Teisena meenub kelmustükk, mille vana patriarh mängis 2005. aasta jaanuaris Moskvas eravisiidil käinud president Arnold Rüütlile. Patriarh korraldas miskipärast neljasilmakohtumise Rüütliga Moskva kremlis, kuhu siis „ootamatult” saabusid ka viies ja kuues silm president Vladimir Putini isikus. Eesti diplomaatidele tõi toimunu kõvasti halle juukseid, kuna Rüütli läheduses polnud mitteametliku kohtumise juures ühtki neist ning Rüütli  seletused, millest jutt oli, kas ta ka Putinile midagi lubas või mitte, samuti, kas Putin talle midagi lubas või mitte, olid ebamäärased, vastukäivad ja võisid igal juhul tuua Moskvale kõvasti propagandapunkte.

Etüüd „president astub juhuslikult läbi” ei toimu Moskvas kunagi juhuslikult. Ei toimu sellised läbiastumised juhuslikult ka vabades ja demokraatlikes riikides, ei toimu. Rüütel läks toona mänguga kaasa ja töötas sisuliselt oma riigile vastu. Suure sõpruse tähe all patriarhiga. Aleksius omakorda tegi ladusat koostööd oma, s.t  Venemaa riigivõimuga, kelle huvid ei olnud kooskõlalised Eesti huvidega. Kuidas selles kombinatsioonis saab nimetada patriarhi Eesti sõbraks ja toetajaks, nagu seda mõni siinne järelehüüdja nüüd teeb? Toona oli tegu Venemaa välispoliitika salakavalal ja pahatahtlikul teel saavutatud selge punktivõiduga Eesti üle.

Kuid see kõik oli pisiasi võrreldes tervelt kümme aastat väldanud vägikaikaveoga Eestis elavate õigeusklike hingede pärast. Vene õigeusu kirik on sallimatu ja teinud sajandeid kõik selle nimel, et ükski muu kristlik või mittekristlik  usuorganisatsioon Venemaal kanda kinnitada ei saaks. Samal ajal nõuab ta mujal maailmas endale tegutsemisõigust küll just võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes. Nii ka Eestis. Ei mahtunud 1993. aastal ei Moskva ilmalike ega vaimulike meeste pähe mõte Eesti iseseisvusest ja sealjuures veel ka Moskva mõjusfääri mittekuulumisest. Terve kümnendi pidi Eesti riigivõim pidama läbirääkimisi, kus vastaspoole nõudmised olid häbematud ja solvavad ning käitumine kõike muud kui „aus ja õiglane” (omadused, mida järelehüüetes patriarhile on omistatud)  – nimelt täis intriige, vale- ja pealekaebusi.

Oleks see olnud ainult materiaalne ahnus, mis Moskva patriarhaati kannustas – et saaks enda kätte kirikuhooned ja maad. Aga ei, Moskva tahtis ülemvõimu ja valitsemisõigust, hingi omandisse. Ta oli need ju kunagi ostnud (usuvahetuse kaks suurt lainet XIX sajandil said teoks ju tehinguna: lähed keisri usku, saad maad), kuigi rangelt võttes on tal ostu eest maksmata (ei saanud õiglast tasu ei siia jäänud ega välja rännanud talupojad-usuvahetajad). Ja kui selline mõtteviis juhib varjamatult mingi  organisatsiooni tegevust veel XX sajandi lõpul, siis teeb ju valvsaks küll. Eesti oleks suurepäraselt läbi saanud ilma Moskva patriarhaadita, ei oleks jäänud ükski usuline toiming läbi viimata, ükski õigeusklik hing hooldamata ka Konstantinoopoli alluvuses. Aleksiuse juhtimisel põhjustati Eesti rahvale ja riigile tema ametkondi koormates ning usklike hulgas segadust külvates tohutu moraalne, ajaline ja ka materiaalne kulu, mida Moskva eales korvata ei kavatse.

Kas kõige eelöeldu valguses (kui isegi kõrvale jätta  pikaajaline osalemine kuritegeliku NKVD/KGB /FSB inimsusevastases tegevuses) on ikka vaja veel matmata surnu kui „silmapaistval positsioonil olnud Eestimaa juurtega suurmehe” põlistamise nimel hakata tegelema väljaku nimetamisega Tallinnas? Eks, nagu kriitikud juba on meenutanud, ole ka sellise silmapaistva Tallinnas sündinu nagu natside rassiteooria autori Alfred Rosenbergi kiituseks veel väljak nimetamata, kuigi mees poodi Nürnbergi otsusega juba 1946. aastal. Pealegi ei ole me ühtki lääneilma uuema aja usujuhti kohanime vääriliseks pidanud,  sh EELK peapiiskopid, paavstidest rääkimata. Viimane fakt viitab eestlaste usulisele leigusele vähemasti maailma peavoolureligioonide kontekstis. Ei häbene me võõrastelegi kuulutada, et pigem usume selgeltnägijatesse (kas Nastjale oma väljak?), maa-alustesse, silmamoondusesse ja paljusse muusse veidrasse oma Euroopa sekulaarseimas ühiskonnas – kinnitust väitele saab 9. detsembri International Herald Tribune’ist Ellen Barry ülevaatest („Eesti rõõmuks august purskab”, www.iht.com/articles/2008/12/09/europe/09witches.php).