Feminismi klassikute mõtetes (Virgina Woolfi unistuses oma toast, Simone de Beauvoiri kirjutistes naistest kui teisest või teisejärgulisest soost, Sherry Ortneri, Susan Bordo, Laura Mulvey, Julia Kristeva, Judith Buthleri jpt töödes) on mulle mu kultuurikeskkonnast tulenevalt palju mõistetamatut. Ma miskipärast ei suhestu feminismiga. Eelnimetatud autorite kultuurikontekst, lähtepunkt ja elukeskkond on olnud teine. Stereotüüpsed käsitlused, mille järgi on linnanaised uuendusmeelsed ja moodsad, täis pidevat võitluskihku vana ja traditsioonilise vastu, maanaised aga konservatiivsed ja usuvad, et sadade või tuhandete aastatega paika loksunud rollijaotustes on oma tõde või võlugi sees, tekitavad minus tõrke. Minu kultuurikontekstist vaadelduna pole üheselt arusaadav ka mõiste „emantsipatsioon“ sisu. Kes keda või kas üldse kunagi rõhunud on? Kelle eest või miks peaks ennast kaitsma või kelle ikke alt end vabaks võidelda tuleks?

Niisuguste mõteteni olen jõudnud Kihnu kultuuri näitel, mida maailmameedias on viimastel aastatel tituleeritud kõlavalt „Euroopa viimaseks matriarhaadiks“. Tehtud on eksotiseerivaid üldistusi naiste saarest, kus mehi peaaegu et pole või kus elu käib vaid naiste juhtimisel. Sõna „matriarhaat“¹ kasutas kõigepealt Kihnu kultuuri kirjeldamisel 2015. aastal Prantsuse fotoajakirjanik Sebastian Leban ning seejärel levis see kulutulena maailmameediasse. See kinnistus UNESCO antud tiitli² kõrval turismimajanduse edendamise uudse narratiivina, sellest sai saare kuvand.³ See maagiline sõna pakub ohtralt eeliseid igasugu müügitöös, mille näitena võib tuua kas või Anne Helene Gjelstadi fotoraamatu „Suur süda, tugevad käed“ („Big heart, strong hands“) edu ja rohke tähelepanu pälvimise.⁴ Viiteid teemale „naiste saar Kihnu“ ja „matriarhaat“ leiab maailmameediast ohtralt. Kohalikes elanikes on see tekitanud vastuolulisi tundeid. Ka kvaliteetlehtedes pole tõepärasusest jälgegi, üldjuhul kubisevad artiklid faktivigadest ega too esile olulisimat Kihnu kultuuriloos.

Selleks et seletada müstilist naiste võimu saarel, tuleb kõigepealt avada terminid. Teaduskirjanduses näib valitsevat arvamus, et matriarhaalset ühiskonda pole olemas, kui nasid Hiinas välja arvata.⁵ Mõiste „matriarhaat“ asemel kasutatakse ühiskonnakorralduse kirjeldamisel diferentseeritumaid termineid „matrilineaarne“ ja „matri­lokaalne“.⁶ Kariibi mere piirkonna puhul on kasutatud terminit „matrifokaalne“⁷ (naistel on suur võim perekonnas meeste pideva eemalviibimise tõttu). „Matrilateraalses“⁸ ühiskonnas peetakse suguvõsa arvestust emaliini pidi.

Siiski on maailmas esinenud ja uuritud ühiskondi, kus naistel on olnud tugev positsioon, näiteks Jaapanis, Hiinas ja Tiibetis⁹. Eestis on olulise uurimuse sel teemal teinud Marika Mägi, kelle hinnangul oli Eesti ühiskonnakorraldus enne ristiusuga kaasnevaid ümberkorraldusi nii matrilineaarne kui ka matrilokaalne.¹⁰ Folkloristlikult uurimissuunalt leiab sellekohaseid tõendeid näiteks mitmest Merili Metsvahi eestlaste perekonnalooga seonduvast artiklist.¹¹ Marika Mäe järeldustele räägivad vastu ent Eesti ja ka läänemeresoome rahvaste pulmalaulud, mis viitavad selgelt patrilokaalsele ühiskonnale. Kindlasti esines ka muinasajal erandeid ehk naise juurde kolimist, naise tugevat positsiooni tõendavad aga regilaulud, mis on avaldatud „Vana kandle“ sarjas.

