Tuleb tunnustada teatri julgust nii riskantne teema käsitleda võtta, pealegi külalislavastaja toel. Tegelikult ju võimas integratsiooniprojekt: usun, et juba teema ise ärgitab Vene Draamateatri uksi rohkem kulutama nii eesti- kui ka venekeelse vaataja. Kuuldavasti olla esietendusel kohal olnud ka Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kellele netihääletuse „Linnateater või Kultuurikatel?” kontekstis kinnitaks küll hea meelega rinda sildi: „Teatrivaenlane nr 1”. Linnateatrit (rääkimata teistest teatritest) haruharva külastav Savisaar leidis kibekähku tee üles pronksiööde-teemalisele esietendusele Vene teatrisse. (Pole ju kaugele minna ka!)
Ometigi tuleb kahetsusega tõdeda, et huvi tekitamisega tegelikult ju ülimalt intrigeeriv ja kindlasti vajalik teematõlgendus piirdubki. Poolteist tundi lavastust „Sool” mõjub kui eeltöö, esimene samm redelipulgal, pärast mida võiks ülespoole liikuma hakata. Lavastaja on ajakirjanduses ette ennustanud eestlaste reaktsiooni: sada protsenti kindel, et pärast etendust kolgitakse tegijad läbi. No vabandust, aga ei ole, mille pärast kolkida! Mistap täiesti arusaamatu tundus Raivo Järvi kahele telekanalile antud intervjuus kõlanud mõte, nagu võiks lavastuse probleemipüstituse või tõlgenduse taga olla Vene riigi või luure karvane käsi. Vähem paranoiat! Pigem on tegu „lavastusega lavastusest”, nagu on tabavalt märkinud Nikolai Karajev oma Den Za Dnjomi arvustuses, mitte pronksiöö sündmuste ning aprillirahutuste järellainetuste harjal toimunust.
Kuna eeltöö käigus olevat lavastaja rääkinud ligi 40 inimesega, siis mina läksin küll teatrisse siira sooviga saamaks teada, millest mõtlevad ja kuidas end tunnevad siin elavad venelased aastal 2008, kas ja kuidas pronksiöö sündmused neid muutnud on. Olin valmis vihaks, ängiks, mureks, teravusteks, kriitikaks, ebaõiglasteks süüdistusteks – kõike, mida venelase (aga miks mitte ka eestlase) avatud hing endale lubada võiks. Selle asemel pakuti aga arglikku pinnavirvendust rahvussuhete teemal, kuuldud-kulunud käibetõdesid ja stereotüüpe. „Sool” võinuks kujuneda tõeliseks integratsiooniprojektiks, kui lavalt kõlanuks mõtted neilt noortelt (ja miks mitte ka nende vanematelt), kes ärevatel aprilliöödel Tallinna tänavatel ennastunustavalt ”Rossija! Rossija! Fašistõ! Fašistõ!” karjusid. Nagu selgub kavalehelt ja ka lavastuse sissejuhatusest, siis töö käigus on mitmed võimalused ja versioonid ära langenud ning lavale jäänud ainult Tatjana Manevskaja ja Ljubov Agapova, kaks näitlejannat, kelle õlule pandu on ühtaegu raske ja samas on suurepäraste näitlejate võimeid ka alahinnatud. Rääkida sellest, miks lavastus kujunes just selliseks nagu kujunes, kirjeldada pisut toonaseid sündmusi, luua paar (eriti Agapoval väga õnnestunud) karakterit, lugeda ette lõike nii Delfi kommentaaridest kui omaaegsest ”40 kirjast” – nagu pisut vähe samastumisvõimalusi venekeelsele vaatajale, veel vähem üllatusi eestlastele. Ei soola, ei veritsevaid haavu! Tahtmata liiga teha näitlejatele (ikka naised peavad raske ülesande enda kanda võtma!), tahaks Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud lavastajalt retooriliselt küsida: kas pole mitte tegu ülejala tehtud lavastusega?
„Soola” teisel etendusel möödunud pühapäeval pani ELU ise proovile nii lavastuse, näitlejad kui publiku. Nimelt oli triiki täis väikese saali viimases reas istet võtnud üliaktiivne vene keelt kõnelev proua, kes üritas etenduse peaaegu et esimestest hetkedest publikut vaheaplausidele õhutada. Vähe sellest: järgnesid valjuhäälsed vahelehüüded, sõim ja kiitus ning kommentaarid, kuni lõpuks nii näitlejad kui ka publik aktiivse teatrikülastajaga dialoogi laskus. Minu teatrivaatamise kogemuses oli see küll esimene kord, kui näitlejanna lavalt (Ljubov Agapova) jumalakeeli vaatajat anub, et tal rääkida-mängida lastaks. Paraku suurt kasu sellest ei tõusnud (sügav kummardus vapratele näitlejatele!). Pinge kasvas, saal oli elektrit täis: iga närvi ja keharakuga oli tajutav, kuidas enamasti vene keelt kõnelev publik endale tol etendusel hoopis uue vaenlase leidis.