Sotsiaalpsühholoogilised uuringud näitavad, et teadusteemalisi avalikke arutelusid juhivad inimeste mured, hirmud ja tulevikuootused. Aruteludes kaaluvad turvatunnet ja identiteeti puudutavad emotsionaalsed seisukohad sageli üles teadlaste argumendid. Seetõttu ei üllatagi, et enamasti annavad neis tooni teaduslike teadmistega vürtsitatud tavaarusaamad.

Kui sageli mõtleb inimene teaduslikult?

Tugevasti ühiskonda polariseerivad reaktsioonid rohkem kui aasta inimesi vaenanud koroonakriisi põhjustele ja võimalikele lahendusviisidele on toonud rambivalgusse ühiskonnas levinud arusaamade vastuolulisuse. Kiiresti torkab silma, et paljud arusaamad ei tugine teaduslikku päritolu teadmistel. Mõnevõrra üllataval kombel on mõnes aruteluringis teaduslikke argumente mitte ainult ignoreeritud, vaid ka kahtluse alla seatud. Selle tagajärjel oleme näinud ühiskonna lõhenemist leppimatuteks leerideks. Ühed asjaosalised on valdkonna ekspertide arvamuse eiramise pärast jahmunud, teised näevad toimuvas vabaduste piiramist, kolmandad on nõudnud karmimate piirangute rakendamist.

Esmapilgul paistab, et vastuoluliste arusaamade põhjuseks ei tohiks olla vähene informeeritus – oleme ju kõik koolis haigustekitajate kohta midagi teada saanud ning ka uute teadmiste omandamine on lihtsam kui kunagi varem. Kuidas siis on tekkinud olukord, et teaduslikke teadmisi eiratakse? Kas inimesed mõtlevad valesti?

Ilmselt kahtlevad vähesed kooliharidusega omandatud teadusliku mõtteviisi põhitõdede kasulikkuses, mis võimaldab mõista keerukate silmale nähtamatute fenomenide, nagu tuumalõhustumine ja nakkushaiguste levik, olemust. Teaduslike teadmiste autoriteet tugineb nende rollile meie elukvaliteeti parandanud tehnoloogiliste rakenduste olemuse, nt elekter ja selle põhjal töötavad seadmed või antibiootikumid, mõistmisel.

Uusi tehnoloogiaid kasutusele võtma harjunutel pole põhjust kahelda ka oma mõtlemise ratsionaalsuses. Kuidas siis seletada praktikas kinnitust leidnud teadlaste seisukohtade eiramist? Sellise vastuolu kujunemise mõistmiseks tasub heita pilk teaduslike teadmiste olemusele ja ühiskonnas levimise seaduspärasustele.

Kaks mõttemaailma

Kuigi paljud teadussaavutused on elus oma praktilise kasulikkuse tõestanud, on teadustööga mitte tegeleval inimesel üha raskem nende toimimise põhimõtetest aru saada. Ka tippteadlasele on teise eriala peensustesse süvenemine liialt keerukas ja ajamahukas. Kuid kiire elutempoga kaasaskäimiseks ja üha uute tehnoloogiliste uuenduste kasutusele võtmiseks on vaja kõigil asjast huvitatutel peale nendega ümberkäimise õppimise ka nende olemust tundma õppida.

Teaduslike teadmiste levikut ühiskonnas põhjalikult uurinud prantsuse sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici¹¹selgitab ühiskonnas laialt levinud arusaamade olemust kahes eri mõttemaailmas tooni andvate mõtteviiside kaudu. Nendes mõttemaailmades (tabel) kujunevad ja levivad teadmised eri moel ning nende alusel kujundatakse oma seisukohad.

