Selles kontekstis kujunes 1998. aastast Eesti ajalookultuuri tõeline annus mirabilis: Tartus taastati Kleio baasil sõjaeelne Ajalooline Ajakiri, Tallinnas asutati aga arhivaaride ühingu algatusel ajalookultuuri ajakiri Tuna. Lisaks oli juba eelmise aasta lõpus Ajaloo Instituut käima lükanud uue teadusajakirja Acta Historica Tallinnensia. Kümme aastat hiljem on hea meel tõdeda, et kõik kolm toona algatatud ajakirja on endiselt elujõus, isegi kui mitte kõigi käekäik pole olnud ühtmoodi sujuv.
Tuna positsioon sellel Eesti ajalooajakirjade maastikul on eriline. See on ainus ajakiri, mis püüab ehitada silda ajaloolaste akadeemilise ringkonna ja kultuurihuvilise lugejaskonna vahele. Kui Ajalooline Ajakiri ja Acta Historica on suunatud ennekõike spetsialistide piiratud ringile, siis Tuna püüab järgida topeltkutsumust: avaldada ajalooteaduslikult nõudlikku materjali, mis oleks samal ajal üldhuvitava väärtusega. Mõistagi pole selline sillaehitamine lihtne ja paratamatult kaldutakse kord ühele, kord teisele poole, makstes lõivu kas erialasele läbipaistmatusele või tehes mööndusi käsitluse nõudlikkuses. Kuid eesmärgina on selline taotlus väga hinnatav, seda eriti praeguses teadusfinantseerimise konjunktuuris, mis soodustab teadlaste erialast kapseldumist erialastele veergudele.
Tuna traditsiooniliseks tugevuseks on uue ajaloolise teabe käibeletoomine: visa järjekindlusega üllitatakse arhiivide peidikuist dokumente, mis lubavad minevikule heita uusi valgusvihte. Iga numbrit ehivad samuti uurimuslikud artiklid, millest tihtipeale saab oma valdkonnas möödapääsmatu lektüür. Kuid Tuna pole samuti pidanud vähetähtsaks esseekultuuri viljelemist, nii et tavapäraselt avab iga uue numbri vabamas vormis arutlus ühe või teise mineviku-uurimisega seotud teema. Üheks Tuna vooruseks tuleb lugeda tähelepanu pööramist ajaloouurimise teoreetilistele tahkudele, millest teised Eesti ajalooajakirjad pole senini suuremat hoolinud. Ajakirja esimesest numbrist peale on seal teatava regulaarsusega ilmunud olulisi tõlkeid viimaste kümnendite mõjukatelt ajaloomõtestajatelt, varustatuna sageli pikemate algupäraste saatesõnadega.
Milline võiks aga välja näha Tuna järgmine kümnend? Esmalt tuleb muidugi avaldada tungivat lootust, et ajakiri saab oma hädavajalikku tööd jätkata majandusliku kitsikuse ja teadusbürokraatia sunduste kiuste. Ma näeksin heal meelel, et Tunast kujuneb ajaloolaste peamine suhtlemiskanal haritlaskonnaga, vahend, mille kaudu jõuavad uued teadmised ja uued vaatenurgad kõige adekvaatsemal moel Eesti avalikkusesse. Selleks peaks ajakiri senisest veelgi enam hoidma kätt aja pulsil, korraldama erudeeritud mõttevahetusi ühiskondlikult relevantsetel ajalooteemadel. Kuigi nii avalikkuse kui ka ajaloolaste huvi kipub olema üha rohkem suunatud lähiajaloo küsimustele, siis tuleks ajakirjal kindlasti säilitada võrdne huvi kõikide ajalooperioodide vastu. Hinnatav oleks seejuures üldajaloolise perspektiivi senisest suurem väärtustamine.
Tunast võiks samuti kujuneda foorum, kus leiavad kriitilist vaatlust kõik vähegi olulised algupärased ajalooraamatud. Arvustuskultuur on Eesti ajalehtedes viimastel aastatel kolinal alla käinud, kuid on eriti kahetsusväärne, et suur osa uutest ajaloouurimustest ei pälvi retsenseerimist isegi erialastes ajakirjades. Tuna peaks võtma sihiks süstemaatiliselt kajastada ja käsitleda uusi Eesti ajalooraamatuid, teinekord pikema mõttevahetuse vormis. Kindlasti ei tohiks jätta sööti alustatud tööd uute ajalooteoreetiliste ja -metodoloogiliste ideede vahendamisel. Rikas ajalookultuur eeldab nii uut ajaloolist teavet kui ka suutlikkust seda teavet mõtestada ja uudselt analüüsida. Ma loodan, et Tuna püsib selles töös eesrindel veel oma järgmistelgi tähtpäevadel.