Olgu siin kohe seda piiritlust parandatud ja avardatud: raamatust leiab näiteks ka saatesõna XII-XIII sajandi vahetusel kirja pandud Saxo Grammaticuse tõlkekatkendeile ja Anu Saluääre Laiusel peetud ettekandele „Karl XII rootsi kirjanduses”, mis seni trükis ilmumata. Samuti mahukama kirjutise teenekast tõlkijast Marta Sillaotsast, kultuuriloolise lisalugemisena täiendab seda allikapublikatsioon Sillaotsa külalisteraamatust aastatest 1937–  1944. Ning mõistagi muud harivat, mis jääb mainitud teemakeskmest kaugemale, ent on siiski kordamist ja tähelepanemist väärt. Isiklikest ja Saluääre raamatu lugemisega paralleelselt kulgenud tegemistest ei saa lisamata jätta seda abi, mida sain näiteks parasjagu käsil Ristikivi päevikute kommenteerimiseks ja näiteks sissevaatest Rootsi vaimuilma, mis muuseas nüansseerib tugevasti ka II maailmasõja järgsete eesti pagulaste noorema  põlvkonna maailmavaate ja reaktsioonide mõistmist ikka noilsamul 1960. aastail, millest kõnelev „Ajavaimu käänakud” kõnetab ka meid siin ja praegu.

Saluäär on põhihariduselt eesti filoloog, kuid ennekõike tuntud-teatud kui valdavalt rootsi, aga ka norra ja taani keelest tõlkija ja toimetaja, ja peab oma eluülesandeks rootsi kirjanduse tutvustamist, nagu ta ütleb ka raamatusse lisatud intervjuus. Kahe ülemere  rahva suhete ajalugu – olgu siis tegemist „vanast heast Rootsi ajast”, kaasaja rootsi kirjandusest või rootsi keeles kirjutavatest eesti pagulastest või nende järeltulijatest Rootsi kuningriigi alamaina – joonistubki raamatus kirjanduse kaudu välja. Suhted on aga alati kahepoolsed ja mitmekihilised, nii ei piirdu ka Saluäär üksnes eesti keelde tõlgitud skandinaavia autorite loomingu ja retseptsiooniga. Võrdväärselt selliste meil vähe tuntud, kuid  eesti juurtega kirjanike nagu Jan Kauri või Mats Miljandi tutvustustega pälvivad tähelepanu ka Jaan Krossi „Professor Martensi ärasõidu” vastukajad rootsi ajakirjanduses – ära on toodud tervelt 17 väljavõtet! Kokku olnuvat neid 27! Lisaks Emil Tode „Piiririik”, Viivi Luige „Ajaloo ilu”, Kivirähk ja Kaplinski. Need katkendid on osa kahe maa kirjanduslike suhete ajaloost ja vähemalt päevakriitika osas pole meil näiteks rootslastele sellist mahtu vastu panna.  Ent kui jutt on vastastikusest tõlkimisest, siis kaldub vaekauss ikkagi meie kahjuks, kõneldagu eesti kirjanduse buumist Skandinaavias mõnel aastal mida tahes. Või maailmas üldse. Sellised „tõlkeplahvatused” on enamasti küll ajutised ja seotud vaid periooditi mullistustega, mil Eesti on ületanud maailma uudisekünnise või on mõne raamatumessi peakülaliseks. Millegipärast ei lohuta mind eriti ka Tammsaare suurteose peatne jõudmine inglise ja prantsuse keelde, millega eesti kirjandusklassika uurimise niigi kärbitud rahad 2009. aastal rahvusvaheliste lepetega juba ette olematuks kahanevad. Sellistes suurtes tõlkeaktsioonides on tänapäeval liiga palju kampaanialikkust ja liiga vähe tundub siirast tahet ja uudishimu. Jah – „miks tõlkisid August Kitzberg ja A. H. Tammsaare Selma Lagerlöfi ja mitte vastupidi? Miks ei olnud Knut Hamsun kuulnudki Tammsaarest, samal ajal kui Eestis  oli tõlgitud ligi kakskümmend Hamsuni romaani? Miks on Eestis tõlgitud Põhjamaade kirjanduse nimekirjad kümneid kordi pikemad kui eesti kirjanduse nimekirjad Norras, Taanis, aga ka Rootsis ja Soomes?” (lk 288).

