su südamepuuris on vaikus

ja tuhandeaastane lind

ta oskab aga ei räägi

sest ta armastab sind

(Juhan Viiding)

Iidse legendi kohaselt jahtis Antiik-Kreeka kuningas Midas metsades palju aastaid Silenust, veinijumal Dionysose ustavat kaaslast ja elutarka õpetajat. Silenusel arvati olevat maailma ja tegelikkuse kohta salateadmisi, mida kuningas Midas ka enesele ihaldas. Püüdnud müütilise saatüri lõpuks kinni, päris kuningas Midas Silenuselt palju kordi parima kohta, mis võiks inimesele osaks saada. Vastust ei tulnud ega tulnud, Silenus vaikis alati kangekaelselt ega soovinud selle kohta midagi öelda. Kuningas Midas ei loobunud aga tema tüütamisest sama küsimusega. Lõpuks, kui Midas muutus juba äärmiselt nõudlikuks, prahvatas Silenus talle kibedalt naerdes tõrksa tooniga: „Sina kannatustes vaevlev olevus, vaid päevaks sündinu, juhuse laps, miks sa sunnid mind ütlema seda, mille kuulmata jäämine oleks sulle meelepärasem? Parim on väljaspool su haarde ulatust: olla mitte kunagi sündinud, olla mitte kunagi eksisteerinud, olla eimiski. Sellele paremuselt järgnev oleks surra niipea kui võimalik.“

See aastatuhandeid vana müüt kirjeldab olulist tähist eluslooduse arengus – inimese kui liigi arengut nii keeruka mõistusega olendiks, et ta muutub enesest ja enda ümber valitsevast tegelikkusest teadlikuks ning hakkab maailmaga suhestumisel iseenda olemasolus kui parimas valikus kahtlema, leidmata oma olemasolule rahuldavat tähendust. Loodus jõudis inimese arengus tupikusse. Kes teab, kui sageli on seda universumi tohutus avaruses mõistusega olendite arengus juhtunud ja mida on selle probleemi lahendamiseks ette võetud.

Silenuse vastus koondub lõpuks kannatuse dilemma ümber ja seetõttu on paslik meenutada suure pessimistina tuntud Schopenhaueri öeldut: „Reaalsus on maailm täis pidevalt puudustkannatavaid olevusi, kes eksisteerivad ajutiselt üksteist ära õgides, ärevuses ja puuduses ning sageli kohutavates kannatustes, kuni nad langevad viimaks surma embusesse.“ „Me ei saa olla rõõmsad, vaid peaksime olema kurvad maailma eksistentsi üle, sest selle mitte-eksisteerimine oleks parem.“ Inimkonna kohta ütleb ta nõnda: „Muud ei saa väita peale eesmärgi eksisteerida, kui välja arvata teadmist, et meile oleks parem üleüldse mitte olemas olla.“

Ameerika poeet Robert Frost on kirjutanud sellest 1942. aastal avaldatud luuletuses „Küsimus“: „…tell me truly, men of earth, / If all the soul-and-body scars / Were not too much to pay for birth“.¹ Küllap need ei olnud Robert Frosti puhul lihtsalt juhumõtted, sest ta puutus kannatustega kokku kogu elu. Kui Robert oli alles 11aastane, suri tema isa 1885. aastal tuberkuloosi, jättes perekonna sügavasse vaesusesse. Frosti ema suri vähki 1900. aastal, kui Robert oli 25aastane. Nii Robert, tema abikaasa kui ka tema ema kannatasid elu jooksul depressiooni all. 1920. aastal tuli paigutada poeedi noorem õde vaimuhaiglasse elama ja 1947. aastal niisamuti tema tütar Irma. Roberti poeg Elliot suri 1904. aastal kaheksa-aastaselt koolerasse, tütar Marjorie suri 1934. aastal 29aastaselt pärast sünnitust, poeg Carol tegi 1940. aastal 38aastaselt enesetapu, tütar Elinor suri imikuna. Roberti abikaasal olid eluaegsed südameprobleemid, 1937. aastal diagnoositi tal rinnavähk ja 1938. aastal suri naine südamepuudulikkusesse. Robert Frost ise suri alles 88aastaselt 1963. aastal, olles kogenud kõiki neid kaotusi.

