ÕLO oli aga otsustanud traditsioonilisema spioonivarustuse kasuks: kollakaspruun vihmamantel ja pehme viltkübar, mis andsid talle koos ta sõjaväelase vuntsidega minu vilumatu pilgu jaoks liiga britiliku väljanägemise. Aga tema teadis paremini.  ÕLO oli oma ala veteran, nagu meile, ajateenistuse algajatele, nii sageli olid vaikselt meelde tuletanud ülemused Briti ohvitseridele reserveeritud Wiesleri hotellis, kus ÕLO-d võis pärastlõunati näha – alati ühes ja samas nurgas istumas, poolenisti oma Austria ajalehe varjus, mahagonikarva viski kõrval ning tärgeldatud valge taskurätt ohvitseriklassi sportpintsaku kätise vahele pistetud. Räägiti, et ÕLO oli teinud omajagu nii üht kui teist – alati selgelt mõista andes, et meie ei olnud.

ÕLO oli üksik, nagu mõistatuslikule mehele sobis. Tema kabinet, kuhu me kunagi ei sisenenud, asus linnaserval ühe elegantse  villa pööningul, mille meie sõjaväelised ülemused Viinis olid meie, luuretegelaste jaoks rekvireerinud. Spioonieetika nõuab, et mida kõrgemale mingis hoones minna, seda salajasemaks asi läheb, ning see seletab ka, miks meie, pelk välijulgeoleku rämps, pidime püsima alumisel korrusel. Aga ma teadsin, milline on ta aken. See oli ärkliaken, mille ees olid tihedad ja määrdunud pitskardinad. Tal ei olnud mingit teadaolevat auastet ega mingit teadaolevat personali. Ta ei kasutanud meie postituba. Me eeldasime, aga seda ei öeldud meile kunagi, et ta kasutab omaenda sidepidamise süsteemi. Ainult vahetevahel  saabus talle armee välipostkontori kaudu tavaline plekktoos paberitega, ning kuigi see nägi välja täpselt samasugune nagu see rämps, mida me ise saime, kiirustas ta otsekohe alla ning pöördus ülimalt tõsise ilmega koos sellega tagasi oma ülakorruse pelgupaika. Räägiti, et ta oli saanud palju autasusid, aga me ei näinud teda kunagi vormis. Lühidalt, ta oli päris spioon. Tema töö võis ju paista niisama tüütu nagu meie oma, aga tegelikult oli ta salajane Sõber, see tähendab MI 6 töötaja, kõige kõrgema inimesele tuntud luureelu vormi esindaja.

„Mispärast mina, härra?” küsisin ma, kui ta tegi ettepaneku natuke jõe kaldal jalutada.

„Sest sinus on seda, mida selleks tööks vaja läheb,” vastas ta sellise inimese vaoshoitud toonil, kes oleks eelistanud üldse mitte midagi öelda.

„Kust te seda teate, härra?” küsisin ma.

„Olen sind jälginud.”

Meie auto oli süütu must Volkswageni Põrnikas, millel oli tsiviilnumber. ÕLO seletas, et ta oli saanud selle Viini luureorganisatsioonilt, mis oli vähemasti minu jaoks jumalate asupaik. Kui Austria politsei meid juhuslikult peatama peaks, ütles ta,  siis oleme kaks ärimeest Grazist, kes on huvitatud sularaha eest põllumaa ostmisest. See seletaks kümmet tuhandet USA dollarit pruunis kohvris, mis lebas Põrnika tagaistmel. Dollarid pärinesid samuti luureorganisatsioonilt. Ainult siis, kui miski muu ei aidanud, pidime oma töötõendid välja võtma ja kuulutama, et oleme salaülesannet täitvad Briti sõjaväelased. Kui me sõitma hakkasime, suutsin ma alguses mõelda üksnes mu puusa müksivast brauningust. Kui aga õhtu hämardus, mu keha pingest vabanes ja brauning soojemaks läks, sai meist paar, nagu ÕLO oligi ennustanud.

