Filmiprogramm „Öst-West Fest“ Sõpruse kinos 14. – 19. juunil. Kavas „Otsijad“ („The Searchers“, John Ford, USA 1956); „Limonaadi Joe“ („Limonádový Joe aneb Konská opera“, Oldrich Lipský, Tšehhoslovakkia 1964); „Väike suur mees“ („Little Big Man“, Arthur Penn, USA 1970); „Suure Karu pojad“ („Die Söhne der großen Bärin“, Josef Mach, Saksa DV, 1966); „Pat Garrett ja Billy the Kid“ („Pat Garrett and Billy the Kid“, Sam Peckinpah, USA 1973); „Võõrastele oma, omadele võõras“ („Свой среди чужих, чужой среди своих“, Nikita Mihhalkov, NSV Liit 1974).

Mis iseloomustaks kõige kõnekamalt idabloki ja lääneriikide suhteid väljaspool kõikvõimalikke sõjalisi teemasid? Kopeerimine. Igal pool ja kogu aeg.

Kui läänes tuli midagi moodi või mõeldi välja, siis ei läinud kunagi kaua aega mööda, kui raudse eesriide taga ilmusid lagedale kahtlaselt sarnased asjad, ainult et viletsama kvaliteedi ja mõttetöö puudujäägiga. Peaaegu kõigega oli ju nii, alates rõivastest ja lõpetades pesumasinate ja autodega.

Filmid kuuluvad samasse kategooriasse. Sotsialistlik filmitööstus saigi alguse sellest, et Nõukogude Liit, olles kohe ära tundnud filmikunsti propagandistlikud võimalused, hakkas USAst Hollywoodist ja mujalt lääneriikidest filmiinimesi üle meelitama, sest Venemaal oli neist puudus (Herbert Rappaport sattus Nõukogude Venemaale just täpselt niimoodi, väga napilt jäädi ilma näiteks Billy Wilderist). Eesmärk oli luua Hollywoodi sotsialistlik vaste nimega Kinograd – filmitööstusele eraldi ehitatud ja sellele pühendatud linn, kus toodetaks läänelikke filme õige ideoloogia kastmes. Kinograd ei saanud kunagi teoks, sest kui tuli 1938. aasta ideoloogiline puhastus, avastasid isikud, kes selle mõtte taga olid seisnud, end ühel hetkel puhastatavate nimekirjast.

Nüüd võtan vaatluse alla need filmid, mis juunikuu keskel Sõpruse kinos „Öst-West Festil“ näitamisele tulevad.

„Otsijad“

Peaosas on John Wayne. See annab kõigile, kes filmindusest üldse midagi teavad, juba aimduse, mis laadi filmiga on tegu. Tegevus toimub XIX sajandi keskel, kui Texasesse alles jäänud indiaanlased valgetele kolonistidele peavalu valmistasid (või vastupidi). Indiaanlased ja uusasukad ei olnud omavahel läbi saanud juba Hispaania koloniaalaegadest peale ning 1868, kui filmi tegevus algab – 20 aastat pärast seda, kui Mehhiko Texasest ilma jäi –, oli sinna viivitamatult vaja valgenahalist meesterahvast, kes tuleks ja korra majja lööks. See on viiekümnendate film. Indiaanlasi on muidugi kujutatud täielike tõbrastena, kes otse loomulikult valgetele igal võimalusel käru keeravad ja filmi põhitegevuseks ongi rassistliku alatooniga verevalamine.

Kuigi teos on väga oma aja laps, ja midagi sellist teeks praegu ainult kodanikud, kelle parem käsi kipub kahtlaselt tihti 45kraadise nurga alla jääma, siis tehniline tase on tõesti hea. Raha on kõvasti kulutatud: näiteks on film värviline, mis ei olnud tollal isegi läänes kaugeltki tavaline nähtus, samuti oli palju vahendeid, et teha kõrvale ka üks maailma esimesi making-of-filmikesi ehk film filmitegemisest. Nii Wayne kui režissöör John Ford olid mõlemad teose valmimise ajaks mõnikümmend aastat filminduses tegutsenud, seega ilmselgelt kogenud. Vesterni-„juustu“ kohta väga hea.