Inimene maailmas

Evolutsioonilisest perspektiivist lähtudes on äärmiselt ebasoovitav tulemus, kui olendil on omadus, mis hakkab takistama tema ellujäämist ja paljunemist. Kahtlemata on looduslik valik inimese mõistusesse ja füsioloogiasse ehitanud efektiivsed kaitsemehhanismid, et takistada meie mõistusel jõuda Silenuse järelduseni. Meenub Ernest Hemingway tähelepanek, millele on aegade jooksul vihjanud ka paljud filosoofid: „Rõõmus ning intelligentne inimene on kõige harvem asi, mida olen kohanud.“ Tõepoolest, seda tähelepanekut kinnitavad ka psühhomeetrilised uuringud, kus on leitud, et intelligentsusel on korrelatsioon psühholoogiliste häirete esinemissagedusega. See vihjab asjaolule, et enamikul inimestel ei teki püsivaid tõsiseid eksistentsiaalseid kahtlusi: rõõmsameelsuse jaoks peab olema piisavalt terase mõistusega, et saada maailmas ja inimühiskonnas hästi hakkama, kuid mitte nii terane, et mattuda eksistentsi, inimelu, ühiskonda ja maailma läbiva irratsionaalsuse, sihituse ja ebakõla laviini alla. Niisiis võib oletada, et negatiiivse loodusliku selektsiooni surve tõttu on indiviidide analüütiline võimekus inimpopulatsioonis püsinud keskeltläbi just sellisel sobival tasemel, kus suhteliselt vähestel hakkab liigne mõtlemisvõime muretut eksistentsi tõsiselt segama, tagades mõnest statistilisest erandist hoolimata inimliigi jätkumise põlvest põlve.

On selge, et enamik inimesi on sõltumata riigist või kultuurist eluga üsna hästi kohastunud. Inimene loob endale teadvuses subjektiivse väärtushinnangute võrgustiku, millele ta elus alateadlikult või teadlikult toetub. Suurel määral on sel juhul tegemist ühiskondlike normide ja traditsioonidega. Nooruses on need vanemate arvamus ja perekond, millele lisanduvad aastatega kool, õpetajad ja sõpruskond. Eelnev asendub täiskasvanuna töökoha, riigis kehtivate seaduste, tutvusringkonna, poliitilise erakonna ja religiooniga. Kõik need moodustavad võrgustiku, mis täidavad inimese igapäevase tegevuse, annavad talle pidevalt mõõteainet, suunavad tema tähelepanu ja tegevust. Nad annavad inimesele pidepunktid, mille järgi teadvuses automaatselt suunduda ning millega kaitsta teadvust negatiivsete mõtete eest.

Samuti pakub tänapäeva ühiskond rohkem kui kunagi varem meelelahutust või asendustegevust, mis võimaldab enamikul inimestel ümbersuunamise kaitsemehhanismi abil vältida ebameeldivaid mõtteid. Internetis kolamine, suhtlusvõrgud, nutitelefon, arvutimängud, filmitööstus, vestlussaated, muusika, sport – kõik need on enam kui piisavad, et pakkuda asendustegevust ja viia inimese tähelepanu keerukamalt vaimselt tegevuselt. Eelnevale lisanduvad ka töö- ja perekohustused, mis ei jäta kuigi palju aega ega energiat eksistentsiaalsetele teemadele keskendumiseks. Ühiskondlikud normid ja traditsioonid moodustavad ka olulise toestiku inimese moraalsete väärtushinnangute kujunemises, nagu on näidanud psühholoog Lawrence Kohlberg.