Konsensuslikus tavaarusaamade mõttemaailmas leitakse pakilistele probleemidele lahendused arutelude käigus. Selliste, arutelus osalenutele kasulikku argitarkust kujutavate seisukohtade aluseks on läbielatud kogemuste ja nende alusel kujunenud sisetunde põhjal tehtud järeldused. Konsensust otsivast vaimust lähtuvalt arutletakse tähelepanu äratavatel, oma uudsuse ja tundmatusega avalikke arutelusid käivitavatel „kuumadel“ teemadel, mis tõmbavad huvipakkuvuse, ähvardavuse või ohtlikkuse poolest. Sellised arutelud ei lähtu enamasti erapooletutelt seisukohtadelt, sest vastuseid otsitakse eelkõige omaenda eksistentsile lähedastele probleemidele. Subjektiivsete lähtepositsioonide tõttu ei esinda sel moel kujunevad arusaamad ka kogu ühiskonnas jagatud üksmeelseid seisukohti, vaid väljendavad arutelus osalevale grupile sobilikuks peetavaid lahendusi. Kuna selliseid erinevalt motiveeritud gruppe on kaasaja ühiskonnas üha rohkem, siis on ka üha enam eri positsioonidelt lähtuvaid arvamusi.

Teadusliku mõtlemise loogika erineb argimõtlemise omast. Teaduslikus mõttemaailmas otsitakse füüsilise ja sotsiaalse maailma toimimise viiside võimalikult täpse ja konkreetse sõnastamise viise. Selliselt kujunenud teadmistes orienteerumine eeldab juba põhjalikke valdkondlikke teadmisi. Nähtusi ja nendevahelisi seoseid puudutavate teadmiste keerukuse tõttu jäävad need valdkonnas sügavamalt mitte orienteeruva inimese jaoks raskesti mõistetavaks ja kättesaamatuks. Arstist teeb arsti aastaid vältav haiguste põhjuste tundmaõppimine, mille käigus ta omandab üksikasjalikud teadmised haigustekitajatest, mis annab aluse läbimõeldud raviks. Seetõttu on tõenduspõhiselt argumenteeritud teaduslikud haigusalased teadmised keerukamad argikogemustele tuginevatele tavaarusaamadest. Kui sotsiaalsete gruppide tavarusaamad ei ole neid motiveerivate küsimuste erinevuse tõttu ühesugused, siis teaduslikud teadmised on leidnud eri oludes korduvalt kinnitust, nad on süstemaatilised ja üheselt mõistetavad.

KONSENSUSLIK	TEADUSLIK
asjatundmatus	asjatundlikkus
kõigile arusaadavus	arusaadavus ainult asjatundjatele
argitarkus	teadus
põhjendamatus	põhjendatus
mitmetähenduslikkus	üheselt mõistetavus
emotsionaalsed ja kujuteldavad kaastähendused	sõnasõnalised neutraalsed tähendused
teadmiste sõltuvus päritolu allikast	teadmiste väidetav sõltumatus päritolu allikast
teadmiste madal püsivus ajas	teadmiste kõrge püsivus ajas
impulsiivsus	läbimõeldus

Tabel. Erinevused konsensusliku ja teadusliku mõttemaailma vahel. Allikas: Adrian Bangerter, Rethinking the relation between science and common sense: a comment on the current state of social representation theory.²

Teaduslikest teadmistest tavaarusaamaks

Moscovici sõnul illustreerib kahe kirjeldatud mõttemaailma vahelisi seoseid ühiskonnas uute teaduslike ideede levik, mis leiab aset kahes samaaegselt asetleidvas kommunikatsiooniprotsessis, mille käigus teisendatakse varem tundmatud nähtused tähenduse andmisega tuttavaks ja seotakse arutelus osalejatele varem teada olnud, enesestmõistetavateks peetavate teadmiste ja tuttavate arusaamadega. Uut ja tundmatut tajutakse esmalt segadusse ajava ja ähvardavana ning seda püütakse aruteludes tuttavate arusaamade hulka sobitada. Ankurdamise käigus võrreldakse tundmatut tuttavate, oma elus harjumuspäraste nähtuste selgitamiseks kasutatavate mõistetega ja antakse talle nimetus. Objektiveerimine seisneb tundmatute nähtuste tuttavateks, meeldejäävateks kujunditeks teisendamises. Näiteks kaksikheeliksi kujundis on kehastunud geenitehnoloogia ja Albert Einsteinis personifitseeritud relatiivsusteooria. Sel moel kujunevad teaduslikest, kinnitust leidnud teadmistest sotsiaalsetes gruppides minevikukogemustega sulandudes välja mitmesuguse sisuga tavaarusaamad.

