Mängufilm „Eesti matus“ (Eesti 2021, 92 min), režissöör René Vilbre, stsenarist Ott Kilusk, operaator Manfred Vainokivi. Põhineb Andrus Kiviräha samanimelisel näidendil. Osades Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva, Tambet Tuisk jt.
René Vilbre „Eesti matus“ on esimesi pärast pandeemia vaibumist kinolevisse jõudnud eesti filme. Oleks justkui kindla peale minek, mis päästab kinokassa: erakapitali toel valminud hea produktsioon, näitlejate raskekahurvägi viimase 20 aasta kõige populaarsema lavastuse ekraniseeringus. Selline film on justkui mõeldud statistiliselt keskmisele eestlasele. Arusaadavalt on rahvuslikku komöödiat vaja, kuid kriitiliselt tahan lisada: kas see pole juba liigagi turvaline ja publikut alahindav valik? Kas pole film liiga silutud, liiga püüdlik ja liiga täiuslik oma taotlustes?
Hirmutav on mõelda, kui palju aega, energiat ja muud võis kuluda sureva Ivo Linna tegelaskuju Andrese silma sisse suumimiseks filmi avastseenis. Raske on meie mängufilmi ajaloost välja tuua teist võrdväärse kvaliteedi ja tähtsusastmega makrovõtet. See ja filmi lõpu peaaegu kohustuslikud droonikaadrid Tõnis Mäe „Koidu“ saatel mõjuvad kummastava jõudemonstratsioonina. Tekib küsimus: kellele seda kõike vaja oli? Ehk oleks film eepilisuse puudumisest võitnud ning saanud selle võrra soojem, värskem ja naljakam?
Ebakõla võtab kõige paremini kokku esilinastusel laual seisnud Laua Viina pitside hulk. See, mis ühele põlvkonnale on hea nali, ei ole seda enam nooremale põlvkonnale, kelles tekitab vaid õõva ja paneb kukalt kratsima.
Aga sellegipoolest: eks Andrus Kivirähk ole rahvuskirjanik ja „Eesti matus“ rahvuslavastus. Peaaegu 20 aastat teatrisaalis väljamüüdud lugu (kui vaja, vaadatav veel praegugi) on põhjusega nii populaarne. Pretensioonitu sündmustik kulgeb kiiresti ja tegelaskujud on kõigile tuttavad stereotüübid, karikatuursed variandid inimestest, kellega suguvõsa kokkutulekul kokku juhtutakse. Kiviräha kirjutusviis haarab parajalt kaasa, nii et isegi tuim rahvus saab lõbusaks ja armsalt tobedaks karikatuuriks. Peamine tegevustik leiab aset ühes talus, mis on filmis küll laiendatud ka muudesse tegevuspaikadesse, ent mõjub kokkuvõttes ikkagi teatraalsena.
Sisu on lihtne: värske paarike Andres (Markus Habakukk) ja Lee (Sandra Ashilevi) saabuvad enne välismaale suundumist Andrese nimekaimust vanaisa (Ivo Linna) matusele. Seal on kohal muidugi ema-isa, uusmaakad Maret ja Sass (Hilje Murel ja Jan Uuspõld), uusrikkad, onu-tädi Indrek ja Irina (Tambet Tuisk ja Anna Sergejeva), kohalik paar Iida ja Karla (Merle Palmiste ja Ago Anderson) ning härdameelne vanaisa ristipoeg Tiit (Peeter Oja). Noorpaari tulekuga transformeeruvad peied muidugi pulmapeoks. Eks see kõik ole statistiliselt keskmisele eestlasele üks ja sama viina-rosolje-kringliring.
Sandra Ashilevi Lee mõjub kohati meeldiva, samal ajal totra tegelasena. Arusaamatuks jääb tema eestlaste põlgus, aga kahjuks ei anta Leele filmis aega taustalooks, selgituseks ega arenguks. Küll aga mõjub tema olek värske tuulehoona, ta ise maailmarändurina kolkas, kus neegrinaljad veel naljakad on. Kaaslased Lee ja venelanna Irina (Anna Sergejeva) demonstreerivadki, kas tänapäeva inimene saab tüüpilises eesti kogukonnas assimileeruda. Ta võib kas põgeneda või ulguda koos huntidega. Arvatavasti samastavad noored vaatajad end vabameelse Lee kui tema kaaslase Andresega. Nii võiski ühes Leega talus liikudes tähele panna tema kasvavat õõva. Tegu on vaieldamatult kõige halvema esimese kohtinguga ja igati mõistliku otsusena mõjus ka Lee põgenemine. Huvitava paralleelina meenus hetkel, kui Andres Leed põllul tagasi pere juurde püüab meelitada, üks väga sarnane stseen õudusfilmist „Jaanipäev“,* kus peategelane Dani (Florence Pugh) üritab pärast enesetappe lahkuda, ent tema peigmees Christian (Jack Reynor) hoiab teda isekatel põhjustel tagasi. Sarnane stseen, sarnane mõistmatus, sarnane hirm. Lee pääseb teda vangistada püüdva hõimu eest põgenema ega hakka ilmselt kunagi rääkima oma suurtest kannatustest (ja parem ongi).