Inimene läbib lapseeas prekonventsionaalse staadiumi, mil moraalsel skaalal head ja halba eristatakse valu ja naudingu kogemise tasandil: valu tähendab moraalselt halba, nauding aga head. Konventsionaalses staadiumis, peamiselt noorukite ja täiskasvanute puhul, on peamise moraalse majaka rollis ühiskonnas aktsepteeritud tavad hea ja halva suhtes, isegi kui nende tavade järgimise või rikkumise eest ei järgne tagajärgi. See staadium pärsib ühtlasi inimese vabadust, kuid on ka väga efektiivne kaitsemehhanism. Ühiskonnast tulenev raamistik laguneb vaid harvadel juhtudel, niinimetatud konventsionaalsusejärgses staadiumis, mil indiviid lähtub moraalsete väärtushinnangute kujundamisel abstraktsetest eetilistest printsiipidest.

Ka Peter Wessel Zapffe on loonud läbinägelikult üldistatud pildi peamistest moodustest, kuidas inimmõistus on äärmiselt hästi kohastunud rakendamaks mitmesuguseid psühholoogilisi ja emotsioonidel põhinevaid kaitsemehhanisme, mis aitavad tal stressi ja ebamugava olukorraga toime tulla. Inimene kasutab selleks psühholoogiast tuntud primitiivseid ja küpsemaid kaitsemehhanisme nagu ebameeldivate mõtete ja tunnete alateadlik blokeerimine; omavahel loogiliselt mitte klappivate järelduste ja väärtushinnangute paigutamine oma teadvuses justkui eraldatud osadesse, mis võimaldab endale mitte teadvustada nende omavahelist ebakõla; ebameeldiva sündmuse asetamine enda jaoks sellisesse valgusesse, mis aitab olukorda inimese seisukohast mugavamalt seletada; endale asendustegevuste leidmine, mis aitab hajutada ebameeldivatele teemadele mõtlemist.

Ajalooliselt on äärmiselt olulised psühholoogilised kaitsemehhanismid olnud religioonid ja usundid. Viimaste aastate seisuga ei järgi vaid 16,3% maailma rahvastikust traditsioonilisi religioone. Ülejäänud 83,7% maailma populatsioonist peab ennast ühe või teise religioosse grupi liikmeks, kelle seas on kristlasi 31,5%, islamiusklikke 23,2%, hindusid 15%, budiste 7,1%, rahvausundeid 5,9% ja judaiste 0,2%. Kui ebareligioossust ennustatakse järgnevate aastakümnete jooksul kasvavat arenenud riikides nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, siis üleilmselt ebareligioossus religioossetes gruppides esineva kõrgema sündivuse tõttu pigem väheneb. Enamiku religioonide oluline tunnus on uskumine teise ja parema maailma olemasolusse.

Lääne kultuuriruumis sai see teise parema maailma uskumus alguse Antiik-Kreeka metafüüsiku Anaximandrose kaudu ning ka Platoni filosoofia lähtub sellest arusaamast – nähtamatu teise maailma olemasolust, milles sisaldub siinse halva ja kannatustes maailmaga võrreldes kõik hea ja ideaalne. Teise maailma arusaam esineb ka idamaade religioonides, näiteks budismis ettekujutuses parinirvaana kohta, kuhu jõuab pärast surma nirvaana saavutanud inimene, kes pääseb seeläbi igavese uuestisünni tsüklist ja selle maailma kannatustest. Teise maailma olemasolu on samuti keskse tähtsusega islamiusus, kristluses ja judaismis – paradiisi kujul, kus jällegi vabanetakse kannatustest.

On ka teisi filosoofiaid, kus ei esine teise nähtamatu parema maailma olemasolu, näiteks Antiik-Kreeka filosoofi Herakleitose arusaamas, kuid see on pigem erand. Teise maailma ettekujutus kui moraalselt hea, surematu, ilusa, tõese, perfektse ja lõputu paiga arusaam on psühholoogiliselt mõistetav kaitsemehhanism. Kuna siinne maailm on täis ebaõiglust, kurjust, kannatusi ja surma, siis võib unistada nähtamatust teisest maailmast, kus kõik inimese mured, kannatused ja ängid on pärast surma igaveseks kadunud – selline lootus aitab surmale rahulikumalt vastu astuda. Religioonid kui kaitsemehhanismid pakuvad lohutust, kogukondlikku tegevust, tähelepanu kõrvalejuhtimist, staatust ja eneseõigustust.

