Kui ma 1989. aastal USAsse jõudsin, olin ma dekonstruktsiooniks pisut valmistunud. Hasso Krull oli mulle kopeerinud RVList hangitud teoseid: Derrida „Grammatoloogia“ inglise tõlke, Robert Youngi antoloogia „Untying the Text“; Tiit Hennoste oli paljundanud Frank Lentricchia ülevaate „After the New Criticism“. Alustuseks oli seda ülearugi. Need olid rasked raamatud ja kui mõni peatükk õnnestus arusaamistundega läbi pureda, vallandus rõõmus kergendus, umbes selline, mida väljendab Kaplinski luuletus: „SAIN ARU, SAIN ARU“.
Dekonstruktsioon seisnes klassikalise kirjanduse tõlgendamises sihiga näidata, kuidas (hea) teos õõnestab iseenda. Pealispinnal tahab romaan või luuletus öelda üht, oma servadel osutab see aga vastupidisele. Millegi tähendamine nurjub ja me kukume tähendusetuse auku. See aga pole põhjus meeleheiteks, vaid aitab elada maailmas, kus tõsikindlat ankrupinnast pole ja tarvis on tajuda oma vastutust. Dekonstruktsioonile vastandus uusmarksism, rõhutades, et ühiskondlikud tootmis- ja võimusuhted ei jäta puutumata ka luulet. Selle silmis oli dekonstruktsioon formalistlik klaaspärlimäng. Dekonstruktivistid vastasid, et vabastamine saab alata ainult ideede keelelisest analüüsist, tähendamispüüdluste lammutamine paljastab ühtlasi võimusuhted.
Kogu see diskursus oli esoteeriline, žargoonirohke, täis hämarat retoorikat. Võis aimata soovi korvata humanitaaria tähtsusetust moodsas kommertsmaailmas apokalüptiliste žestidega. Kõik see toimus ju Ameerika ülikoolimaailma väga erilises kontekstis. Ülikooliaeg on ameeriklasel midagi teistsugust kui Vanas Maailmas. Hilisteismeline tõstetakse hiigelraha eest tema harjumuspärasest keskkonnast idüllilisse campus’esse, kus ta topitakse uusgooti õppehoonetes ja muruplatsidel täis ideid ja ideaale, et ta kolme aasta pärast tagasi pärisellu lasta. Kirjandusõpetus on seal tahes-tahtmata täitnud suurt kasvatuslikku rolli, millest religioon ja filosoofia olid loobunud. Formalism avastas end ühtäkki eluõpetaja rollis.
Kolm aastakümmet hiljem antakse dekonstruktsiooni mõjule vastakaid hinnanguid. Minu meelest pole dekonstruktsioonil ja „poststrukturalismil“ üldiselt olnud väljaspool kirjandusteaduskondi ja kunstipraktikat mingit olulist mõju. Teised leiavad dramaatilisemalt, et see on tähtis vahesamm vaimuilma üldises allakäigus. Selline ajaloopilt on kesksel kohal Helen Pluckrose’i ja James Lindsay äsjases raamatus „Küünilised teooriad. Miks on kõigile kahjulik, et aktivistliku teaduse tõttu käib nüüd kõik rassi, soo ja identiteedi kohta“. Ja see pole ainus pamflett, kus tagantjärele konstrueeritakse XX sajandi mõttemeistrite vandenõu perekonna, omandi ja õhtumaa kultuuri õõnestamiseks.
Need vaidlused viivad sügava ja vist ka lahenduseta küsimuseni: milline on üldse akadeemiliste ideede mõju poliitilisele võimule ja ühiskondlikule kliimale? Mina kaldun (võib-olla soovmõtlemisest?) seda pidama tühiseks ja ettearvamatuks. Ideed sõltuvad sügavamatest umbisikulistest ajaloojõududest. Aga see on vist vähemuse seisukoht.
Kõige paremini on ideede tähtsuse sõnastanud John M. Keynes: „Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed, olgu õiged või valed, on võimsamad, kui tavaliselt taibatakse. Õigupoolest ideed maailma peamiselt valitsevadki. Teoinimesed, kes peavad end igasuguse intellektuaalse mõju alt vabaks, on tavaliselt mõne ammu surnud majandusteadlase orjad. … Muidugi ei avaldu ideede mõju otsekohe, vaid intervalliga: pole palju neid, keda uued teooriaid pärast 25. või 30. eluaastat puudutaksid, seega pole need ideed, mida riigiteenistujad, poliitikud või ka agitaatorid päevasündmustele rakendavad, tõenäoliselt kõige värskemad. Kuid varem või hiljem osutuvad nii heas kui kurjas otsustavaks just ideed, mitte grupihuvid.“
Tõsi, Keynes kõneleb majandusteadlastest ja poliitikafilosoofidest, mitte kirjandusteadlastest ja keelefilosoofidest. Aga kuidas näiteks täpselt kindlaks teha, mil määral on praegused Reformierakonna ministrid mõne ammu surnud majandusteadlase orjad ja mil määral oma grupierihuvide orjad? Tänaste teoinimeste mõistmiseks pole liigne uurida lisaks nende majandushuvide deklaratsioonidele ka seda, millised ideed olid mõjukad siis, kui nad olid veel kahekümnendates eluaastates.