„Mõtle sellest kui enda osast,”  andis ta nõu.

Nii ma siis mõtlesingi, kuigi sõrmitsesin aeg-ajalt tasa kaitseriivi, et veenduda, et see ikka peal on.

„Mis laadi olukorras võiksin ma seda kasutada, härra?” küsisin ma.

„Ettenägematutel asjaoludel. Kui tšehhi kõrilõikajad teda taga ajavad, katame teda. Aga pane tähele, mitte enne, kui ma ütlen.”

Ja lisas otsekui järelmõttena: „Ära lase jalgadesse. Sihi märgi pihta.”

„Märgi?”

„Õlgadest kubemeni ja igale poole seal vahel.” 

Mu mõtted pöördusid sellele vaprale mehele, kellega me kohtuma olime tulnud: Tšehhoslovakkia õhujõudude kõrgele ohvitserile, kes riskis surma ja veel hullemagagi, et anda Läänele väärtuslikku informatsiooni. ÕLO ütles, et just selsamal silmapilgul hiilib meie mees kaastundlike piirivalvurite abiga üle piiri.

„Aga kuidas jääb koertega?” küsisin ma.

„Unerohuga uimastatud.”

 Kui meie mees juba üle piiri jõuab, ütles ÕLO, kes pööras detailidele üleliia tähelepanu, läheb ta teatud piirikülla, mis on  kohe teisel pool Austria piiri, ning just sellesse külla me suundusimegi. Küla nimi jäi saladusse päris selle hetkeni, kuni teeviit selle paljastas.

„Kas ta tuleb üle, härra?”

ÕLO ilme oli karm ja ta raputas pead. „Jumala pärast, sel mehel on naine ja lapsed. Tegu on ühekordse müügiga.”

„Ja siis läheb ta tagasi?”

„Kui saab.”

„Aga kui ei saa?”

ÕLO vaikimine oli kõnekam kui sõnad. 

Tilluke kõrts seisis tühjas teeveeres. Akendes hõõgus kollane valgus. Kuulda oli ainult meeste hääli, mis vaikisid järsult kohe, kui me sisse astusime. ÕLO läks ees juhuks, kui peaks mingeid pahandusi olema. Mina järgnesin talle kohvriga. Ainsas madala laega toas vahtis paarkümmend siniste tunkedega talumeest meid läbi tubakasuitsu tumma hämmastusega. Toa keskpaiga võttis enda alla piljardilaud. Keegi ei mänginud. Baari kõrval oli üks tühi  pink. ÕLO istus sellele. Talumeeste pilkude all istusin ma tema kõrvale, kohver jalge juures. ÕLO tellis sõnalõppe neelates järsus saksa keeles kaks õlut. Praegu mõtlen ma, kas „kaks õlut” oligi kogu saksa keel, mida ta oskas. Kõrtsi peremees pani õlled meie ette ning nende kolksatuste kaja näis kestvat igavesti.

„Kuidas oleks ühe piljardimänguga?” pomises ÕLO suunurgast inglise keeles.

„Väga vahva,” pomisesin ma vastu. Püstol oli tõesti osa minust – nii suurel määral, et ma ei märganudki enam selle kohalolekut puusal. Kui ma palli lööma  küürutasin, ehmatas mind kõlksatus, mille tekitas raske metalleseme kukkumine kivipõrandale, ning ma vaatasin ringi, et näha selle allikat. Lõpuks nägin ma oma jalge ees lebavat brauningut, aga selleks ajaks olid kunded ja kõrtsipidaja juba kõrtsist kadunud. Ma tõstsin püstoli üles, panin selle uuesti värvli vahele ja võtsin käsikohvri.

