Teeline, kes siseneb tähtsamaid magistraale pidi mõnda Eesti suuremasse linna, ei saa neid palistavatelt väli­reklaamitahvlitelt vähimatki aimu, millised keerulised probleemid ühiskonda vaevavad ning kes ja mil viisil rahva hädast välja aitab. Muudkui osta ja lõbutse, soeta uus eluase ja kui raha üle jääb, lunasta endale koht mõnel meelelahutus- või kunstisündmusel! Kuskilt ei paista, et juba kolme kuu pärast toimuvad valimised valla- ja linnavõimu uue koosseisu leidmiseks volikogudes. Paljud teed-tänavad on küll üles küntud, laiendamiseks või sillutamiseks suletud, mis on kohaliku võimu valimiste eel tavapärane. Kuid kui teetöödega ei kaasne poliitilist kommunikatsiooni, mis puust ja punaselt igaühele ära näitaks, et kõik see toimub just tänu linnas-vallas võimul erakonnale või parteitule grupeeringule ning selle säravatele ning kõigi heaolu nimel pingutavatele juhtidele, võivad tänamatud kodanikud asfaldi ja ideoloogia seost mõista sama lünklikult kui vaktsiini ja vabaduse oma.

Erakondadel on kogu oma ilu rahva ette toomisega õigupoolest kiire, sest seesama riik, mille juhtimiseks on nad seaduse järgi seatud ja kutsutud, hakkab neile piiratud ressursiga turul lähiajal aina teravamat konkurentsi pakkuma. Seda nii sõnumite kui ka raha vallas. Reklaamipindade omanikud saavad mõistagi vaid tervitada seda, et riigiasutused juba ammusest finantskriisist saadik kiratsevasse ärisektorisse raha juurde toovad. Neid ei pea ka sugugi huvitama, milliseid sõnumeid neile kuuluvatel stendidel, leheveergudel või eetris paljundatakse. Erakondi, kandidaate ja kampaaniameistreid aga peaks riigiasutuste pealetung reklaamipinnale murelikuks tegema küll. Esiteks on küsimus rahas, milles erakonnad teatavasti endiselt ei kümble, sest suurem nõudlus kergitab hindu. Teiseks aga selles, et mida rohkem teemasid on inforuumis parajasti aktualiseeritud, seda väiksem on võimalus oma sõnumiga domineerima pääseda ning sõnastada valimiste põhiküsimus, mis politoloogide veendumuse järgi on valimisedu saavutamiseks esmatähtis.

Kui riigihankega kõik hästi peaks minema, käivitab sotsiaalministeerium õige pea ulatusliku reklaamikampaania ära vajuma kippuva viirushaiguse vastu vaktsineerimise innu elavdamiseks. Rahandusministeerium on aga teada andnud, et sellega paralleelselt viiakse juulis läbi viimase hetke kampaania „Mõtle läbi!“ õigelt teelt hälbinud kodanike tagasitoomiseks kogumispensioni teise, varem kohustuslikku, nüüd vabatahtlikku sambasse. Kui esimesele plaanile võib veel mingigi õigustuse leida, siis teine on veidruse tipp, mis ajab ka karastunud poliitikahuvilise segadusse küsimuses, kes või mis on riik ja milliste eesmärkide saavutamiseks avalikku raha kulutatakse.

Sotsiaalministeerium ja tervishoiuametnikud loodavad reklaami­kampaania toel jõuda aasta alguses seatud eesmärgini vaktsineerida septembriks 70 protsenti elanikkonnast, kuigi peale minister Tanel Kiige ei näi selle saavutamisse keegi enam tõsiselt uskuvat. Reklaamikampaania tehakse sellele vaatamata ja pole kahtlust, et kampaania loovlahendus on igati professionaalne – agentuurid on meil kunstiliselt andekad ning leidlikud. Ja kui raha pakutakse, ega nad ei pea tellijale ütlema, et see on lootusetult valele teele eksinud.

Miks tee vale on, miks on valed aeg ja koht? Asjaolu, et Eestis suhtub kolmandik elanikkonnast vaktsineerimisse eri põhjustel kahtlevalt ning selle suurema osa kaitsepookimine ei pruugi olla saavutatav, oli uuringute järgi teada eelmisel aastal ehk ammu enne esimese vaktsiinidoosi kohalejõudmist. Mai lõpuks oli kõhklejate hulk vähenenud viiendikuni ja küllap selles oli oma osa ka riiklikul teavitustööl, aga pigem ikka kuhjunud faktidel, mille vastu ei saa. Kui pool miljonit vaktsineeritut vabalt ja tervena ühiskonnas oma argielu elab ning ühtki vaktsiinimärtrit ei ole ette näidata, läheb lõpuks õhk välja igast kuulujutust ja vandenõuteooriast. Oma panuse ja seejuures omast tarkusest, mitte poliitilise ja ametkondliku võimu juhistest tulenevalt, on andnud kogu Eesti vaba ajakirjandus. Pole ühtki toimetust, kus domineeriks skepsis vaktsineerimise suhtes. Vastupidi. Uudistes, juhtkirjades, raadio- ja tele-eetris avaldub toimetuste jäägitu poolehoid vaktsineerimisele. Kõik nime ja näoga ajakirjanikud kinnitavad oma kanalites kui ühest suust, et on juba vaktsineeritud ja soovitavad seda teistelegi. Kui midagi kritiseeritakse, siis vaktsineerimise korralduslikku poolt.