Juba Nietzsche ja Dostojevski rõhutasid religiooni kui peamist kaitsemehhanismi ja väärtusstruktuuri, mis on püsinud läbi aastatuhandete. XIX sajandil hakkas aga see ankurdamismehhanism kaduma, osaliselt teaduse arenguga kogunenud objektiivse info kaudu maailma toimimise kohta. Kuna uued teadmised ei sobitunud iidsete religioossete uskumustega, hakkas viimane ennekõike emotsioonidel püsiv kaitsemehhanism paratamatult lagunema, kuid uut hierarhilist mõttesüsteemi ei ole seniajani suudetud luua. Tehnika areng viis aga postmodernistliku relativismi, subjektivismi ja nihilismini, teisisõnu väärtussüsteemi tühimikuni, mis omakorda aitas kaasa totalitaarsete režiimide fašismi ja kommunismi kui alternatiivsete hierarhiliste religioonimaiguliste ideoloogiate vohamiseni, mis asusid indiviidile ja ühiskonnale mõtte andmisel tavareligioonist jäetud tühjale kohale.

Kui fašistliku ideoloogia puhul on jumal ehk ülim väärtus mingi kindel riik, rahvus või rass, siis kommunistliku ideoloogia puhul on jumal ehk ülima väärtuse etalon igakülgne täielik võrdsus. Mõlema süsteemi puhul peavad kõik argumendid klappima selle kõige kõrgema väärtusega, vastasel juhul on tegemist jumalateotusega, millesse tuleb suhtuda kui vaenlasesse, ohtlikku, üdini kurja ja seega põlastusväärsesse. Totalitaarse režiimi tunnus on ka suurte juhtide, vastavat ainuõiget ideoloogiat kuulutavate prohvetitele sarnaste juhtfiguuride kujunemine, olgu selleks Lenin, Stalin, Mao Zedong või Hitler. Vasak- ja paremradikaalid on paljuski sarnased. Psühholoogiliselt on mõlema idee ühiskonna täielik homogeensus. Kui paremradikaalsed fašistlikud režiimid kasutavad täieliku võrdsuse saavutamist ebasoovitavate liikmete ühiskonnast väljatõukamisega – näiteks rassilise puhtuse põhjal –, siis vasakradikaalsed kommunistlikud režiimid kasutavad täieliku võrdsuse saavutamiseks sellele vastupidist meetodit ehk igasuguste erinevuste mahasalgamist, olgu nendeks kas või bioloogilised või soolised erinevused. Selle eesmärgi nimel on nad valmis rakendama ka ümberpööratud diskrimineerimist, näiteks sotsiaalse õigluse ilmaliku religiooni puhul.

Sublimatsiooni teel saab inimene elamise kannatusi ja negatiivseid emotsioone loomingu kaudu väärtuslikuks muundada. See on inimese psühholoogilistest kaitsemehhanismidest kõige küpsem teguviis. Negatiivsed hävitavad impulsid püütakse muundada positiivseks loominguliseks tulemiks, olgu selleks siis kunst, kirjandus, filosoofia, teadus, muusika või mõni muu loominguline väljendusviis – seda käitumist on heakskiitvalt esile tõstnud nii Schopenhauer, Nietzsche, Camus kui ka Peter Wessel Zapffe. See on aga vaid halbadest valikutest parim, kuna ei paku probleemile lõplikku lahendust: esiteks, see saab olla vaid samm õiges suunas pikemal teekonnal ja on inimkonnas kasutusel vaid harvadel juhtudel ennekõike vaimselt küpsete indiviidide puhul ning ei puuduta seega enamikku inimesi; teiseks, see on ja jääb psühholoogiliseks kaitsemehhanismiks, mis ei paku ratsionaalset ega kindlal alusel põhinevat väärtussüsteemi, millega saab suhestuda objektiivselt, ratsionaalse mõtlemise abil, inimese subjektiivsetest eelistustest sõltumata.

Juudi-kristliku religiooni ja islami järgi oli jumala sõnum inimkonnale: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele.“ Seda printsiipi võib niisamuti samastada eluslooduses valitseva seadusega, Schopenhaueri looduse tungiga, mis toimib loodusliku valiku kaudu.

