Näitus „Kaugete meelte kuma“ Eesti kaasaegse kunsti muuseumis kuni 18. VII. Kuraator Laura Toots, graafiline disainer Kersti Heile, arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa ning kunstnikud Camel Collective, Cloe Jancis, Hana Miletić, Karl Pärsimägi, Killu Sukmit, Diana Tamane, Asta Vender ja Pille-Riin Vihtre.
Eksistentsi mõtestamine läbikasvamise, ootamise ja mõtiskluste kaudu on pikaldane tegevus, mille tulemusel jõutakse selginemise ja uue hingamiseni. „Kaugete meelte kuma“ inspiratsiooniallikaks tunduvad olevat just sellised protsessid, mis nõuavad aega ja kannatlikkust, et saavutada oodatud ümberkasvamine.
Üksiolemise hetked
Näitus viib kolmel korrusel rännakule mööda kodumaiseid ning kaugemaid teid. Eksponeeritud on nii Eestist kui ka mujalt pärit seltskonna teosed. Kuraator Laura Tootsi sõnul ühendab neid järjepidev valvelolek, milles kajastub ka EKKMi olukord. „Kaugete meelte kuma“ teosed on katnud ebamäärase saatusega hoone praod ja kõverused nagu romantilise looriga, tuletades meelde, et ajutist korrapäratust on vaja uute mõtete ja ideede tekkimiseks, et oleks, millega edasi liikuda.
Üksiolemise hetki on oma töödes käsitlenud Karl Pärsimäe ja Diāna Tamane. Näituse juhatavad sisse Pärsimäe mõtlikud tegelased, kes viidavad suletud interjööris aega iseenda seltskonnas: kes istub, kes loeb raamatut, kes vaatab lihtsalt kaugusse. Üksinduse teema jätkub ka Diāna Tamane joonistuste seerias „Käeulatuses“ ning videoteoses „Andris“. „Käeulatuses“ on suur kiusatus kõigile reisisõpradele, kes on pidanud eelmisest aastast saati paiksema elu võlusid nautima. Kunstniku kaugsõiduautojuhist ema on jäädvustanud oma reisimälestused lihtsate joonistustena, mis näivad reas eksponeeritult justkui reisipäeviku lehekülgedena. Pikad vahemaad jätavad palju aega mõtisklusteks. Võib vaid ette kujutada, kui palju arutelusid iseendaga jõuab nende tuhandete kilomeetrite jooksul maha pidada. Ehk annavad sellest aimu karantiinikuud, kui paljudel oli iseenda tarvis tavapärasest rohkem aega. Tuleb tunnistada, et mida suurem sõber endaga oled, seda kergemini mööduvad üksiolemise hetked. Või kui ei ole veel, siis oli vahepeal suurepärane võimalus endaga sõbraks saada, avastada oma seni peidus olnud külgi.
Videoteoses „Andris“ käsitleb kunstnik aga hoopis teistsugust üksindust. Kui seerias „Käeulatuses“ on keskendutud üksindusele liikuvas ja pidevalt muutuvas keskkonnas, siis video kunstniku isast tema suvekodus illustreerib teemat paiksemast vaatenurgast: argitoimingud, logelemine ja vaiksed mõttepausid. Teos mõjub väga rahustavalt: isa ja kassi hingamist jälgides hakkab vaataja peagi ise koos nendega samas rütmis hingama.
Nii Pärsimäe kui ka Tamane töödega on loodud omapärane tervik, kus vaiksete hetkede võlu on näidatud romantilisena ning juhitud niimoodi tähelepanu pikkade mõtiskluste vajalikkusele.
Järgmises ruumis tervitavad vaatajat Hana Miletići väikses formaadis tekstiiliteosed seeriast „Materjalid“. Suurele valgele seinale paigutatud värvilised abstraktsioonid on EKKMi olukorra juures väljapaneku ühed tabavamad tööd: sümboliseerimaks elu ajutisust on omavahel ühendatud mitmesugused materjalid. Jälgides, kuidas toimub üleminek ühelt tekstiililt teisele või kuidas on lahendatud materjalide justkui juhuslikud kinnituspunktid, tabab äratundmisrõõm. Teame ju kõik ütlust, et ajutised asjad on igavesed, ning valime tihtipeale olude sunnil kiire ja mugava lahenduse, mis pole lõplik. Miletići „Materjalid“ sobitub suurepäraselt kirjeldama remonti vajavat EKKMi hoonet, aga ka ühiskonna praegust seisundit. Viimasel ajal on elatud ajutiste lahenduste tuules ning lootuses, et selline on elurütm ainult ajutiselt. Siiski ei oska me aimata, kui kauaks võib esialgu lühiajalisena planeeritud olukord kestma jääda, ning pole välistatud, et sellest kasvab lõpuks välja hoopis uus mõte, kuidas elu võiks jätkuda.
Samas ruumis on väljas ka Asta Venderi illustratsiooniseeria Harri Jõgisalu „Nõiutud allikale“ ja Lilli Prometi raamatule „Kuningal on häda“. Kaks pisikest meelelahutuslikku ampsu annavad võimaluse nautida graatsiliselt teostatud loodusmotiive ja humoorikat vahepala kuningakoja seiklustest. Väljamõeldud maailma vahendavad illustratsioonid on aga järjekordne võimalus eraldada ennast reaalsusest ning mõtestada oma kogemust fiktiivsete tegelaste ja stsenaariumide kaudu.