„Katkestada,” käskis ÕLO, peatudes üksnes oma õllekruusi tühjendama. Tema külmaverelisus hämmastas mind. Mitte ühtki etteheidet. Me läksime tagasi  Volkswageni juurde, istusime seal ja ootasime. Keda? Kas Austria politseid? Või meie kartmatut spiooni? Paistis, et ÕLO võttis rahulikult mõlemat võimalust, aga kumbki ei ilmunud. Tal oli viskiplasku ja me rüüpasime sealt kordamööda. Saabus koidik ja meie suure missiooni eesmärk haihtus kuidagiviisi. ÕLO käivitas filosoofilise ohke saatel auto ja võttis suuna Grazile.

Meie operatsioonil nagu kõigil suurtel luureoperatsioonidel ei olnud mingit teadaolevat tulemust – või ei olnud seda minu  jaoks. Kas vapper Tšehhi lendur üldse tegi katset piiri ületada? Mul ei avanenud võimalust seda küsida. Paar päeva hiljem oli ÕLO uut aadressi jätmata kadunud. Kas ta andis need kümme tuhat dollarit tagasi või jättis raha veel natukeseks enda kätte? „Täiuslikus spioonis” kasutasin ma osa sellest loost, aga mu suurem eesmärk ei lasknud mul osutada sellele tähelepanu, mille see oli ära teeninud kui jutustus mu kangelase esimesest relvastatud kangelasteost Tema Majesteedi salateenistuses.

Sellegipoolest arvan ma, et sedamööda, kuidas aastad on küpsenud, olen ma leidnud vastuse küsimustele, mis on mind nii kaua vaevanud. Sel ööl ei ületanud piiri ükski Tšehhi ohvitser. Käsikohvris ei olnud kümmet tuhandet dollarit – parimal juhul oli seal vana pidžaama ja tagavaraks hoitud viskipudel. ÕLO ei olnud luureorganisatsiooni lemmikpoeg, ta polnud MI 6 salaülesandega ohvitser, vaid tema töö oli just niisama igav ja kasutu nagu meie oma. Ta oli üks neist unustatud hingedest, kelle sõjaväebürokraadid kuhugi kaugetele kallastele maha viskavad ja siis järgemööda paljudeks aastateks unustava
d.

Lisaks oli ta – kuigi diskreetselt – hull ning elas omaenda salajase mulli sees – seisund, mis on salakuulajate maailmas  haiglate superbakteriga võrreldavalt endeemiline, raske avastada ning veel raskem välja juurida.

Ma võin ka riskida oletada, mida tema hullus endast kujutas, sest aeg-ajalt olen ma ise samasuguseid sümptomeid kogenud. ÕLO-l nagu meil kõigil, oli Suur Spiooniunistus. Ta kujutles ennast Spioonide Suure Laua taga maailma mängu mängimas. Vähehaaval läks lõhe unistuse ja tegelikkuse vahel nii suureks, et ta ei suutnud seda taluda, ning ühel päeval otsustas ta selle täita. Ta vajas kedagi, kes usuks, ning nõnda ma saingi selle töö. Ma sobisin selleks hästi. Aastaid hiljem sai minust tõepoolest  lühikeseks ajaks osaline maailmas, milles elamist ÕLO teeskles, aga üsna pea lõin ka mina kujutlusi kusagil mujal tegutsevast tõelisest Briti salateenistusest, mis tegi õigesti kõike seda, mida meie tegime kas valesti või jätsime hoopis tegemata.

Minu lahendus oli luua oma vajadustega paremini sobiv salakuulajate maailm, täpselt nagu ÕLO oli teinud. Ainult meie meetodid olid pisut erinevad.

 

Minu meeldiv keskealine toakaaslane Briti julgeolekuteenistuses, mida tuntakse paremini MI 5-na, kannatas minu meelest samalaadse tõve käes, kuigi tema puhul olid sümptomid  teistsugused. Aga selline on juba selle haiguse olemus.