Kihnu soorollidest on esmakordselt kirjutanud Ingrid Rüütel, kelle uurimused on omakorda naisi võimestanud ja nende suurt rolli kultuuripärandi hoidmisel esile tõstnud.¹² Kihnu naist ülistab Mark Soosaare 1974. aastal valminud film „Kihnu naine“ ja mehi madaldab 1986. aastast film „Kihnu mees“. Nendes filmides tuuakse esile tublid naised, kelle kõrval atrofeerunud mehed. Selline käsitlus on Kihnu kogukonnale vastuvõetamatu, sisekaemus seda ei tunnista. Meeste kõrvalejäämise põhjused on muus: traditsiooniliste elatusalade hääbumine või seadusega keelamine ja piiramine. Naiste käsitööoskus, laulud, tantsud ja kogu performatiivsus on pälvinud suurt tunnustust ja varjutanud meeste positsiooni kogukonnas. Muidugi on nagu teisteski maakogukondades naiste suurema silmapaistmise tinginud parem haridustase ja eneseteostuseks sobivad võimalused, mis meeste puhul on kippunud võib-olla tagasihoidlikumaks jääma.

Kas on siis tegu matrikultuurilise ühiskonnaga või mitte? Püüan Kihnu eripära näidete abil selgitada. Alustan pärimisest, mis Kihnus pole küll emajärgne, vaid pigem egalitaarne. Kui tütar läks mehele, anti talle kodust lisaks veimekirstule vajadusel päranduseks maatükk või koduloom, kui ta juhtus abielluma väga vaese või maapuuduses poisiga. Kihnus säilis kaua nöörimaade süsteem, põllud ribastati, niisamuti jaotati talu maad laste vahel, sealhulgas vajadusel võrdsetel alustel ka tütardele, sest talu polnud eraldi- ehk iseseisev majandusüksus sellisel moel, nagu Mandri-Eestis või mujal Euroopas. Olen Kihnu puhul isajärgses pärimises kahtlema löönud, sest seda pole siin olnud.

Lugesin mõni aeg tagasi Heiki Pärdi 1993. aastal ERMis koostatud küsitluskava, kus sees läbivalt sõna „isakodu“. Kihnu kultuuri ei tundu selle ideoloogiliselt laetud sõna ülekandmine kuidagi sobivat. Olenemata sellest, et pulma­traditsioonis suundub pruut oma lapsepõlve kodust elama mehekoju, on naistel täita selles kodus tähtis roll. Kõrge positsioon on olnud nii vanaperenaisel kui ka minial (nuõrik). Mainin muu hulgas, et sõnapaar „vana naine“ on Kihnus midagi väga ihaldusväärset, sest sõna „vana“ sünonüüm on „tark“, vana naine on seega tark naine. Vanad naised moodustavad Kihnus omaette autoriteetse grupi, kel on tugev positsioon nii teadmiste edasiandmisel kui ka pärandi hoidmisel või inimese eluringi juhtimisel. Staatust rõhutatakse ka riietusega, mis on tagasihoidlikum kui noortel naistel.¹³

Piiritõmbamine seostub fertiilsusega. Kui lapsed suured, algas oma elu ja positsiooni kasvamine kogukonnas suurema liikumisvabaduse, mõnel juhul eneseteostuse kaudu kirikukooris või muidu külaelus. Traditsiooniliste elatusalade tõttu lesestusid paljud noorelt ja ka vallasemade küllalt suur hulk ehk siis lapse kasvamine „emakodus“ oli tavaline. See tendents jätkus sõjajärgsetel aastatel. Patriarhaalse alatooniga „isakodu“ on Kihnu puhul justkui välistatud, sest seda varjutab ema suur tähtsus ja positsioon kodumajapidamises.