Seega, inimesed, kes ajakirjandust tarbivad ja ka usaldavad, ei tohiks vaktsineerimise vajalikkuses juba ammu kahelda. Mille alusel ametivõim teisele järeldusele jõudis ning arvab, et ajakirjanduses niikuinii kinnistunud seisukoht sisukülgedel ja saadetes tuleb tingimata tasuliste reklaamide kujul üle rääkida? Kuival maal kalapüüdmine ei saa kunagi tulemuslik olla, sest kalad lihtsalt ei tea, et neile on seal sööt välja pandud. Ajakirjanduse vahendusel ei ole võimalik jõuda inimesteni, kes lehti ei loe ja raadiot ei kuula. Kas tõesti reklaamikampaania tellijad seda ikka veel ei tea? Millise mulje see kodanikele riigivõimust jätab, kui see umbropsu rapsib ja kulutab?

Lisaks kohale (ajakirjandus) on kampaania tegemiseks ka võimalikest halvim aeg. Juba mais hakkas inimeste ohutunne kiiresti kaduma. Kui kadus maskisundus, kadus samal päeval ka igapäevane meeldetuletus, et elame ohtlikul ajal ning haigus ja surm varitsevad meid igal sammul. Hirmutamine, seal­hulgas millestki heast või eluks vajalikust ilmajäämisega, süütunde tekitamine, et oma hoolimatuse ja laiskusega võid põhjustada korvamatut kahju kaaskodanikele – need võtted, olgu pisut moraalitud, oleksid võinud toimida märtsis, aga mitte nüüd.

Vaktsineerimisega hõlmatuse tabelist, mida needsamad reklaamikampaaniat kavandavad otsustajad ise peavad, vastused otse karjuvad vastu. Ka valitsuse teadusnõustajad ning meedikud kordavad sama: vaktsineerige lapsi ja noori, tehke süstimine neile lihtsaks ja mugavaks ning küll nad siis mõjuagentidena oma vanemad ja vanavanemadki koostööle kallutavad. See võimalus lasti käest koos koolilõpukella helinaga. Aga populatsiooni immuunsus saavutatakse Eestis vaktsineerimise ja läbipõdemise koosmõjus ka valitsuse sihitust kulutamisest ning kohati lausa vastutegevusena mõjuvatest äpardustest hoolimata niikuinii.

Kuid ei ole vaktsiini rumaluse vastu immuunsuse tekkeks. Nagu analüütikud ennustasid ajal, mil nn pensioni­reform ehk teise, kohustuslikku pensioni­­sambasse kogunenud raha laiali­jagamine oli veel vaid Isamaa ja koalitsiooni lubadus, nii umbes viiendiku jagu pensioni­kogujaid ka seaduse jõustumise järel oma raha kättesaamiseks avalduse kirjutas. Rahandusministeeriumiski osati arvutada, kui palju raha kuhu ja millal liikuma hakkab. Ei ole usutav, et ametnikud alles nüüd märkasid mingit ohtu riigi rahanduslikule seisule ning tõttasid oma seaduslikku õigust ja vabadust kasutavaid kodanikke kampaania korras ümber veenma. Kui ministeerium pärast seaduse jõustumist jaanuaris uute võimaluste asjus „Mõtle läbi!“ loosungi all teavitustööd alustas, oli sel informeeriv iseloom ja puudus vahetu poliitiline kontekst, kuna ka poliitiline võim, kes ihanuks oma võidust kasu lõigata, suundus osaliselt opositsiooni.

Nüüd aga põhjustab eriti segadust, et kampaanias kõneldakse riigi nimel millegi vastu, mille seesama riik valitsuskoalitsiooni algatusel ning parlamendienamuse tahtel on kehtestanud. Pealegi, kuigi ei ole uuritud, kui suur on pensionisambast lahkujate ning vaktsiinivastaste ringi kattuvus, võib osalist kattumist eeldada, sest nende hoiakute algpõhjus on riigi ja tema institutsioonide umbusaldamine, mida meediakampaaniatega ja kiiresti muuta ei saa. Kui kampaania „Mõtle läbi!“ teine laine ei ole ametnike algatus, peab sel olema poliitiline tõukejõud. Pensioni­reformi ettevalmistamise ajal oli Reformi­erakond sellele kui rumalusele üsna häälekalt vastu ja on loogiline, et nüüdne reformistist rahandusminister ei ole oma vaateid muutnud. Kuid sel juhul tehakse eelarverahaga midagi vähemasti piiripealset, kui mitte lubamatut, kasutades avalikke vahendeid varjamatult erakonnapoliitilise sõnumi levitamiseks ja valimiste eel „pildil“ püsimiseks. Teisest sambast lahkujate meedias reklaamikeeli kõnetamine muudab nende vajadusi ja veendumusi täpselt sama vähe kui välireklaamid süstlamõnust vaktsiiniskeptikute oma. Nii viskabki valitsus prügikasti ühe asemel korraga kaks rahapakki.