Näitus „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 4. VII. Kuraatorid Jana Huul, Marje Taska ja Reet Varblane, kujundaja Villu Plink, kunstnikud Anna Hints, Peeter Laurits, Ivo Lill, Elo Liiv, Raul Meel, Len Murusalu, Terje Ojaver, Villu Plink ja Silja Saarepuu, Uku Sepsivart ning Sanne Sihm.

Vägi on väga väekas sõna, ka väga tähtis sõna, eriti liitvormides: sõjavägi, merevägi, lennuvägi, naistevägi, meestevägi, lastevägi jne. Kui palju inimesi moodustab väe? Kas viis isikut on salk või juba vägi? Ilmselt oleneb nende häälestusest. Väeliik võib olla nii esoteeriline kui militaarne termin. Ja lõpeks – ka sõna „väga“ tuleb sõnast „vägi“, et te, kirja­keellased teaks. Lõunaosariikes öeldakse: väega. „Ma armasta sinno väega!“ Palju vägevam kui väga. Vägilaslik sõnum, ma ütleksin.

Vana-Võromaa kultuurikojas on püsti kolmiknäituse „Vägi. Vaim. Võim“ esimene osa. Teine tuleb Tartusse ja viimane Tallinna. Väisasin ekspositsiooni käänüpääväl, mis oli ju esmaspäeval ja muuseum muidu sulet, aga kõlistamise peale paluti lahkesti kohale tulla. Nii nautisingi näitust uhkes üksinduses. Mina ja minu mõtted.

Tegelikult algas kõik väljast, haljas­alalt, aga seda seirasin hilgem, sest päiv oll umbõ lämmi. Tegelikult kasvasid Elo Liivi rohelised sõrmekesed ka galerii põrandast siit-sealt välja nagu väikesed seened. Seen on kah üks vägev asi: mõned seened kannavad ladina keeles eesnimesid – phalloides ja vaginata, vist üks vulva oli ka … Suguelundid on igal juhul väge täis instrumendid. Need sümbolid ehtisid ka „Daami“ ja „Härra“ portreede musti pullovere (Villu Plingi ja Silja Saarepuu videopaarik). Kui mees aevastas, lendas naisele justkui spermat näkku. Või sülge. Süljes on samuti vägi sees. Vanasti tatistanud riidu kiskuvad mehed kõrtsu ees maha, kui kakelda ei viitsinud: las süljed võitlevad. Üle vasaku õla tatistamine on hoopis kaitsevaimule väe lisamine. Kõneldakse, et ka näkku sülgamise eest tuleks teist tänada, mitte solvuda ta peale: jagati ju sinuga väge.

Peeter Laurits pani kosmosse tiirlema uue sõlme või stringi. Üraskilabürintidega objekt söestus tasapikku, siis sai taas endiseks. Istusin põrmandul ja vaatlesin, et mispidi pöörleb. Manotegemistpidi! Mamma õpetus lapsepõlvest: „Ku pääväperrä tiit, saat mano, vastapäävä, sõs võetas mant arq.“ Seletuseks: sööki segatakse ja pakutakse päripäeva, koristatakse ning nõusid pestakse vastupäeva.

Söestumine sisaldab tule elemendi juuresolu, see on samuti suure väega asi, mida peab valvama, et käest ära ei lähe. Samas on vanasti ehituses kasutatud söestatud palki – ei idanend, ei mädanend. Meie külas on mägi, mille otsas omal ajal küla jaanikuid peeti, arvata aastasadu, sest söekiht seal on üpriski paks.

Kord aastate eest Viina Meegumäel sattusin nägema ümber lõkke istuvaid halle inimesi: vanu, noori, päris lapsekesi. Need olid esivanemad. Läbi lõkke ei lugenud ma välja nende näojooni, aga Sanne Sihmi on nad ära näinud ja suurtesse portreedesse kätkenud. Nii valvavad esivanemad „Ühe jalaga kündjat“. Lõuna-Eestis toodi esimese künnivao tegemise ajal salapeidikust (viljavakast) nurme veerele Kesväesä. See oli puust pisust falliline väeolend, kes pidi põlluviljadele rammu andma. Pärast peideti ta taas ära kuni tulevase kevadeni. Mõnel pool toodi Kesvaesä välja ka esimese viljavihu põimimise ajal.

Unenägudega tuleb ette vaadata, sõnadega tuleb ette vaadata, lauludega tuleb ette vaadata: võivad täide minna. Öökaemuse väljarääkimise puhul võib teinekord halva ende peatada. Laulude liigne kordamine toob seevastu kindlasti tagajärjed, nagu elu on näidanud. Kippus Tartu ülikooli peahoone tõepoolest kord maapõhja vajuma, ja kui Johansonid esitlesid oma kontserdituuri, lauldes reklaamiks: „Nii külm, nii külm … “, läks ka see tõeks – üle mitme-setme aasta saabus arvestavate külmakraadidega tali.

Nii et lugegem parem armuloitsu, armuloitsu pikalt ja pidevalt. Üks väega õnn ei saa ometi kedagi kahjustada.