Sotsiaalpsühholoogid Martin W. Bauer ja George Gaskell³ nimetavad tänapäeva ühiskonnas laialt levinud arusaamu „uueks argitarkuseks“, sest moodsa teaduse saavutused annavad üha enam arutlusteemadeks ainest ja suunavad tavaarusaamade kujunemist. Argitarkuse temaatika muutuse põhjuseks on varem tavaarusaamade allikaks olnud religiooni ja mütoloogiate taandumine teadusest ülevõetu ees. Mitme põlvkonna jooksul teaduslikku kooliharidust omandanud ühiskondades on avalikele aruteludele kõneainet andvad teemad kaugenenud pühakirjal põhinevatest tõlgendustest ja lähtuvad üha enam teaduslikust maailmavaatest. Kui varem nähti taevas liikuvates helenduvates objektides sõnumeid jumalalt, siis pärast lennuvahendite leiutamist räägitakse kõrgtehnoloogilistest tulnukatest.

Aruteluteemade muutumist selgitab ka argitarkuse mitmekesistumine ja fragmenteerumine – kogu ühiskonnas domineerivate ühtsete arusaamade asemel on sotsiaalsetes gruppides kujunenud välja oma liikmete seas enesestmõistetavaks peetavad arusaamad. Näiteks on arstidel, parameedikutel ja meditsiini mitteõppinutel haigustest erinevad arusaamad. Nähtust, kus samadel inimestel ja gruppidel on kujunenud eri olukordades omandatud kogemuste põhjal sama teema kohta välja arusaamad, mis ei ole mitte ainult kokkusobimatud, vaid on aeg-ajalt ka vastukäivad, nimetab Moscovici kognitiivseks polüfaasiaks. Näiteks võib arstiteadust usaldav patsient pidada teatud olukorras vajalikuks ka posija poole pöörduda. Selliste vasturääkivate, kuid igapäevast toimetulekut mõjutavate arusaamade paindlikkusest lähtuvalt ei saa ka öelda, et tegemist oleks valesti mõtlemisega.

Uute tehnoloogiatega kohanemine

Nicole Kronberger⁴ selgitab avalikkuse kohanemist uute teaduslike teadmistega kollektiivse kohanemise mehhanismi kaudu. Selle käivitab meedia, mis vahendab ja tõlgendab mõnda nähtust senise eluviisi suhtes uudse ja väljakutsuvana. Suhtlusvõrgus vaetakse lähtuvalt nii omaenda arvamustest kui ka mõttekaaslastega jagatud seisukohtadest uudseid väljakutseid, mis nii nende era- kui ka ühiselu toimimisele on esitatud.

Tänapäeva ühiskonnas annavad teadussaavutused ja tehnoloogia rakendused üha enam kõneainest avalikeks aruteludeks, sest neile pannakse üha suuremaid lootusi rahva ja ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks. Peale teaduse ja tehnoloogia arenguga kaasnevate hüvede vaetakse ka nendega kaasnevaid ohte. Uue ja tundmatuga kokku puutudes peetakse nõu sõprade, elukaaslase, laste või eakaaslastega, minnakse kaasa meedia kaudu levivate hoiakutega ning võetakse omaks (mõningate) asjatundjate nõuandeid.