Ma räägin suure paranoiaepideemia perioodist, mis ulatus tuhande üheksasaja viiekümnendatest aastatest seitsmekümnendateni, mil sama hästi kui iga teatud auastmest kõrgemal olevat inimest MI 5-s kuni selle peadirektori Sir Roger Holliseni välja kahtlustati selles, et nad on Vene spioonid. See viirus murdis Whitehallis ja Westminsteris inimesi nagu loogu, aga kõige hullemini tabas see spioone ning nad olid selle ise Ameerika luurekogukonna jõulisel pealekäimisel endale kaela tõmmanud.

See batsill oli alustanud oma elu Ameerikas ja rännanud  siis sealt itta. Kõigepealt tuli Joe McCarthy ajastu. McCarthy suri 1957. aastal, aga tema tõrviku haaras kiiresti üks CIA tohutu veenmisjõuga statsionaarne patsient, kelle nimi oli James Jesus Angleton ning kes kuulutas, et kogu Lääne salakuulajate maailma kontrollivad Kremli superajud. Inimlikust seisukohast oli Angletoni apokalüptiline nägemus andestatav. Ta oli saanud oma hariduse topeltpettuse mustas kunstis kellegi Kim Philby põlve kõrval, kes oli kauaaegne Kremli teenistuses topeltagent, ning MI 6 Washingtoni osakonna ülemana ka Angletoni südamesõber. Kui kellelgi spioonil oli üldse kunagi vaja ettekäänet hulluksminemiseks, siis oli see James Jesus Angleton: legendaarne pokkerimängija, salakuulajate universumi isand, kes ärkas ühel hommikul ja kuulis, et tema austatud õpetaja, pihiisa ja joomakaaslane Kim Philby on Vene spioon.

See aga ei vabanda CIA-d, kes tegi oma hullust doktorist populaarse kangelase ning vaatas pealt, kui ta terve perekonna ära mürgitas. Angleton ei halvanud mitte üksnes üksi omaenda agentuuri. Pärast seda osutas ta oma peremeeste õnnistusega ja KGB nilbe naeru saatel samasuguse teene ka oma lähimatele liitlastele. Kas Angletonil paluti kunagi pöörata tähelepanu  tema teesi ainsale loogilisele järeldusele – nimelt tervele Lääne luureaparatuurile lõpp teha, enne kui venelased meid üle kaljuserva kuristikku juhatavad? Ma kahtlen selles.

Ja MI 5, rünnatuna Angletoni teooriast, vastas väljakutsele suurepäraselt. Seal ei rahuldutud üksnes oma liikmete järel nuhkimisega, vaid keskmistest ja kõrgematest ohvitseridest koosnev salakildkond leidis ka aega nuhkida Briti peaministri Harold Wilsoni järel; seda episoodi MI 5 ajaloos on dokumenteeritud kahtlase väärtusega memuaarides, mille avaldas üks vandenõulastest. Te võite mäletada, et selle autor oli Peter  Wright, veel üks Angletoni pokkerikaaslastest. Briti valitsuse tarmukad katsed raamatu ilmumist takistada kindlustasid sellele laia lugejaskonna. Seega oli tookord Curzon Streetil asuva Leconfield House’i koridorides just niisugune õhkkond, nagu ma kujutasin raamatus „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”, ning see õhkkond valitses koridoris, mis viis väikesesse tuppa, kus mina ja mu kolleeg – ma nimetan teda Arthuriks – koos töötasime. Minu mälestuses oli seal vaikne, kuulda oli vaid vargsi mööduvaid samme. See oli mu esimene majasisene töö. 

Arthur oli MI 5 vana kooli bürokraat: pedantne, alalhoidlik, truult üheksast kuueni istuja, kellel polnud mingeid ambitsioone saada kellekski, kes ta polnud. Tema külgedelt kohevil hallides juustes, ilma raamideta prillides ning tohutus usinuses ja sekeldamises oli midagi professorlikku või raamatukoguhoidjalikku. Mõnikord võis ta pahakspanevalt turtsuda, mõnikord kärsitult keelt naksutada, aga tal oli alati kiire ning ta ei käinud kunagi lõunal – ja see oli üks mõjuv põhjus, miks sisejulgeoleku ületöötanud liikmed otsustasid, et ta on Vene spioon. Nad järeldasid, et lõunaajal pildistas Arthur salatoimikuid  oma Vene leivaisadele. Küsimus oli ainult selles, mida ta toimikutega teinud oli. Viimase kahe kuu jooksul oli talle välja kirjutatud üle viiekümne salajase ja ülisalajase tuhandeid lehekülgi sisaldava toimiku. Selgus, et ühtki neist polnud tagasi toodud.

