Dokumentaalfilm „Naised rindejoonel“ (Einmann Video, Eesti 2021, 56 min), režissöör Ivar Heinmaa, stsenaristid Ivar Heinmaa ja Kati Laukkanen, operaator Ivar Heinmaa, helilooja Timo Steiner, produtsendid Margit Vremmert, Ivar Heinmaa, Ari Lehikoinen ja Marko Lönnqvist.

„Kui naised sõjast räägivad, siis ei kuule me üldse või peaaegu ei kuule seda, millest oleme harjunud lugema ja kuulama: kuidas ühed inimesed tapsid kangelaslikult teisi ja võitsid. Missugune oli tehnika ja missugused olid kindralid. Naiste sõjal on omad värvid, omad lõhnad, oma valgus ja oma tundeala. Omad sõnad. Seal ei ole kangelasi ega uskumatuid kangelastegusid, seal on lihtsalt inimesed, kes on ametis ebainimliku inimtegevusega.“ Nii kirjutab valgevene kirjanik nobelist Svetlana Aleksijevitš oma raamatus „Sõda ei ole naise nägu“¹ nõukogude naiste kohta, kes liitusid Teise maailmasõja ajal Punaarmeega.

„Naised rindejoonel“ on film 2014. aasta kevadel puhkenud sõjast Ida-Ukrainas nii, nagu näevad seda sealsed naised. Ukraina sõjapiirkonnas on 6000 naist. Oma elust sõjatandril räägivad Oksana, Anna, Tatjana ja Marina, neli erineva saatusega tavalist naist. Filmis jälgitakse nende eripalgelisi olukordi sisaldavat lahinguteekonda läbi mitme aasta ja nelja aastaaja: nad istuvad väsinult kaevikus, tulistavad tankitõrjerelvast vaenlase pihta, võtavad vastu patsiente, näeme neid mõtlikult suitsu tõmbamas ning rindel sünnipäeva tähistades koketeerimas.

Dokumentaalis on kaadreid mõlemalt poolelt rindejoont, vestlusi mõlema poole võitlejatega. Heinmaa sõnul alustas ta filmimist juba 2014. ja 2015. aastal ja käis korduvalt Donetskis separatistide poolel, kui piiri ületada oli veel üsna lihtne.

Oma sõnul on Ivar Heinmaa palju sõjamehi filminud, aga tahtis nüüd uurida, miks lähevad rindele tavalised naised. Portreteeritavad naised käituvad kaamera ees vabalt ja loomulikult ning tutvustavad asjalikult oma mõttemaailma, puhastavad relvi, meigivad nägu ja blondeerivad kaevikus juukseid, söövad suppi ja näitavad revolvrit, mis neile antud „selleks, et mitte lasta end vangi võtta“. Kohati tundub, et see, millest nad rääkimata jätavad, on mõjusamgi kui see, millest nad räägivad. Anna on osalenud lahingutes, saanud korduvalt haavata ja sattunud vangi. Venelased lubasid vange Donetski Rahvavabariigi separatistidest võitlejatele mitte üle anda, aga andsid siiski, ja „seal ei olnud lõbus“ märgib Anna napilt. Sõda läbi lahinguis olnud naise silmade paistab sellisena, nagu see on – metsiku ja mõttetuna.

Südant puistavate naiste kõrval mõjuvad kontrastselt üksikud vaikivad mehed, kelle sõnatuid tundeid kaamera eksponeerib. Zaitsevo külas eikellegimaal elava pensionäri Aleksandra mornilt vaikiv abikaasa Volodõmõr tundub olevat tõelises mürsušokis. Marina õhtusöögikaaslane Odessas Andrei Jurjevitš surub kõnekalt huuled kriipsuks, kui kuuleb suurest alkoholikogusest, mida naine rindelt Odessasse puhkusele sõites esimese kahe päeva jooksul stressimaandamiseks tarbib.

Ometi jäävad peategelaste portreed pinnapealseks, sest intiimseid teemasid nad ei lahka. Filmiga otsitakse vastust küsimustele, millesse need sõjatandri naised usuvad või millele loodavad. Sellele vaatamata jääb üksjagu nende naiste käitumise ajendeid vaatajale suletuks ja saladuslikuks. Nii ei saagi õigupoolest selgust, mis ajendas neid naisi sõtta minema. Veenvalt mõjub vaid Oksana selgitus: ta läks rindele sellepärast, et tema 26aastast poega ei mobiliseeritaks ega lahingusse saadetaks.

Mis õieti nendest naistest edasi on saanud? Kas Oksana jäi sõjast kõrvale või naasis lahingusse? Kas Marina leiab endale abikaasa, nagu soovib ta ema? Miks jättis Tatjana oma kaheksa-aastase poja koju maha ja läks rindele, aga sünnitas siis tütre, keda kasvatab sealsamas pataljonis? Ilmselt on jäänud filmitegija Ukraina-reisidest napiks, et naiste lugu põhjalikult avada, või siis polegi sümboolsema mõõtme saavutamine olnud eesmärk. Sõda jääb sõjaks ja retsepti, kuidas tulla välja suurtest konfliktidest, Ivar Heinmaa ei paku.