Arvamuste vahetuse käigus aset leidva kollektiivse kohanemise jooksul määravad arutelus osalejate varasemad arusaamad ja hoiakud ära uute teadmiste omaksvõtmise viisi. Sellal kui tehniliste rakenduste ja poliitiliste otsustega tagatakse, et innovatsiooniga ei kaasne kahjulikke tagajärgi, tuleb enamikul ühiskonnast – asjatundjate ringist väljajäänutel – tundmatuga kohaneda. Kollektiivsest kohanemisest annab märku poliitilises tegevuses ja meediakajastuses ilmnev järsk poleemika ägenemine. Ekspertide ringi mittekuulujatel on aktiivsete ja asjatundlike kodanikena aruteludes kaasalöömiseks möödapääsmatu aruteluteemast vajalike algteadmiste omandamine. Ühiskonnas puhkenud aruteludes uuele ja tundmatule tähendusi omistades püüavad nad uute tehnoloogiarakenduste mõtestamisel siduda neid oma varasemate teadmistega.

Teaduse sulgedega rüütatud tavaarusaamades annab tooni fantaasia

Loodusteaduse rakendused on ühiskonnas üha laiemat poleemikat põhjustanud, kutsudes esile nii lootust kui ka hirme seoses nende tehnoloogiate otseste (kavandatud) ja kaudsete (mitteplaneeritud) mõjudega. Üha enam nähakse elusorganismide elutegevusse sekkumises ka ohtu elule ja loomuliku, loodusliku elu ümberkujundamise püüdlusi.⁵

Lääne-Euroopa maade vastuseisu geneetiliselt muundatud põllukultuuridele uurinud Wolfgang Wagneri töörühma uuring⁶ näitas, kuidas biotehnoloogialastest teadmisest kujunevad ühiskonda haaravate arutelude käigus lihtsustudes hoopis teistsuguste rõhuasetustega tavaarusaamad. 1990ndatel palju kõneainet andnud uudset põllukultuuride geneetilist muundamist illustreeriti nii Austria trükimeedias kui ka televisioonis piltidega tomatist, millesse süstitakse tundmatut ainet. Sellise metafoori laenas meedia meditsiinist. Teadmine, et võõraid aineid saab organismi süstida, osutus meediale sobilikuks lähtepunktiks geneetilise mõjutamise selgitamiseks. Geene käsitleti organismivälistena ning paljudel kujunes teaduslikku tõde eirav arvamus, et geneetiliselt muundatud tomatid sisaldavad geene, aga loomulikul teel kasvanud ei sisalda. Sellise arusaama kujunemist toetas ka teadmine, et bakterid kanduvad ühest organismist teise. Sealt jäi vaid üks samm järelduseni, et ka geenid võivad samamoodi käituda. Lõpptulemusena tekkis ettekujutus geneetiliselt muundatud põllukultuuridest kui millestki ebaloomulikust ja ohtlikust.

Ka 1997. aasta meediakajastuse analüüs lammas Dolly kloonimisest Eesti päevalehtedes⁷ näitab, kuidas teaduslikud teadmised meediatekstides teisenevad. Ühiskonnas tugeva reaktsiooni põhjustanud sündmuse avalikus arutelus geenitehnoloogide saavutusest vormisid kujunevaid arusaamu kõige tugevamini moraalsed ja eetilised argumendid. Teema käsitlemise põhjalikkuse ja teadusliku asjatundlikkuse põhjal eristusid geneetikute, valdkonnaga kokkupuutuvate juristide ja arstide ning geneetikat vähem tundvate inimeste arusaamad. Kui geneetikud nägid kloonimises võimalust osaleda innovatiivses teadustegevuses, siis valdkonnavälised eksperdid võtsid kloonimisvastase hoiaku, rõhutades selle juriidilisi ja moraalseid aspekte. Aruteludes aktiivselt osalenud teemast huvitunud, kuid väheste geneetikaalaste teadmistega inimesed käsitlesid kloonimist privaatsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja elukvaliteedi seisukohalt. Kiiresti hakkasid välja kujunema äärmuslikke ja sotsiaalselt tähenduslikke juhtumeid kehastavad lihtsakoelised kujundid. Nende põhjal tekkinud arusaamad kloonimise perspektiividest kaldusid tugevasti fantaasiamaailma, visandades ohtralt ulmelisi kujutluspilte alates surnute taaselustamisest kuni eugeeniliste ideedeni väärtuslikeks peetavate inimeste reprodutseerimisest.