Kas Arthur oli laenanud need toimikud, lootes sokutada need süsteemi tagasi, enne kui keegi nende kadumist märkas? Isegi praegusel ajal on juba dokumentide salajaseks pildistamiseks kuluv ränk töö heidutav. Kui palju kaadreid jõuad sa teha üheainsa lõunatunni jooksul, isegi kui sul on automaatkerija? Üks toimik võib koosneda kümnest või enamast köitest. Neist igas võib olla paarsada lehekülge. Või kas ta viis need majast välja? Reedeti ja esmaspäeviti võtsid üsna paljud MI 5 töötajad Londonist väljas veedetavate nädalalõppude tõttu kohvrid tööle kaasa. Kas Arthur smugeldas toimikud oma nädalalõpu kohvris välja? Ja kas tema ülekoormatud KGB leivaisa rügas mingis räpases East Endi ettetõmmatud ruloodega korteris, kui oli võib-olla oma pildistamisega hilja peale jäänud?

Kui puuduvate toimikute arv kasvas, tassiti Arthur viiendale korrusele ja talt nõuti selgitust. Tema vastused olid kogu aeg ühesugused: jah, ta oli puuduvate toimikutega  töötanud. Töö lõpetanud, oli ta need tagasi andnud. Kui need olid kadunud, siis oli see kas registratuuri süü või siis kärusid lükkavate teenindajate süü. Arthuri süü see ei olnud. Peagi pani tema salgamine löögi alla minu. Kui Arthur ei olnud spioon, siis pidin seda olema mina. Mina olin näpanud toimikud, kui need tema lauale saabusid. Personaliosakonna ülem kutsus mu enda juurde. Kuidas mulle on meeldinud esimesed tööl oldud kuud? Kas mul on rahalisi  raskusi? Kas mu abieluga on kõik korras? Kui palju ma joon? Ta avaldas soovi olla mulle isa eest. Nagu Arthur, nii väitsin ka mina, et ma polnud ühtki toimikut tagastamata jätnud.

MI 5 administratiivohvitseridel olid tubades täpselt ühesugused raudkapid. Kui sa tööajal toast lahkusid, panid oma dokumendid kappi luku taha ja võtsid võtme kaasa. Ühel keskhommikul astusid kaks meest, seljas käsitööliste pruunid pintsakud – meie sisejulgeoleku põhiline vorm – meie tuppa ja nõudsid, et Arthur annaks neile oma raudkapi võtme. Pead tõstmata pistis ta käe oma läikivaks kulunud halli raamatukoguhoidja  pintsaku taskusse, ulatas neile võtme ja jätkas tööd. Tema kapp oli riiul riiuli järel puuduvaid toimikuid täis topitud. Aga Arthur ei pööranud mingit tähelepanu ei toimikutele ega pruunide kuubedega meestele, kes seisid ja vahtisid, suu lahti. Ta kummardus endiselt laual oleva toimiku kohale, keerates virgalt lehti.

