Selle arvamusavalduse sõnum on: raamatute laenutushüvitistega ollakse peaaegu õigel teel.
Autorihüvitusfond avaldas hiljuti rahvaraamatukogudes 2020. aastal elektrooniliselt registreeritud laenutuste statistika ja hüvitiste saajate nimekirja. Raamatute laenutuste eest jaotati 1537 autori ja autoriõiguste omaja vahel 284 457 eurot. Võrdluseks: aasta varem jaotati 1500 taotleja vahel 189 403 eurot. Neile lisanduvad helisalvestiste ja videote laenutuste hüvitised. Mõlemal aastal on eelarvet tõhusalt suurendanud erakorraline kriisileevendus. See ajutine nähe on küll niisugune, mis võiks mitte ainult püsima jääda, vaid laenutushüvitise eelarvet tulebki edaspidi suurendada.
Põhjendan oma seisukohta Ilmar Tomuski näitel, kes on teist aastat järjest suurima laenutushüvitise saaja. Eesmärk ei ole seejuures mitte piiluda armastatud kirjaniku rahakotti, vaid osutada suuremat hulka puudutavale probleemile.
Autoriõiguse seaduses on kirjas, et raamatukogust koju laenutatava teose eest autorile makstava tasu ülempiir on neljakordne statistikaameti esitatud eelmise aasta Eesti keskmine brutopalk. Tänavu oli hüvitise maksimummäär seega 4 × 1448 = 5792 eurot. Kõige suurema hüvitise saaja Ilmar Tomusk täpselt niisuguse summa saigi. Hüvitise ülempiir ei ole enam püüdmatu!
Siiski on vara rõõmustada, sest Tomusk oli ainus, kes sai maksimumsumma. Talle järgnenud Andrus Kivirähk, Marje Ernits ja Piret Raud vääriksid samuti oma hea töö eest korralikumat hüvitist, rääkimata Erik Tohvri teoste autoriõiguse omajatest. Näiteks Piret Raua teoseid laenati 20 269 korda – raske on kalkuleerida, kui palju tema raamatuid ja mis rahasumma eest jäeti raamatukogulaenutuste arvelt poest ostmata. Raha rahaks, lõppeks väärivad palavalt armastatud kirjanikud ka nelja kuud muretut elu, mil nad saavad pühenduda järgmiste raamatute kirjutamisele.
Üks teinegi tähelepanek valmistab muret: laenutuste hulk on rahvaraamatukogudes järsult kahanenud (2019. aastal registreeriti elektrooniliselt 3 384 231 laenutust, 2020. aastal 2 965 045). See on seletatav asjaoluga, et raamatukoguhooned pidid olema viiruseohu tõttu pikalt suletud, küllap näeme aasta pärast laenutuste arvu tõusu.
Seni tuleb hoogu anda kontaktivabale laenutamisele ning mõistagi suurendada raamatukogude eelarvet, sest menuraamatutele on lockdown’i ajal veel pikemad järjekorrad kui muidu. Eraldi tuleb pöörata tähelepanu e-raamatute laenutusele ja selle hüvitamisele. Ning viimaks ei peaks laenutushüvitise ülempiir terendama kaugel-kaugel silmapiiril, kuhu jõudmiseks vajab sulerüütel peale ande, oskuste ja püsivuse üksjagu õnne.