Vabaduse puhul on ülioluline eristada kahte olemisviisi: formaalset ja tegelikku. Esimest võib kohata näiteks kohviautomaadi juures. Flat white või late? Piima või koorega? Pseudovalikute tasand, mis uinutab inimese nägema otsustusvõimalusi esinemas vabadusena iseeneses – ohtlik illusioon. Eriti niivõrd laial diapasoonil, nagu kogeme seda praeguses ühiskonnas.  

Ühelt poolt uinutatakse demokraatlik subjekt arvama, et vabadus ongi kätte võidetud ananasside kohaloluga poeletil. Veelgi kavalamalt: totalitaarse ikke all vaevlev subjekt pannakse mõtestama vabaduse puudumist ananasside puudumise kaudu poelettidel. Teisisõnu on valikuvabadus petlik, ometi hunnitult võrgutav. Võimalus osta ananassi, kulistada koolat (Coke, not Pepsi) ja ennast (tarbimis)valikute kaudu määratleda on laialt levinud. 

Tegeliku vabaduse mõtestamiseks võtame kohvile vastukaaluks vaba akti par excellence ehk armumise. Ei saa valida, kellesse armuda stiilis „kena jutt, kena keha, kenad krussis juuksed – ma nüüd armastan teda“. Ei. Armastus on jõle ja paratamatu teadmine sellest, et ilma temata ma nüüd äkki enam ei saa. Ennast retrospektiivsena ilmutav, alati siin olnud, „tervet mu elu on ainult selle hetkeni jõudmiseks elatud“ tõde. Nõnda sõnastab tegelik vabadus ennast kaunis ilusasti vana maksiimina „Vabadus on tunnetatud paratamatus.“. 

Miks sellest kõigest jahuda? Sest tegelik vabadus läheb aina enam ananasside taha kaotsi. Isegi otsused, mille ainus lähtepunkt tohiks olla paratamatus – otsused tuleviku tarbeks vundamendi ladumise või armastuse tunnustamise kohta –, on muudetud valikuteks. Tänu jumalale, et viimane neist otsustusmomendis ei realiseerunud. Nukralt peab nentima, et kooseluteemaline diskussioon on ka armastuse poolel langenud samalaadsesse valikuvabaduse lõksu. „Meil on valida, kas me oleme Euroopa- või sovieedimaa.“ Tegelikult pole sedagi valikut. Meie ette laotunud tõdesid peidetakse valikutesse. Väljapääsuks sobib vaid ängistavalt paratamatu vabadus.