 

Arthur ja mina olime „hindajad”, Arthur oli vana kala ja mina praktikant. Meie töö oli kammida läbi informatsioon nende inimeste kohta, kes pidid saama ligipääsu salajasele informatsioonile, ning anda esimesena teada, kas seda tuleks neile  võimaldada, kas neid tuleks lähemalt uurida või tuleks nad mõnele vähem tundlikule kohale üle viia. Nagu ÕLO nii oli ka Ar
thur üksiklane ning ma ei teadnud, et tal oleks mingit kodust elu olnud. Sellegipoolest veensin ma teda vähehaaval jooma mõnikord koos minuga pindi õlut sealsamas lähedal ühes Shepherd Marketi pubis. Ja ühel niisugusel õhtul rääkis Arthur mulle häiriva loo. Kuu aega enne seda, kui ma tema osakonda tööle tulin, oli Arthur saadetud FBI -ga sidepidamise korras New Yorki. Ja Arthuri jutu järgi oli FBI teda New Yorgis puistanud. Mitte ühel korral, vaid iga päev ja süstemaatiliselt. Ta võrdles seda katsumust pikaajalise psühholoogilise piinamisega ning ta ei olnud kindel, et ta oli sellest vigastamata pääsenud.

Igal õhtul, kui ta pärast päevaseid kõnelusi oma Manhattani hotelli tagasi pöördus, avastas ta, et ta oli mõnele teisele korrusele paigutatud. Ta ütles, et keegi hotellis ei tunnistanud seda. Kui ta küsis valvelauast – viisakalt – oma võtit, puhkes hotelliametnik naerma, raputas pead ja ütles, et ta eksib toanumbriga, aga et, härra, palun, siin on sellegipoolest õige võti. Nii et viienda korruse asemel, kus ta oli eelmisel ööl maganud, leidis ta ennast kaheksandal või kaheksateistkümnendal või kahekümne  kaheksandal – nagu ta ütles, oli tuba alati ühesuurune, ruumipaigutus oli sama, kardinad, seinakapid ja vooditekid olid alati ühesugused. Aga korrus oli igal õhtul erinev. Õhtu teise järel.

Ja pealtnäha polnud mingeid erinevusi, kinnitas Arthur oma õllekannu vaadates. Korrus oli muutunud, aga tuba ei olnud. Iga kord olid tema ülikonnad, särgid, sokid ja aluspüksid paigutatud täpselt nii, nagu ta ise need eelmises toas oli paigutanud. Vannitoas oli sama lugu: habemenuga, vahupintsel, hambapasta ja mis tahes. Ta ütles, et ta on metoodiline inimene. Selle  poolest kuulus. Ka kõige väiksem kõrvalekalle oleks talle silma hakanud, aga seda ei olnud. Ainult FBI oleks niisuguse asjaga hakkama saanud.

Ma küsisin Arthurilt, kas ta on mõistnud, mis oli FBI motiiv kogu selle asja ettevõtmiseks, ning ta vastas, et oli seda põhjalikult kaalunud. Tema järeldus oli, et Föderaalne Juurdlusbüroo pani ta pingelisse olukorda, ootas siis tema reageeringut ja vaatas, kellega ta ühendust võtab.

„Nad püüdsid mind välja suitsetada,” seletas ta oma õllekannule.

„Mispärast nad seda peaksid tegema?” küsisin mina. 

Ta vastas, et nende juhtumite pärast, mida ta oli hinnanud, toimikute pärast, mis olid kuulunud inimestele, kes olid ülikoolipäevil kommunismi vastu kerget sümpaatiat ilmutanud, aga Arthur oli nad õigeks tunnistanud. Ta mõtles tagantjärele, kas ta mitte üle piiri ei läinud. Isegi nendega kaasa ei läinud.

„Mis piiri?” küsisin mina.

„Kuhu nendega siis minna?”

„Andsin loa neile, kellele ma poleks pidanud seda andma,” vastas Arthur.

„Kui ma endistesse kommaritesse leebelt suhtusin, siis võib-olla olin ma ka ise kommar, ja mitte tingimata endine.”

Siis lisas ta: „Ja nii palju kui mina tean, on neil õigus.” 

„Kas sa tahad mulle öelda, et sa võid olla kommunistlike sümpaatiatega, ilma et sa ise seda teaksid?”

„Teised inimesed on,” ütles Arthur.

„Kui teised on, miks siis mina ei peaks olema?”