Konsensuse kujunemise loogika

Wagner⁸ annab tervikliku ülevaate teaduslikku päritolu teadmiste teisenemisest tavaarusaamadeks viimaste aastakümnete jooksul kliimasoojenemise ümber käinud arutelude põhjal.

Arutelude käivitajaks olid ilmastikuteadlaste tähelepanekud, mille kohaselt on alates 1950ndatest aastatest keskmised globaalsed temperatuurid fossiilsete süsivesinike põletamise tagajärjel kõikjal tõusnud. Ainuüksi see asjaolu ei oleks ajakirjanike fantaasiat sütitanud, kui ei osundaks järgnevatel aastakümnetel süvenevale ohule meie elukvaliteedile. Pärast selliste mõistete nagu „globaalne soojenemine”, „kasvuhooneefekt” või „kliimamuutus” sõnastamist võttis meedia teema päevakorda ning aruteluga kliimamuutuse põhjuste ja võimalike lahendusteede üle liitusid valitsusvälised organisatsioonid ja avalikkus.

Järgmist tavaarusaama kujunemise faasi iseloomustab mõttevahetus, mille käigus puhkes sõnasõda nii nähtuse olemasolu kui ka selle inimpäritolu üle ning osalejatel oli vabadus väljendada oma poolehoidu või kahtlusi teadlaste seisukohtade suhtes. Sellistes vaidlustes osalesid nii globaalses soojenemises veendunud kui ka skeptikud. Sageli aktsepteeriti ka vastaspoole argumente põhjendatute ja tähtsatena. Sel perioodil pakkus meedia teema põhiomaduste iseloomustamiseks mitmesuguseid kujundeid ja metafoore. Eri huvigruppe ning poliitilisi vaateid esindavates meediaväljaannetes ringles sel perioodil väga erinevaid arusaamu.

Selline tähtis ja ähvardav probleem nagu globaalne soojenemine peab varem või hiljem poliitikute tähelepanu äratama ja üleilmset lahendust vajava teemana päevakorda võetama. Seda faasi iseloomustas poliitikate institutsionaliseerimine ja rahvusvahelise koostöö süvenemine, mis kutsus esile muutuse globaalse soojenemise teemaliste arutelude toonis. Kui varasemates arutelufaasides ei piiranud miski inimestel oma (eri)arvamuse avaldamist, siis selline samm institutsionaliseerimise suunas tähistas arutelu rõhuasetuste piiramist ja seisukohtade raamistamise algust. Sel perioodil hakati arutelu järjest enam sellesse kaasatud institutsioonide seisukohtadele vastavaks kohandama.

Kliimamuutust, selle inimtekkelisi põhjusi, meteoroloogilisi tagajärgi ja kõiki nende mõjusid inimkonna tulevikule hakati käsitlema kitsendavalt, mitmekesisust piirates. Tagajärjeks oli domineeriva, poliitkorrektse arusaama võidukäik. Selles faasis aktsepteeris enamik asjaosalisi olemasolevaid tõendeid kliimamuutuse kohta veenvate ja piisavatena. Protsessi seda etappi iseloomustas suhtlemisele omase seisukohtade ja hoiakute paljususe taandumine ühe kindla seisukoha ees. Otsekohestel skeptikutel osutus üha raskemaks kahtlemine nii nähtuses endas kui ka selle inimtekkelises päritolus ilma ebasõbralikku, sageli ühismeedias poriloopimiseni küündivat vastupanu kohtamata. Sellisel moel kujunenud narratiivist sai asjaosaliste maailmapildis keskne element, domineeriv tõde, milles ei saadud enam avalikult kahelda. Kujunenud olukorras ei olnud enam vabadust oma seisukohti avaldada, kuna igasuguste asjatundmatuks peetavate või kahtlusi väljendavate seisukohtade väljendamist ei aktsepteeritud, sellele võisid järgneda sotsiaalsed sanktsioonid.