Sõjaväsimus

Meeste sõda on liiga tavaline, kehitatakse vaid õlgu – nii peabki ju olema. Tegelikult ei pea. Palju mõjusam on rääkida sõjast naise häälega ning seda teab nii Svetlana Aleksijevitš kui ka Ivar Heinmaa. Heinmaa professionaalne operaatoritöö sekundeerib naiste sõjalugudele mõjusalt ja tundlikult: operaator on loonud detailitäpse ja visuaalselt kütkestava maailma. Kaamera on üles leidnud sümboolseid kaadreid auklikest mudastest teedest rindetsoonis, mahajäetud koolimajast, närtsinud külmunud päevalillest, kuulidest puretud liiklusmärgist, kanašašlõkist või tuulisel tänaval vedelevast palveraamatust. Timo Steineri tundlik helikeel kombinatsioonis naturaalsete taustahelidega, nagu kuulitärin, soomusmasinate mürin või koerte haukumine, moodustab operaatoritööga hea terviku.

Filmis on õnneks napilt militaristlikke loosungeid ja vähene paatos on värskendav. Aeglase ja mõtliku tempoga dokumentaal avab ausalt sõja hävitava poole: selle konflikti pärast on olnud sunnitud oma kodu maha jätma 1,5 miljonit inimest ehk rohkem kui Eestis elanikke. On kole kurb argipäev, inimeste kodu on puruks pommitatud ja peenramaa miinikesti täis.

Pensionär Aleksandra poeg Sergei ja pojapoeg Nikita on jäänud separatistide kontrolli all Horlivkasse, viimati nägi vana naine poega ja pojapoega kahe aasta eest. See on tavaliste inimeste tavaline tragöödia: sõda lõhestab suguvõsa ja sõpruskonna ning piirab inimeste liikumist, osa jääb ühele, osa teisele poole rindejoont. Nagu täheldab Aleksandra: „Kui sõda algas, ütles Sergei, et mundrit ta selga ei pane ja relva kätte ei võta, sest tal on sõbrad mõlemal pool rindejoont.“

Ärevushäire

Heinmaa film toob vaataja ette naiste lahingutes saadud pshühhotrauma. Oksana räägib ausalt oma posttraumaatilisest stressihäirest – hirmust ja õudusest ning abitusest. Oksana kõneleb, et sõtta osatakse minna, aga sõjast ei osata tagasi tulla, et kui on hukkunud mõni lahingukaaslane, on tal endal käed-jalad justkui terved, kõik justkui korras, aga enesetunne on õudne. Traumeeritud hing on hoopis hirmsam asi kui traumeeritud keha.

Heinmetsa dokumentaal astub siinkohal dialoogi Vene režissööri Kantemir Balagovi filmiga „Piitsavars“.² „Piitsavars“ on tõukunud Svetlana Aleksijevitši romaanist ja seetõttu on ka Balagov toonud fookusesse hoopis naised. Nagu Heinmaa dokumentaalfilmis näeb ka Balagovi „Piitsavarres“ abituid katseid alustada pärast sõda uut elu, kui ei ole enam rõõmu saavutatud võitude üle, vaid soov alustada elu otsast peale. Aga kuidas elada rahulikku elu? Mida teha edasi? Kuidas õppida pärast sõda elama? Kuidas ellu jääda? Mismoodi elu korraldada? Võib-olla oli seal, sõjas, kergemgi? Sõda ei jäta kedagi normaalseks. See on naiste vaade sõjale. Nad tahavad õnne, kuid ei mäleta, mis asi see õnn on.

Veteranide jõud

Viimaks tuleb filmis „Naised rindejoonel“ selgelt välja, et Ukraina ühiskonnas on veteranide jõud ja sõjas käinute solidaarsus ülisuur. Sõjaveterane on Ukrainas ligi pool miljonit ja see on märkimisväärne poliitiline jõud, keda ei maksa ärritada. Värskelt valitud Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi otsustas iseseisvuspäeval augustis 2019 tühistada traditsioonilise sõjaväeparaadi, et maksta säästetud rahaga sõjaväelastele preemiat. Sõdurid ja Ida-Ukraina sõja veteranid korraldasid aga omaenda paraadi ning jalutasid läbi Kiievi kesklinna koos sugulaste ja neid tänama tulnud inimestega. Kui 2019. aastal kogunes spontaanselt korraldatud veteranide marsile ligi 20 000 inimest, siis aasta hiljem tuli neid sinna kokku juba ligi 50 000. „Tulime oma ühtsust näitama. On hea näha nii paljusid üle kogu Ukraina, tunneme, et me pole üksi,“ ütles mulle mu hea tuttav Vitali Denega, alternatiivse paraadi algataja ja kodanikuliikumise „Tule eluga tagasi“ looja.

Aleksijevitš kirjutas oma romaani selleks, et sõjad ja vägivald ei korduks. Balagov on kujutanud kangelasliku sõjavõidu fassaadi taha jäävat moraalset ja füüsilist laostatust. Heinmaa toonitab oma dokumentaalfilmis aga inimeste sõjaväsimust, sõdurite ärevushäiret ja Ukraina sõjaveteranide tugevat ühtehoidmist. Kui te pole just Eesti peaminister või president, kes saavad Ida-Ukraina sõjapiirkonnaga tutvumas käia, siis vaadake Ivar Heinmaa dokumentaalfilmi Ukraina sõjast.

1 Svetlana Aleksijevitš, Sõda ei ole naise nägu. Tlk Toomas Kall. Tänapäev, 2016.

2 „Дылда“, Kantemir Balagov, 2019.