Siirderiituste läbiviimise juhtroll on naiste käes tänapäevani, meeste osa on teisejärguline, pigem abistav ja täidetakse sageli naiste korraldusel. Naised ehk emad on tihtipeale oma pojale naise otsinud või abiellumise üle otsustanud. On küllalt juhtunud, et ema on keelanud pojal meelepärast tüdrukut kosida ning naiseks võtta, näidates seda üles kosjaminekust keeldudes või vastupidi, korraldanud kosjamineku. Elu lõppvaatuses on naised ise sageli surnukirstu kandnud ning kogu matuse iseseisvalt korraldanud. Seda on ette tulnud ka lähiajaloos.

Enamasti polnud mehi kodus, kui surm saabus, ja naistel tuli kõik sellega seonduv ära korraldada. See polnud nende vaba valik ega tahe, vaid saarelisusest ja elatusaladest tulenev paratamatus, millest sai ajapikku traditsioon. Selgepiirilise tööjaotuse ja soorollide kujunemise taga on kaubanduslik meresõit, millega olid XIX sajandi keskpaigast pea saja aasta jooksul hõivatud kõik mehed.¹⁴ Kui pooleaastane navigatsiooniperiood lõppes, saabus ennejõulune hingetõmbeaeg, millele järgnes talvine laevaehitus või hülgepüük, mistõttu olid mehed taas enamasti koduste asjaajamiste juurest eemal.

Kui rääkida Kihnu naise tähtsaimast ülesandest, siis on lasunud tema õlul pere majandus- ja finantsjuhi kohustused. Iga traditsioonilise Kihnu pere majanduselu korraldas naine, kes kandis vastutust pere ületalve hakkamasaamise eest. Jällegi oli mehel kõrval- ehk toetav roll, nende õlul polnud vastutust toimetuleku eest, naine pidi aga tõestama nii pereliikmetele kui ka kogukonnale, et tuleb toime. Naise ülesanne oli tagada pereliikmetele vajalikud riietusesemed ja toit ning siinkohal ei saanud ta päris kindlasti olla „second sex“. Tema oli „esimene“, pere alustala, kelle töökusest ja andekusest sõltus pere heaolu, muuhulgas meeste sissetulekute investeerimine kodumajapidamisse. Juhul kui mehel puudus sissetulek või oli see kesine, oli tal kodu, kus naised (ema, abikaasa) tagasid toidu ja riietusesemed ning muud vajalikud varud. Siiski, Kihnu naised on sageli ülistanud meessugu ja soovinud liidripositsioonil näha pigem meest. Mehed on ka koduses elus sageli privilegeeritud seisundis kui suuremate sissetulekute toojad, näiteks alkohoolikute naised on kaitsnud oma meest külarahva salvavate märkuste eest: „Kui ei põlõ jõuajat, ei põlõ kua tõuajat.“¹⁵

Kõige võimsam osa suulisest kultuuripärandist ja olulisem sugudevahelise võrdsuse või ka kooselus võrdsuse taotlemise tõend on regilaul, mille esitajad on naised. Neis lauludes pöördutakse nii pruudi kui ka peigmehe poole õpetussõnade ja hoiatustega hea ning õnneliku elu nimel. Regilaulude sõnumid on justkui palved, sõnumised, rõhutatud soovid, mis peavad aitama elus hakkama saada, nende meenutamisest on abi ka elu keerdkäikude ajal või isegi peretülide lahendamisel. Neis mitusada või tuhandeid aastaid vanades inimloomusega seonduvates mõtetes on sees üüratult õpetlik ja muutumatuna püsinud elamise tõde, mille kandumine Kihnus järjepidevalt XXI sajandisse ongi suurim ime, naiste põlvest põlve alles hoitud ime.