Peeter Oja Tiit on justkui varem realiseerimata jäänud tegelane „Kreisiraadiost“, niivõrd tugevalt koomilise karakterina mõjub ta teiste hulgas, tema paatoslik ja harras monoloog filmi keskel on ilmselt üks naljakamaid stseene.
Karl Ernst von Baer on juba XIX sajandil kirjutanud eestlaste alkoholilembusest ja tüütu on näha, et see teema peab ikka veel märgilise tähenduse saama. Kahju, et alkoholitarbimine püsib ikka veel eesti kultuuri lahutamatu osana. Joodik on oma tüpaažilt küll loo ülesehitusele kasulik tegelane, kloun, kelle abil pinget tekitatakse ja tegevustikku liikumises hoitakse. Ago Anderson täidab Karlana igati äratuntava joodiku rolli ja temaga sobivana mõjub ka abikaasa Iida kui parkunud naha ja depressiivselt küünilise olekuga trööstitu naine. Ehteestlasliku allasurutuse musterpaar. Äratuntav jah, aga kas tõesti ka naljakas? Lastetu ja õnnetu paarina mõjuvad nad kui tume pilv ilma selginemise lubaduseta. Eks joodiku üle on ikka hea naerda, kui tema lollused kontekstist välja tõsta ja vaadelda teda klounina, kes reha peale astub ja võõrastele naistele kahvleid põske lennutab. Kes ei teaks mõnd onu, naabrit või teist karvast-sulelist, kes joobnud peast säärased kombed omandab? Võib-olla mängib Merle Palmiste Iidat liiga hästi – mitte üksnes üheplaanilise tänitava naisena – nii et neid kahte vaadates valdab kaastunne. Kui kaua võib ühe maas magava joodiku üle naerda, tahaks, et ta midagi oma eluga peale hakkaks. Lunastust aga ei saabu. Ainus helgem hetk jõuab kätte alles siis, kui Iida Tiiduga tantsib. Isegi päike näib tol hetkel muidu pilvisel päeval seltskonna peale paistvat.
Tants lunastab ja kergendab eestlaste seletamatut rasket koormat, tegelased ja naljad lähevad liikvele. Kõiki tantsima utsitades on Lee kui värskusepuhang kivikujude vahel. Eks üks statistiliselt keskmine eestlane on tubli ja tantsibki, kui ikka Valgre või Ots mängima pannakse ja paar pitsi juba sees.
Kõik põhilised tegelaskujud mõjuvad küllaltki siira ja ehedana, kuid kaheldava väärtusega on koomilise elemendina sisse toodud joodikutest külanaised, kes ilmuvad suvalistele matustele ja näppavad sealt toitu. Õõnsaks ja sisutühjaks jääb ka puuraiumissõda Sassi ja Karla vahel. Tšehhovi püssina on pidevalt kaadris reha ja kirves, mis harva niisama seisma jäävad. Ükski tegelaskuju filmi kestel ei arene, taandarengut võib näha Markus Habakuke Andreses, kes pideva ajupesu tagajärjel otsustab eestlaste 600aastase orjapõlve mentaliteedi üle võtta ning ajuvabalt puid raiuma hakata.
Kellele nalja-, kellele õõvafilm, aga „Eesti matus“ on kindlasti selline nähtus, mis igal eestlasel paratamatult kunagi nähtud-kogetud saab kas kinos või perepidu pidades. Filmitegijad on ilmselt taotluslikult teinud klassikateose ja eks aeg näitab, kas keskmine eestlane sellega kaasa läheb.
Ehk pole pandeemia eesti kultuurile siiski säärast põntsu pannud, et filmide rahastus väheneb niivõrd, et alternatiivsed filmid edaspidi valmimata jäävad. Veidi võib küll Georg Otsa saatel eestlaste kannatustest kuulata, viina juua, rosoljet ja kringlit süüa, kuid hing ihkab enamat.
* „Midsommar“, Ari Aster, 2019.