Rahvusraamatukogu hoone uude sajandisse tuua ning sellest moodsatele arenguvisioonidele platvormi luua on keeruline, kuid võimalik. Jõuline arhitektuur saab olla tulevikku suunduva oleviku osa ja sellest ei pea alati lahti ütlema, et uuele ruumi teha. Hoone probleemidele lahendusi otsinud sisearhitektina ei ole mul kohane võtta sõna linnaruumi kitsaskohtade asjus, kuigi kodanikuna nõustun, et selle oleks saanud ette võtta ka radikaalsemalt. Õnneks ei ole asjad hoones sees päris nii hullusti kui Karin Hallas-Murulale tundub. Projekti alustades oli meilgi hirm etteantu lämmatavuse ees, kuid piirangutes saab näha ka kompromissivõimalusi ja sageli pakuvad need esiti ainuvõimalikuna tunduvate esmavalikute asemel hoopis kolmanda arengusuuna. Rahvusraamatukogu hoone siseruumi puhul on muinsuskaitse astunud vanalinnast väljaspool uuele ja avastamata rajale: ka tänapäevaste ehitiste puhul ei keerata selga sellele, mis tundub säilitamisväärne. Rahvusraamatukogu hoone rekonstrueerimise teeb peale säilitatavate ehitusväärtuste eriliselt keeruliseks veel laialt teadvustamata aspekt, et hoonesse on kunstiteostena integreeritud hulganisti kohaspetsiifilist autoriloomingut. Esimesena külastajale silma hakkav Enn Põldroosi pannoo „Valguse ja varju piiril“ ei ole ainuke. Hoone siseruumide ümberkorraldamist piiravad peale selle autoriloominguna valminud Taivo Linna sepisväravad fuajees ning Eino Mäelti klaasivalust vaheseinad, mille monumentaalse mastaabi kõrval kahvatub iga praegu popiks saanud tarbeklaasi ese. Autorite ning hoone osaks integreerunud kunstiteoste loetelu saaks jätkata ja jätkata. Seda kõike ei pea aga tingimata nägema piiranguna, vaid hoone ressursina. Mitmekihiline Eesti kunsti, kultuuri ja arhitektuuri läbipõimitus on väärtus – unikaalsus, mis eristab uutest juurteta konkurentidest ning mida on seekord hoomanud ka muinsuskaitse. Õnneks on kartused sünge siseruumi säilimise pärast alusetud. Hoones võib loetleda juhtmete ja torude kilomeetreid, aga sama hästi saab lugeda kokku siseviimistlusmaterjale: 8600 ruutmeetrit parketti ja 4500 ruutmeetrit heledat kiviplaati hoone avaliku ala põrandatel on kõnekas kogus. Ka paekivist seinad saavad pärast puhastamist uue, sõbralikuma varjundi ning – mis peamine – nende juhtmekilomeetrite peale jagub sadu praegu hoones lihtsalt puudu olevaid valgusteid. Mis puutub väärtuslikesse detailidesse, siis puidust uks ei ole ka tänapäevases majas tingimata patt ning säilitamisväärseks kuulutatud tähelepanuväärne tuletõrjekapi luuk on vaid üks väike ruut suurel seinal. Fuajee heledad trepipiirded ei ole pettus. Lähemal vaatlusel selgub, et need on juba praegu valged: puudu on valgustus, mis aitaks pimedas ruumis nende värvist aru saada. Loomuliku valguse puudumine on praeguse hoone üks haavatavamaid aspekte ning täiendavate akende rajamine ei ole tõesti olnud piirangutest tulenevalt võimalik. Küll aga on tänapäeval loodud valgustehnilised lahendused, millega saab suletud siseruumidele anda helge olemuse nii, et oleme nõus seal viibima. Ei tasu unustada ka Eesti kliimavööndit, kus suur osa siseruumides viibimise ajast on väljas pime ja valguse puudumist on nii või teisiti tarvis tehisvalgusega leevendada. Mis puutub raamatukogu fuajeesse, siis sealne laepind on kavandatud valgena, kuid mitte lihtsalt valgeks võõbatud viimistlusena, vaid funktsionaalse helge peegeldava pinnana, kus seintelt üles suunatud valgus peegeldub hajusalt ruumi tagasi ja muudab ruumi olemuse praegusele vastupidiseks. Uuele ajale ootuspäraseid avalikke funktsioone integreerides tulevad õnneks ka meie rahvusraamatukogusse 3D printerid, õmblusmasinad, rühmatoad, õpitoad, arvutiklass, rühmatöö toad, salvestusstuudio, kaks teatrisaali, kinosaal ja kõik muu tänapäevasele kultuurikeskusele ootuspärane. Saab teha ka teisiti, kuid seekord võetakse praegused väärtused arvesse. Tulevikku vaadatakse aga samamoodi kui uue hoone puhul.