Kihnu naistel on olnud Mandri-Eesti suguõdedega võrreldes rohkem vabadust. Kui mehed oleksid alaliselt saarel olnud, oleks ehk siinne kultuuripiltki teistsuguseks kujunenud. Kindlasti oleks naiste vabadust piirama hakatud. Selle tõenduseks on näiteid kolhoosiaegsest kalurielust, kui mees oli pidevalt kodus ning mõnel juhul sai naise üle ülemvõimu kehtestamine liikumispiirangute tõttu võimalikukski. Nagu seto baabapraaznikutel on naistele Kihnuski palju lubatud ega ole nende tegemisi võltsvagadusega kaetud. Enesestmõistetavalt ei tolereerita naise kui ema allakäiku, nii ka alkoholismi, ja sel juhul üritab kogukond teha kõik endast oleneva keerulise olukorra lahendamiseks. Kollektivistliku ühiskonna liikmete normi järgi kujundamise esimeseks abinõuks on ajast aega olnud külajutt, seda ka tänapäeval: kui keegi tikub üldkehtivast normist väga kõrvale kalduma, asutakse teda ka kohe survestama.

Kihnu ühiskonnas on ajast aega olnud tähtsal kohal laps ja tema heaolu, laste hooletussejätmist pole mingilgi moel aktsepteeritud ning see on pälvinud alati karmi hukkamõistu. Mis puudutab seksuaalsust, siis on selles ühiskonnas olnud auasi olla „tahetav tüdrik“ või „tahetav poiss“ ehk palju tahtjaid ja öiseid külalisi, mis ei tähenda igal juhul ja alati seksuaalvahekorda. Nii nagu XX sajandi alguse ajakirjandusestki lugeda, on mandrilt tulijaid üllatanud siinne vabameelne omavaheline läbikäimine, mis loob taas paralleele muinasaegse Eestiga. Arhiiviallikatest leiab teateid „röövijatest naistest“¹⁶, ka agressiivsetest naistest. Selge on ju see, et enamasti kodus olnud naised olid võõraste vastu kaitsepositsioonil ja kodu ning pere kaitsel kõigeks valmis, arvatavasti ka relvastatud. Need andmed vajavad kontrollimist. Kihnu naise igapäevase riietuse juurde on ajast aega kuulunud nuga, mis on nagu meestelgi täitnud tööriista funktsiooni ja olnud abiks söömisel.

Kihnul pole olnud tugevat järjepidevat ja sihikindlat kirikuvõimu, mis oleks rahvatraditsiooni lämmatanud. Kirikuhärrad, kes tulid mandrilt, olid sageli isegi ilmselt eluheidikud¹⁷, mitte nn moraalsed majakad. Saarele ei jõudnud ka pietistid ega hernhuutlased, saarelisuse tõttu jäädi karmikoelisest moraaliõpetusest eemale ning see tagas traditsioonilise elu- või ka mõtteviisi jätkumise. Rahvausund elas kristluse kõrval oma elu edasi, nii et Kihnu ühiskond on selgelt sünkretistlik.

Lääne feministlikus kriitikas esineb ühe vitsaga löömist Kolmanda Maailma suguõdede suhtes.¹⁸ Vähe on uuritud talupojaühiskonnas valitsenud tasakaalu.¹⁹ Kihnu ühiskond pole ei matriarhaalne, matrilineaarne, matrilokaalne ega ka mitte patriarhaalne koos kõigi selle allhoovustega, kuigi see soov võib kihnlastel olla alateadvuses: soov saada kultuurseks inimeseks²⁰, jätta seljataha iganenud maailmavaade, mis on loonud justkui eelkristlikest elementidest läbi põimunud oaasi, ja pigem minna kaasa üleilmastumisega. Kuidas iseloomustada sellist elukorraldust, kus administratiivse võimu kõrval kannavad tegelikku suurt võimu naised, hoides elus kõige tähtsamat ja väärtuslikumat ehk kogukonna vaimset pärandit – inimese eluringiga seonduvat regilaulu ja kiriku traditsiooni?

Võtan siinkohal kasutusele Kihnu ühiskonnakorralduse kirjeldamisel uue mõiste ja see on soosuhete poolest egalitaarne ühiskond. Sellises ühiskonnas puudub ühe soo teise suhtes rõhuv ülemvõim, vaid eduka elu alus on üksteist toetav koostöö. Voldemar Kolga kirjutab Eesti Päevalehes,²¹ et soolise võrdõiguslikkuse saavutamine Eestis lükkub üha edasi, mis on hea uudis traditsiooniliste pereväärtuste hoidjatele. Milline on see traditsiooniline pere, millest pajatab EKRE, ajades rahvast barrikaadidele? See, millist perioodi ajaloos vaadeldakse või eeskujuks seatakse, jääb mulle arusaamatuks. Kihnu traditsiooniline pere on aastasadu olnud egalitaarsete soosuhetega, kus naisel tugev positsioon. Kas see mudel on ka EKRE unistus?