Oluline on aga see, et kõikidel nendel kaitsemehhanismidel ei ole ratsionaalse maailmakäsitluse seisukohast stabiilset jalgealust – nad on loogiliselt koherentsed vaid väga piiratud ulatuses, ühe indiviidi, ühe ideoloogia või ühe religiooni piires. Nad on justkui laintel õõtsuvad laevukesed merel, aga mitte saared, mis püsivad igal tasandil objektiivselt tõestatavatel faktidel. Kuna sellistel kaitsemehhanismidel on elu mastaabis piiratud tähendus, on neil paratamatult ka piiratud mõttekus – nad ei suuda ratsionaalselt kummutada inimese mõistuse arengu tõttu tõstatunud uudseid eksistentsiaalseid probleeme ilma enese­pettust kasutamata. Ateistide Schopenhaueri ja Peter Wessel Zapffe järeldus on pessimistlik, järgides Silenuse tarkust.

Zapffe kirjutab essees „Viimane messias“: „Niikaua kui inimliik jätkab enese­pettuse kursil ja lähtub arusaamast, et inimliik on bioloogiliselt määratud eduks, ei muutu midagi.“ Zapffe iroonilisel hinnangul jõuab tuleviku vaevlevale inimkonnale viimase messiase kaudu lõpuks ikkagi kohale paratamatu tegelikkus, mis kattub sellega, kuidas ütles iidses minevikus Silenus kuningas Midasele: „Tundke iseennast – olge viljatud, ärge saage järglasi ja laske pärast teid maa olla vaikuses.“ Peter Wessel Zapffe oli oma filosoofiale elu lõpuni truu ning jäi teadlikult järglasteta. Niisamuti Schopenhauer. Kuid kas inimkond ei või laskuda enesepettusesse, jõudmata ratsionaalse arutluse abil teisele järeldusele? Kuna eelnevad filosoofiad on jõudnud tupikusse ega ole pakkunud ammendavat lahedust, siis saab selle probleemi lahendus olla eelnevalt pakutud filosoofiliste liinide fundamentaalselt uus edasiarendus.

Viimane messias ja viimane inimene

Üldine arvamus on, et me ei tee uusi inimesi ilmale tuues midagi valesti, kui nende elu on üldiselt hea. See eeldab, et eksisteerida on kasulik. Kuid filosoof David Benatar on juhtinud tähelepanu, et eksisteerimine ei ole hea, vaid halb. Kui enamus arvab, et elamine on soovitav seni, kui positiivsed küljed kaaluvad üles negatiivsed, siis Benatar ütleb, et see järeldus ei ole õige. Esiteks, kannatused on halvad. Teiseks, naudingud on head. Kolmandaks, kannatuste puudumine on alati hea, sõltumata sellest, kas inimene eksisteerib või mitte. Neljandaks, naudingute puudumine on halb vaid siis, kui inimene eksisteerib, et kogeda naudingu puudumist. See fundamentaalne asümmeetria – kannatus on oma olemuselt halb, seevastu naudingu puudumine ei ole – võimaldab Benataril teha Silenusele sarnase nihilistliku järelduse: kannatuste puudumine ja naudingute olemasolu on mõlemad head, kuid kannatuste olemasolu on palju halvem kui naudingute puudumine.

Selle arusaama järgi oleks parem, kui inimliik sureks välja, sest mitte-eksisteerimine on alati parem kui olemasoluga seotud kannatused. Mida sellest järeldada? Et lapsi ei peaks saama ja mitte keegi ei tohiks lapsi saada? Benatar väidab, et jaatavalt vastamine on inimesele tema looduslike paljunemisinstinktide vastu minek, mis on evolutsiooniliselt miljonite aastate jooksul vorminud meie kesknärvisüsteemi ja füsioloogiat. Seetõttu on selline mõte automaatselt väga võõrastav ning kipub ähmastama inimese ratsionaalset objektiivset analüüsi. Järglaste saamine rahuldab küll inimese enda looduslikke tunge, kuid ei ole järglaste eneste huvides. Lausa vastupidi, see tekitab neile kannatusi.

Ka inglise poeet Philip Larkin on ühes oma tuntumas luuletuses kirjutanud: „Man hands on misery to man. / It deepens like a coastal shelf. / Get out as early as you can, / And don’t have any kids yourself.“² Inimene kohaneb isegi väga ebameeldivate tingimustega, kuhu ta objektiivselt võttes ei oleks iialgi soovinud sattuda ega oleks arvanud, et ta sellistes tingimustes tahaks elada. Seega, on võimalik, et inimene on juba praegu kohastunud üsna ebasoovitavate elutingimustega, mida mõni kõrgemalt arenenum, ürgsetest instinktidest prii, olend vaataks kõrvalt kaastundliku pilguga.

Vastus Silenusele. Jätkusuutliku elufilosoofia võimalikkusest

Mis eristab inimest teistest loomadest? Inimeste ja teiste loomaliikide sarnasusi on palju, kuid üks olulisemaid erinevusi on inimese keerukam aju. Erinevalt teistest loomadest on inimesel palju paremini arenenud teadvus, ennekõike teadmine enda ning teiste olendite olemasolust, sünnist, elust ja surmast. Sellega kaasneb ka enda olemasolule tähenduse otsimise võime, mida Viktor Frankl on nimetanud tähenduse tungiks. Mõistus ongi kahe teraga mõõk. Kui Silenusele sarnane järeldus on inimese kõrgelt arenenud mõistuse mõõga üks tera, mis muutub inimesele endale ohtlikuks, siis mõistuse abiga võiks olla võimalik jõuda ka Silenusele ammendava vastuse kujundamiseni.

Selleks teiseks tera pooleks on ratsionaalne mõtlemine – maakeral vaid inimliigile omane analüüsivõime, mille abil suudame pakkuda maailma ja ennast vaadeldes tekkivatele küsimustele loogilisi lahendusi ning tegutsema kaugema sihi või eesmärgi nimel kohest kasu saamata. Milline võiks see süsteem olla ja millistele argumentidele toetuda, et mitte langeda Auguste Comte’i tehtud vigadesse ega ka absurdismi lõksu, milleni jõudis Albert Camus oma analoogiaga inimeksistentsist kui Sisyphose olemusest lükkamas igavesti kivirahnu mäest üles ja korrates selle alla veeredes seda protsessi aegade lõpuni?

Selline filosoofiline süsteem peab toetuma individualismile, sest inimliigi individualistlikud instinktid on kollektivistlikest instinktidest tugevamad. Inimene ei ole sipelgas, mesilane ega kala, kus kõik isendid käituvad kollektivistlikult ja on valmis ennast ohverdama kogu pesa või sülemi kui superorganismi nimel – kõik inimliigi ajaloolised katsed ehitada kollektivistlikku utoopilist ühiskonda on lõppenud totalitarismi ja massimõrvadega. Teiseks, see süsteem peab lähtuma tehnika ja teaduse arenguetappidest nende etappide ajalist järjekorda meelevaldselt ümber järjestamata. Kolmandaks, sellel süsteemil peab olema ratsionaalne moraalne vundament. Kuna ajalooline kogemus näitab, et praegusel inimesel ei ole ratsionaalne mõtlemine piisavalt arenenud, siis on vaja geneetiliselt muundatud või farmakoloogiliselt kohendatud inimest, kes ei oleks enam nii tugevalt sõltuv oma loomalikest instinktidest ega nõrgast intellektist. Ratsionaalsel mõistusel ehk teaduslikul mõtlemisel põhineva moraalse süsteemi alus ei ole teise maailma ega jumala loomine, vaid ratsionaalne eeldus, et olemasoleva teadusliku maailmakäsitluse abil on võimalik jõuda tehnoloogilisele tasemele, kus juba praegu eksisteeriv geneetiline indiviid saab tulevikus elada paremini ja kauem.

Oletades et inimkond otsustab võtta viljaka suuna ehk kestmise ja otsida võimalust Silenusele sisukalt vastata, siis millised oleksid need etapid, mis inimkonnal tuleks ette võtta? XVIII sajandi mõtlejatele omast utopistlikku julget mõttelendu kasutades tuleks inimkonna esimeseks staadiumiks võtta sublimatsiooni jätkamine, kuni inimese geneetiline muundamine osutub praktikas võimalikuks. Kõige paremad viisid inimeksistentsile tähendus anda on individuaalne väärtuste kujundamine ja loominguline tegevus. See toimub ennekõike sublimatsiooni kaudu, millega muudetakse elu kogemused ja kannatused individuaalselt psühhooloogilises plaanis tulemuslikuks. Üldistatult, kui on leitud vastus küsimusele „miks?“, siis on kergem taluda vastust küsimusele „kuidas?“.

Selle tõdemuseni on jõudnud nii budism kui ka eri filosoofid ja psühho­loogid, nende hulgas Viktor Frankl, Nietzsche, Schopenhauer ja Kazi­mierz Dąbrowski. Siinkohal filosoofilises doktriinis enamasti peatutakse ja nii on see püsinud aastasadu, ilma et oleks suudetud filosoofilist süsteemi edasi arendada. Seda on sajandeid takistanud ebapiisav arusaam psühholoogiliste kaitse­mehhanismide bioloogilistest aspektidest. Sublimatsiooni füsioloogiline protsess on oma olemuselt neuro­transmitterite ja neuronite võrgustiku spetsiifiline seisund – see on bioloogiline fakt tegelikkuse kohta. Geneetiliste komponentideta ei ole inimese sublimatsioon kui psühholoogiline protsess võimalik. Et sublimatsiooni staadiumist edasi jõuda, on vaja mõista psühholoogiliste kaitsemehhanismide molekulaarset ülesehitust ja geneetilist regulatsiooni – seda saab lahendada vaid teaduse abil.

Teiseks staadiumiks võiks tulevikus kujuneda inimese geneetiline parandamine. Meie liik on paratamatult oma päriliku informatsiooni ehk DNA vang. Inimese emotsioonid, õnnelikkus, on suures osas geneetiliselt määratud. Näiteks Nietzsche sõnastuses on loomingulise tegevuse eeldus Rausch, millel on kahtlemata füsioloogiline mehhanism. Seega, inimese õnnelikuks tegemine ning kannatuste ja agressiivsuse vähendamine vajab geneetilist muundamist või farmakoloogilist sekkumist. Selle staadiumini jõudmiseks on aga vaja piisavaid teadmisi nende protsesside molekulaarsest toimimisest. Kui geneetiliste muudatuste ja ravimitööstuse abil evolutsiooniliselt iganenud ajuehitust muuta, siis toimiks inimene optimaalsemalt (stress, valu ja kannatused vähenevad talutavuse piiridesse). Pessimistide Schopenhaueri ja Zapffe mooduse seas maailmaga toimetulekuks on sublimatsioon ehk kunst, mis on oma olemuselt keemiliste molekulide taseme muutus inimese närvisüsteemis.

Seega, sublimatsiooni ilustamata paralleel on antidepressantide kasutamine, mis mõjutab ajus samu signaali­radasid kui meeldiva kunstielamuse saamine. Kolmas staadium – inimese intelligentsuse geneetiline muutmine – võiks järgneda kõige hiljem, kuid mitte enne teiste loomalike instinktide (agressiivsus, kadedus, verejanu jt) molekulaarset kontrolli. Keskse tähtsusega on kirjeldatud etappide ajastus ehk nende järjekord. Inimkonna ajaloo kulu muutmiseks on kõigepealt vaja teha geneetilised muudatused, et inimkond ise ennast kogemata ega teadlikult ei hävitaks. Võib-olla on vale järjekord põhjustanud ka Fermi paradoksi. Tark õpib teiste vigadest.

1 „… öelge ausalt, inimesed planeedil Maa, / kas kõik need keha ja hinge armid / ei olnud liiga kõrge hind, et olla sündinud“. Autori tõlge.

2 „Üks põlv saab teiselt viletsust, / Kui kaljupragu kasvab see. / Sa lahku kohe, kui näed ust, / Ja ära ise lapsi tee.“ Philip Larkin, See olgu värss. Tlk Maarja Kangro. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 9.