Elamus kõigile meeltele
Kui esimese korruse väljapanek mõjub pigem rahustavalt ja tuttavlikult, siis teise korruse oma loob teistsuguse meeleolu. Cloe Jancise fotolavastusest „Kujunemisjärgus“ saab esteetilise vaatemängu kõrval ka sürreaalse puudutusega elamuse. Ebaloomulikes asendites, tavapärast konteksti eiravad ja uusi tähendusi loovad fotolavastused mõjuvad manipuleerivate illusioonidena. Need sunnivad meeli rohkem pingutama, et harjuda ebamaiselt mõjuvate poosidega.
Väliste stiimulite tabamisele on keskendunud ka Camel Collective videoteoses „Vahemaa Pontresina ja Zermati vahel on sama, mis Zermati ja Pontresina vahel“, kus vaegnägijad loevad ette filosoofide Theodor W. Adorno ning Herbert Marcuse viimaseid kirju teineteisele. Vaataja näeb üle punktkirja libisevaid sõrmi, taustaks kostavad helikunstnike loodud helid. Kahel ekraanil eksponeeritud teos toimib eelkõige hääle – heli, puudutuse ja sõna tasandil. Kuna ümbritseva tajumisel on abimeheks ennekõike just nägemine, paneb see video mõtlema sellele, kui palju potentsiaali on teistes meeltes, et saada maailmast terviklik kogemus. Kas aga oskame seda piisavalt kasutada? Kui mõelda nüüdiskunsti peale, siis seal pakutakse midagi kõigile meeltele.
Näituse viimase osa avavad Diāna Tamane akvarellid „Meri, see oledki sina“. Kaunid lillemotiivid on pärit kui koduaia lillepeenralt, kust lilled on vaasi asemel leidnud tee hoopis paberile. Tööd on eksponeeritud tagaküljega EKKMi aia poole, nii et akvarellidel kujutatud lilled saab siduda tervikuks aknaaugust paistva muruplatsiga. Lilletemaatika jätkub ka Killu Sukmiti tikandil „Muutes teie tundmatu tuntuks“ („Making Your Unknown Known“). Eksponeeritud on veel kaks kunstniku suuremõõtmelist tikanditega tekstiiliteost. „Kunstnike heinamaas“ on ühendatud arhitektuur käsitööga. Tikitud radade abil on Sukmit kujutanud vaadet hoonele, kus toimetas kunagi oma ateljees Malle Leis, praegu on seal koha leidnud kunstnik ise. „Kunstnike heinamaa“ on omamoodi visuaalne vastulause Malle Leisi maalile „Hr Sukmiti aed“, sest sama hoone vastas asub perekond Sukmiti aiamaa. „Gloria Steinem ja tema kass Magritte“ on austusavaldus töö pealkirjas viidatud Ameerika ajakirjanikule ja feministlikule aktivistile. Killu Sukmiti feministlik positsioon on esindatud ka esimesel korrusel eksponeeritud põlledes.
Näituse kulminatsiooniks võib pidada Cloe Jancise installatsiooni „Osaks saama“. Pruunidest kardinatest on moodustatud pesa, mille sees on eksponeeritud mahedas värvikumas video. Video tegelane on autor ise, seekord modelli rollis. Tal on seljas ihukarva rõivad, taustaks on sama värvi kangad. Meditatiivselt rahulikus tempos tilgutab ta oma näole jumestuskreemi, mille õrnade puudutustega ühtseks maskiks silub. Sulandudes sellisel viisil taustaga üheks, sümboliseerib teos justkui soovi saada ühiskonna ideaalide osaks. Kunstniku iseloomulike näojoonte mattumine jumestuskreemi kuhja alla paneb mõtlema sellele, et sulandudes võib hoopis kaotada oma mina. Tänapäeva moe- ja ilutööstuse suundumused ei jäta kuigi palju ruumi isikupärale ning tänavapilt on täidetud inimestega, kes kõik soovivad olla osa perfektselt sileda näolapi kuvandist. Õrna viimistlusega teos kannab endas väga tugevat sõnumit.
255 kujutist
Kuigi näitus lõpeb kolmandal korrusel, ei tähenda see kaugeltki, et kõik on läbi saanud. Näitust saadab ka trükis. Sealt leiab kuraatori eessõna, Piret Karro meenutuste ning arhitektide Laura Linsi ja Roland Reemaa EKKMi hoone kohta tehtud märkmete kõrval Pille-Riin Vihtre fotoseeria „255 kujutist“. Fotodel on kujutatud 255 EKKMiga seotud eset. Kuraator Laura Toots on öelnud, et see on näitusemaja esemelise ajaloo visuaalne jäädvustus. Fotoseeriaga on jäädvustatud peale hoone ka hoones toimunu, EKKMi lugu. Pille-Riin Vihtre on andnud eluvõimaluse ka neile esemetele, mis on lammutus- ja korrastustööde tõttu ära visatud või kaduma läinud.
„Kaugete meelte kuma“ on mitmelgi põhjusel märgiline väljapanek. Seal kajastub omamoodi viimase pooleteise aasta jooksul EKKMiga seonduvate muutuste jälg. Muutumisprotsessile keskendumine annab vaatajale võimaluse edasi mõelda, mida tema soovib oma minevikust kaasa võtta, mida maha jätta, millele edaspidi oma rännakul pühenduda.