Arusaamade killustumise anatoomia

Koroona ja vaktsineerimiseteemaliste arutelude juures on ilmselgelt tegemist hella teemaga. Pole raske märgata, et kuigi asjaosalised räägivad samal teemal, kõnelevad nad sageli eri keelt. Aruteludes ei anna tooni mitte teaduslikud teadmised, märksa kaalukamaks on kujunenud privaatsuse, sotsiaalse õigluse ja elukvaliteedist lähtuvad moraalsed ja eetilised argumendid.

Meedia ei edasta ainult teadusuudiseid kogu maailma tähelepanu all olevast viroloogide tegevusest, vaid püüab neid siduda ka oma auditooriumi arusaamade ja talle tuttavate kujunditega. Paraku kaasneb sellega oht elustada elusorganismide olemuse muutmisega kaasnev hirm – selline, mis tuli nähtavale imetajate kloonimise ja geneetiliselt muundatud organismide ümber käinud debatis.

Rohkem kui aasta kestnud koroonaviiruse debati ajal on rõhuasetused pidevalt muutunud. Kui koroonakriisi alguses peeti koroonaviirust järjekordseks viiruseks, mis õnnestub lokaliseerida, siis väga kiiresti suutis see inimkonna segadusse ajada. Järjest lisanduvad sõnumid viroloogide pingutustest ja vaktsiinide väljatöötamisest kummutavad varasemaid teadusuudiseid, et saada ümber lükatud järgmiste poolt. Viiruse teemast tahavad kasu lõigata ka sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ideoloogilised rühmitused. Näiteks on mitu riigijuhti püüdnud vaktsineerimise teemat politiseerida.

Kõige selle tagajärjel on ühiskond selles tugevaid eriarvamusi tekitavas küsimuses üha enam polariseerunud. Seda on võimendanud ka pandeemiaga võitlemiseks ette võetud abinõud. Paljudele raskestimõistetavad ja ebapopulaarsed piirangud on suurendanud kõikjal rahulolematust ja usaldamatust valitsuste vastu, pandeemia eitajate hulk on kasvanud.

Argitarkus koolihariduse ees ei taandu

Moscovici selgitab kaht mõtteviisi käsitledes, miks sotsiaalsetes gruppides kujunevad samast allikast pärit teaduslikest teadmistest erineva rõhuasetusega arusaamad. Samuti põhjendab ta, miks samad indiviidid, sotsiaalsed grupid või kogukonnad võtavad omaks erinevad, aeg-ajalt omavahel vastuollu läinud arusaamad, suhtumise ja praktika. Mõned neist on osutunud sobilikuks eraelulistes küsimustes, teised aga poliitiliste, majanduslike, religioossete ja teaduslike teemadega tegelemisel.

Eri olukordades toimetuleku vajadus võimaldab selgitada vastuolusid arusaamades, millest lähtuvalt kipuvad samad inimesed omavahelistes vestlustes sõltuvalt arutelus osalejatest, seltskonnast ja konkreetsest olukorrast kasutama mõlemast mõtteviisist pärit selgitusi. Näiteks leidis India haritud keskklassi hindude seas teaduslike psühhiaatriliste teadmiste levikut uurinud Wagneri töörühm, et kodus ja perekonnaringis räägiti vaimuhaigustest traditsioonilise ravi keeles, kuid avalikes sõnavõttudes eelistati teaduslikku päritolu selgitusi. Sellised vastuolud osundavad rahvatarkuse tähtsusele toimetuleku, sotsiaalse kuuluvuse ja suhtlemise seisukohalt.