Linnastumise kiire areng sundis paljust vanast loobuma, koos kodanluse võidukäiguga sündis süsteem „mehed tööl ja naised kodus“, mis tegi naised meestest sõltuvaks. Talupojaühiskonnas valitses tasakaal kauem,²² kui just kristluse mõjul naist teisejärgulisele positsioonile ei surutud ega mehe ülemvõimu seaduse jõul kehtestatud. Kihnus on soosuhetes suhtelise isolatsiooni ja traditsiooniliste elatusalade tõttu aastasadu püsinud muinasajast pärit egalitaarsus ja loodame, et tsiviliseerumisprotsessis sel veel niipea lõppu tule.

Mina ei saa end kuidagi feministiks pidada, isegi kui osa teadusartikleid on sümpaatsed, sest olen suure osa oma elust kaitsnud meeste õigusi ning võidelnud muu hulgas traditsiooniliste elatusalade säilimise eest, püüdes päästa mehi üha ebavõrdsemasse seisu langemise eest. Kihnus ei tekita muret meeste rõhuv ülemvõim ega seksuaalvähemuste kiusamine, vaid pigem murenev järjepidevus, mis sünnib vaid meeste ja naiste koostööst, ühisloominguna, põlvest põlve.

1 https://www.aljazeera.com/gallery/2015/9/1/estonias-kihnu-the-womens-island

2 https://ich.unesco.org/en/RL/kihnu-cultural-space-00042

3 https://www.nytimes.com/2019/10/02/travel/kihnu-estonia-women-unesco-folk-culture-tourism.html

4 https://www.theguardian.com/artanddesign/2020/mar/04/isle-women-europes-last-matriarchy-anne-helene-gjelstad-kihnu-big-heart-strong-hands

5 https://en.wikipedia.org/wiki/Mosuo_women

6 https://opleht.ee/2016/09/eesti-naine-tubli-ja-kange-naine/

7 https://en.wikipedia.org/wiki/Matrifocal_family

8 https://en.wikipedia.org/wiki/Matrilateral

9 Matrix: A Journal for Matricultural Studies, Volume 02, issue 1, March 2021, https://www.networkonculture.ca/activities/matrix

10 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti.

11 Nt Merili Metsvahi artikkel „Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend“ räägib väga selgelt naise tugevast positsioonist muinasaegses Eestis.

12 Ingrid Rüütel, Naised Kihnu kultuuris. 2010.

13 Riietus on eraldi pikem teema, millest saab lugeda mitmetest väljaannetest, sh Kristi Jõeste semiootilisest esemeuurimusest „Kihnu kördd eile ja täna“ (Studia Vernacula, Viljandi 2012).

14 Vilve Kalits, Kihnlaste elatusalad. SA Kihnu Kultuuriruum, 2006.

15 Kui pole joojat, pole ka toojat.

16 Leo Leesment, Kihnu ajalugu. 1942.

17 Mare Mätas, Kihnu kiriku lugu. SA Kihnu Kultuuriruum, 2013.

18 Chandra Taipade Mohanty, Under Western Eyes: Feminist Scholarship and Colonial Discourses. – Boundary 2 1084, lk 333–358.

19 Susan Carol Rogers, Once upon a Time…: Comments on the Myth of Female Dominance.

https://www.jstor.org/stable/25605937?seq=1

20 Jonas Frykman, Orvar Löfgren, Kultuurne inimene. TLÜ Kirjastus, 2015.

21 https://epl.delfi.ee/artikkel/93152961/paeva-teema-voldemar-kolga-feminism-vabastab-motlemise

22 Susan Carol Rogers, Female forms of power and the myth of male dominance: a model of female/male intraction in peasant society. https://anthrosource.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.1525/ae.1975.2.4.02a00090Susa