Ühes või teises seoses kerkivad need küsimused esile ka tänapäeval ja et neid siin – küll ajaloolises tagasivaates – esitab Skandinaavia kirjanduse eestkõneleja Eestis, ilmutab vaid tema huvide ja vaadete avarust. Või siis siinkohal  pateetikat kartmata üldistades ja avardades – kirjanduse ja filoloogilise kultuuri südameasjaks võtmist üldse. Kirjanduse keelt hoidev ja piire ületav mõte ja positsioon meie kaasaja ühiskonnas on teema, mis läbib mitmel moel Saluääre artikleid. Veelgi avaramalt öeldes on see ka lugejate massi suurendamise ja emakeelse harimise, lõppkokkuvõttes rahvusliku identiteedi säilitamise küsimus. Kindlaid ja üheseid retsepte siin raamatus ei  anta, vahest ei saagi anda, moraliseerimine ja hädaldamine ei aita, ent vahest päästab veidi teadmine, kuidas toimitakse mujal. Lugejate hulka arvestades ei ole ju mäekõrgust vahet eesti ja rootsi või norra kirjanduse vahel ning eks neid jutte kultuuriajakirjade sulgemisest, päikseloojangust sõnakunsti rohtaia kohal, bestsellerlusest ja kirjasõna mehkeldamisest visuaalse meediaga, kui osaliselt laenata siin Sven Delblanci sõnu, ole ju kuuldud mujaltki.  Väärtkirjanduse muutumisest kultuurimälestiseks ning kirjanduse ja kirjastamise kriisist niisamuti. Norraka Tore Renbergi „12 mõtet kirjandusest, manifest” (lk 405–407) on vaid üks ja kaugeltki mitte ammendav vastus pärimisele kirjanduse edasi elamise võimaluste kohta. Vahest näib mulle küll, et kirjaniku positsioon on Saluääre mõnevõrra pessimistlikult pärivate artiklite esmatrükkide ilmumise järel maailmas või vähemalt Euroopas taas veidi kindlustunud ja tüse proosa ega hea luule pole kuhugi kadunud ning eks neid aita kestma jääda uute sõnausku tegijate tulek samavõrd kui kriitikute-tõlkijate palverännakud sealsamas sõnakunsti rohtaias. On seegi laenatud ja raamatule osutav viide – niihästi Karl XII austajale Rootsi pankur Raschile, kes 1920. aastail ratsutanud legendaarse kuninga jälgedes mitu tuhat kilomeetrit Türgimaalt Stralsundi, retk, mille võttis 2000. aastal omakorda  ette 80 rootslasest koosnenud ratsasalk (lk 47). Ja mida teeb siis tõlkija ise – heal juhul uitab oma autoriga samadel reaalsetel maastikel, kesisemal juhul piirdub mõtterännakuga kirjutuslaua taga. Sõnakunsti viivad edasi mõlemad tegevused ja eriti mahlaka veenvusega kõlavad siin taani tõlkija Arne Herløv Peterseni sõnad tõlkijast kui tänapäeva viimsest polühistoristist, kes peab olema kõik inimesed ja valdama kõiki keeli (lk 452-453). 

Kokkuvõttes turgutab ja koondab Anu Saluääre raamat oluliselt seda tänapäeval killustuma ja hajuma kippuvat filoloogilist kultuuri, mis hõlmab nii sõna sisse süüvimist kui head orienteerumist avaral kultuurimaastikul.