Tavaarusaamade usaldusväärsus põhineb nende võimekusel selgitada ühiskonnaelu toimimist ja olla abiks argieluprobleemide lahendamisel. Nende kujunemist mõjutavad nii isiklikult läbielatu kui ka mõttekaaslaste ja arvamusliidrite seisukohad. Seetõttu iseloomustab konsensuslikku mõtteviisi lähtumine omaenda ja grupi huvidest ning vaade maailmale oma mätta otsast. Eluprobleemidele lahendust otsides ei peeta vajalikuks tõe väljaselgitamist. Suhted lähedaseks peetavate, tuttavate ja töökaaslastega mõjutavad uskumuste, teadmiste ja ideede edasiandmist ja omaksvõtmist.

Hoolimata kooliajal omandatud arusaamast, et maailmas toimuvat peab mõtestama läbi teadusliku mõtlemise prisma, lähtutakse eluliste küsimuste lahendamisel siiski esmalt praktikas kinnitust leidnud rahvatarkusest. Sama ajal avardavad teaduslikud teadmised meie maailmapilti, andes vajalikku informatsiooni selliste nähtuste nagu astronoomia, geenitehnoloogia või koroonaviirused olemuse kohta. Kuigi teaduslikud ja tavateadmised esindavad eri mõtteviise, on nad piisavalt avatud, et üksteist omavahelises kokkupuutes täiendada.⁹

Moscovici leiab, et sotsiaalpsühholoogia eesmärk peab olema tavaarusaamade uurimine, sest see võimaldab välja selgitada, kuidas omavahelistes aruteludes ühiskonnas toimuvat mõtestatakse. „Mõtleva ühiskonna“ uurimine võimaldab mitte ainult selgitada, vaid teatud juhtudel ka prognoosida, mida inimesed ette võtavad.

1 Serge Moscovici, Social Representations: Explorations in Social Psychology. Polity Press, Cambridge 2000.

2 Adrian Bangerter, Rethinking the relation between science and common sense: a comment on the current state of SR theory. – Papers on Social Representations 1995, 4, 1–18.

3 Martin W. Bauer, George Gaskell, Social Representations Theory: A Progressive Research Programme for Social Psychology. – Journal for the Theory of Social Behaviour 2008, 38, 335–353.

4 Nicole Kronberger, Of worlds and objects: scientific knowledge and its publics. Gordon Sammut, Eleni Andreouli, George Gaskell, Jaan Valsiner (ed)., The Cambridge Handbook of Social Representations (358–368). Cambridge University Press 2015.

5 Marju Himma, „Teaduslikult on tõestatud, et ühele sokiaugule järgneb teine“ ehk Miks me jama usaldusväärseks peame. Intervjuu Wolfgang Wagneriga. –

ERR/Novaator, 27. X 2015.

https://novaator.err.ee/257895/teaduslikult-on-toestatud-et-uhele-sokiaugule-jargneb-teine-ehk-miks-me-jama-usaldusvaarseks-peame

6 Wolfgang Wagner, Nicole Kronberger, Franz Seifert, Collective symbolic coping with new technology: Knowledge, images and public discourse. – British Journal of Social Psychology 2002, 41, 323–343.

7 Maaris Raudsepp, Andu Rämmer, The social childhood of new ambivalent objects: emerging social representations of new biotechnologies. Anu Kannike, Patrick Laviolette, (ed.), Things in Culture, Culture in Things. University of Tartu Press 2013, 280−302.

8 Wolfgang Wagner, Katrin Kello, Andu Rämmer, Making social objects: The theory of social representation. Alberto Rosa, Jaan Valsiner, (ed.), The Cambridge Handbook of Sociocultural Psychology, 2nd edition. Cambridge University Press 2018, 130–147.

9 Luiz Gustavo Silva Souza, Places from which we speak: the concepts of consensual and reified universes and the interpretation of the outcomes obtained with ALCESTE and IRAMUTEQ. – Papers on Social Representations 2020, 29, 11.1–11.25.