Tuhande üheksasaja viiekümnendatel aastatel oli üsna raske anda sõbrale nõu, et ta oma probleemidega psühhiaatri juurde läheks, eriti veel, kui see sõber on sinust poole vanem ning sa oled praktikant, kes istub temaga viis päeva nädalas samas toas. Ja pidevalt kehtiva sisemääruse kohaselt pidi töötaja, kes tundis vajadust oma muredest psühhiaatrile rääkida, kõigepealt pöörduma salateenistuse heakskiidu ära teeninud psühhiaatri poole, mis tähendas tegelikult seda, et ta pidi ütlema MI 5 personaliosakonna ülemale, et tal on vaimse tervisega probleeme. Ma lootsin, et Arthuri eksikujutlused lähevad mööda, aga ei läinud. Kui ÕLO oli teinud oma monotoonses hüljatuses endast hulljulge rüütli, siis Arthur oli teinud endast omaenda nõiajahi ohvri. Maailmas, mis oli peaaegu niisama paranoiline, nagu  on meie maailm praegu, oli julgeolekuriski hindaja ise endale julgeolekuriskiks saanud. Ja kui ta oli sellele otsusele jõudnud, astus ainsa talle võimaliku loogilise sammu: ta ei kirjutanud enam millelegi alla. Ta pani kõik luku taha paika, kus isegi FBI seda näha ei saanud. Siis tundis ta ennast turvaliselt.

 

Spionaažihulluse superbakteri levik ei piirdu üksikjuhtumitega. See lokkab ka kollektiivses vormis. See on kogu selle tööstuse omakasvatatud toode. Kas on käepärast ravimit? Ma kahtlen selles. Päris maailma kõige realistlikuma ellusuhtumisega inimesed, kes määratakse nuhkide tegevuse järelevaatajateks,  muutuvad nende käes vahaks. Usk spioonidesse on müstiline, ning sellele lisab tuld kujutlusvõime ja see on pooleldi religiooniks saanud. Meie rahvuslikus psühholoogias on nad kaitsealane liik. Meie pangad ja finantsasutused võivad kokku variseda, meie majandus võib põrandast läbi vajuda, meie teed ja raudteed võivad olla katastroofilises seisukorras, meie Millennium Dome võib olla naljanumber, kütuse, energia ja vee hind võib iga nädal tõusta, aga meie spioonid on selle kõige suhtes immuunsed. Spioonid ei saa eksida, ükskõik kui palju kordi nad oma mantli otsa ka ei komistaks või pistodasid  Tonbridge’i rongi ei jätaks.

Enamasti on selles süüdi mehed. Kas targad naised olid seal juures, kui koostati kurikuulus ja ülimalt piinlik Iraagi toimik, kus õigustati Briti seotust Iraagi sõjaga, ja mida tunti rohkem riukalise toimiku nime all? Kui olidki, siis surusid nad maha hullud mehed, kes mitte üksnes ei plagieerinud viie kuu vanust vähetähtsast teadusajakirjast leitud artiklit, vaid uskusid ka oma kõrkuses ja võhiklikkuses reaalses maailmas toimuva suhtes, et see võib neil läbi minna. See on küll vilets lohutus, aga täielikus kooskõlas meie praeguse valitsuse autasustamise  ja karistamise koodeksiga, et selle toimiku peamine koostaja edutatakse meie salateenistuse ülemaks.

Kõike seda on raske ilukirjanduses edasi anda, või oli raske vähemalt mulle. Ma üritasin kunagi ammu „Peeglisõjas” seda teha ning mu lugejatele ei meeldinud see sugugi. Ma üritasin uuesti „Panama rätsepas”, seekord komöödiana, ning see enam-vähem andestati mulle. Häda on selles, et hoolimata kõigist tõenditest, mis ütlevad talle, et ta ei peaks seda tegema, tahab lugeja nagu üldsus, kuhu ta kuulub, ikkagi oma spioonidesse uskuda, ning kui sellest mõtlema hakata, siis just nii me Iraagi sõda alustasimegi.

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer