Töötoaga samal ajal on võimalik leida inspiratsiooni Lylian Meistri isiknäituselt 1001 .
Nõelapatju on meie jõulunäitusel tõesti täpselt 1001. Kunstnik alustas nende tikkimist 1. jaanuaril 2004 ega jätnud vahele ühtegi päeva.
Niit ja nõel olid kuumad olenemata sellest, kus kunstnik ka ei viibinud, millises emotsionaalses, psüühilises või intellektuaalses seisundis ta ka ei olnud, kuni oli täitunud maagiline arv 1001.
Lylian Meistri padjad on kaunid nagu Eesti naise loodud käsitöö ikka: siid, võltspärlid, tikandid. Kuid neil on ka kollaažitehnikas elemente. Näeme patjadel sigaretipakkide, reprode, ajaleheväljalõigete, kommipaberite fragmente. Just need viimased on tikitud tehniliselt saamatult, justkui vastumeelselt, nagu tehakse midagi, mis on tingitud argielu tüütust rutiinist. Igale padjale on tikitud ka kuupäev, järjekorranumber, autori nimetähed L.M. ja väljaspool Tallinna valminud teosele
valmimiskoht. Padjad ripuvad muuseumi esimeses näitusesaalis nende valmimise järjekorras kulgeva lindina.
Lylian Meister arvab, et tema kunstiprojektil oli ja on teraapiline mõju. Projekti loomine oli kontseptuaalne akt, endassevaatav meditatsioon. Resultaadina sündis omamoodi visuaalne päevik. Autoportree läbi tuhande ja ühe padja. Sapine kriitik saab näitust arvustades öelda, et ju siis mõnel inimesel ongi padjanägu! Mesine kriitik aga saab tuua võrdluse idamaalt, kus uue elu loomeakti nimetatakse poeetiliselt “kaks pead ühel padjal”.
Uue kunsti Muuseumi kollektiiv usub, et just see viimane võrdlus sobib kõige paremini Lylian Meistri suurele padjanäitusele, milles on omajagu erootikat, parasjagu platoonikat ning lausa kapaga uhket esteetikat!
Samuti on avatud
Eduard Wiiralti näitust “WIIRALT VÄRVIDES”
Kogu jõulukuu jooksul ning uuel aastalgi veel võimalus nautida rariteetset väljapanekut Eduard Wiiralti loomingust. Tegemist on ülipõneva leheküljega kunstniku elust, kus must/valges gammas töötanud graafik avaneb suurepärase koloristina. Näitus
„Wiiralt värvides“ keskendub kunstniku kahele graafilisele teosele: väljas on 15 tõmmist puugravüürist „Absindijoojad“ (1933) ja 17
akvatintat „Eesti neiu“ (1942). Eesti kunsti klassiku virtuoosset värvikäsitust esitlev näitus on koostatud Toomas Sildmäe kunstikogu põhjal ning valminud koostöös Vaal Galeriiga.
Puugravüürist „Absindijoojad“ tegi Wiiralt värvilised tõmmised oma elu viimasel loomeperioodil Pariisis. Kodumaa
kaotanud kunstnik, keda valdas sügav depressioon ning lähenev surmahaigus, otsustas juba enne sõda loodud „Absindijoojad“ trükkida säravates värvides. Nii sündisidki selle sürrealistliku lehe värvilised tõmmised aastatel 1947 – 51 Pariisis, olles kunstniku üksikute rõõmuhetkede tunnistajaks. Kunstiteadlase Mai Levini andmetel kandis Wiiralt värvi plaadile käsitsi monotüüpiameetodil. Levini sõnul näitab seeria, et lehtede kvaliteet ei sõltu nende järjekorranumbrist:
„Wiiralt katsetas värvidega kuni lõpuni ning pöördus õnnestunumate koosluste juurde hiljem tagasi.“
Pehmelaki, kuivnõela ja värvilise akvatinta tehnikas „Eesti neiu“ tõmmised pärinevad teose graveerimise ajast ehk siis
saksa okupatsiooni aastast 1942.
Levini andmetel tegi Wiiralt teose kallal töötades 84 päeva jooksul 205 tõmmist. Erinevate värvikooslustega proovitrükid toovad esile, kuidas järk-järgult kujunes kunstniku nägemus teose lõplikust välimusest. „Värvilises variandis taotles Wiiralt ilmselt teatavat naiivset,
mažoorset pidulikkust, mis sobinuks kuju olemusega, ning tervisest pakatava näo, heleda pearäti ja diskreetselt triibulise fooni maalilis-ekspressiivset koosmõju,“ leiab Levin.
„Absindijoojad“ ja „Eesti neiu“ on temaatiliselt väga erinevad teosed – esimene on kantud omaaegse Pariisi boheemlaslikest meeleoludest ning kujutab moodsa linnaelu pahelisemat poolt, teine on teostatud kodumaal ning portreteerib maalähedase eesti naise arhetüüpi. Ühe teose erinevate variatsioonide esitlemine toob välja Wiiralti eksperimenteerimishuvi, teisalt näitab see tema põhjalikkust töötada ühe motiivi kallal kaua ning tulla selle juurde ka hiljem tagasi.
Näituse teises saalis mängib lõppematul ringil Mark Soosaare dokumentaalfilm „Maised ihad“ (1977), mis jutustab
Wiiralti loometeest. Vaataja kohtub paljude ekraanile ilmuvate modellidega, kelle kaudu avaneb vastuoluline portree kunstnikust ning
muutuvatest aegadest.
Film püstitab ka intrigeeriva hüpoteesi „Eesti neiu“ saamisloost. Filmi pikkus on 95 minutit ning see on üles võetud Eestis, Lätis, Prantsusmaal, Rootsis ning Marokos.
Näitusega kaasneb kataloog.
Uue Kunsti Muuseum avatud iga päev 9-21.00
Esplanaadi 10,Pärnu
tel: 4430772
www.chaplin.ee