„Limonaadi Joe“

Tšehhoslovakkia oli idablokis suhteliselt vaba riik ja seda on näha ka sellest, et 1964. aastal tehti seal lääne vesternidest paroodia, mis, olge lahked, on takka­traavi ka muusikal. Juba filmi pealkiri annab mõista, et tegemist ei saa olla teab mis tõsise looga. Kõik tolleks ajaks välja kujunenud vesterniklišeed võetakse ette ja naerdakse välja. Peategelane on näiteks karsklasest limonaadimüüja, kes veenab viskijoodikutest kauboisid limonaadile üle minema. Kogu film ja intriig keerleb ühe rahvusvahelise firmaga kindlasti mitte seotud Kolaloka-nimelise joogi ümber, ja nagu muu hulgas selgub, on limonaad sõna otseses võttes eluvesi. Tegelaste nimed on aga näiteks Doug Badman ja Ezra Goodman. Paroodiaga on see lugu, et iga filmižanri tuleb parodeerimiseks tõeliselt armastada, muidu ei ole tulemuseks paroodia, vaid mõnitamine. Mõnitavad paroodiad kipuvad aga kuuluma kategooriasse „kuritegu inimliku intelligentsi vastu“, sest tulemus on enamasti lootusetult labane. Siin seda muret ei ole. Kui otsida, leiab siit filmist ideoloogilisi varjundeid enesestmõistetavalt, aga need ei ole nii otsesed, kui fraasi „idabloki paroodia Ameerika vesternidest“ põhjal arvata võiks. Üldiselt on „Limonaadi Joe“ üks hea ja lahe vaatamine.

„Väike suur mees“

1970ndate Ameerika vesternid etendavad nii teemalt kui ka teostuselt hoopis teist lugu kui näiteks 1950ndate omad. Eks sealgi on olemas poliitiline taust (nagu tolle aja mängufilmidel nii Ameerika kui Nõukogude poolel läbi aastakümnete), aga läbi paistavad ka ajastule omased poliitilised ja sotsiaalsed hoiakud ja hoovused. 1970ndate algus tähistas ju teadupärast nii Ameerikas kui mujal läänes uue sotsiaalpoliitilise etapi algust, vanad väärtused enam ei sobinud. Seda on näha ka sellest filmist. Peaosades 33aastane Dustin Hoffman ja 29aastane Faye Dunaway, mõlemad oma neljandas filmis ning teos on hoopis teise stiili ja värvinguga kui näiteks John Wayne’i filmid. Verevalamisel puudub rassistlik alatoon, peategevus keerleb metsiku lääne müüdi romantiseerimise ümber. Kuid sellegagi ei pingutata üle. Viiekümnendate aastate filmide stiilis pärismaalaste ja kolonistide meie-nemad vastasseis on täiesti kadunud ja püütakse kirjeldada sedasama ajastut, mida paarkümmend aastat tagasi samalaadsetes filmides oli heroiseeritud. Lugu on väga hea, tehniline tase samuti ja kontrast varasemate (miks mitte ka hilisemate) Ameerika vesternidega olemas.

„Suure Karu pojad“

Satelliitriikidest, kes flirtisid läänega NSV Liidule sobivates piirides, oli kõige paremal järjel Saksa Demokraatlik Vabariik ehk Ida-Saksamaa. Seda on ka sellest teosest näha, sest kuigi „Suure Karu pojad“ on ametlikult Saksa DV film, on selle tegemisse segatud pool idablokki, seega raha väga ei loetud. Režissööriks tšehh Josef Mach, kes oli filminduses olnud Esimese maailmasõja lõpust peale, ja peaosas Jugoslaavia filmi­legend, tollal 26aastane serblane Gojko Mitić. Tehnilise poole pealt on film väga hea, lugu ise aga jällegi ilmselgelt tugeva ideoloogilise värvinguga. Ida-Saksamaa geopoliitilist asukohta arvesse võttes on see täiesti mõistetav, aga filmi vaadates tulevad vägisi meelde Ralf Parve Stalini-aegsed luuletused, kus teraslinnud kaitsevad me taevast ja Stalin võitleb rahu eest. Filmis on kurjad Ameerika vallutajad sisse sõitmas XIX sajandi Dakota indiaanlastele, üritavad pärismaalastele võimalikult palju halba teha ja ihuvad hammast nende maavarade peale. Õnnelik lõpp on see, et kurjad ja ihned ameeriklased saavad surma. Seega on „Suure Karu pojad“ filmina enam-vähem Wayne’i Ameerika kangelase imago antitees. Aga sobib vaadata küll, kui on huvi äärmuseni keeratud ideoloogilise „juustu“ vastu.

„Pat Garrett ja Billy the Kid“

Pseudoajalugu Ameerika vesternide moodi. Billy the Kidi on legendaarse tegelasena torgatud igale poole ja pandud USA mängufilmides kokku väga erinevate tegelastega, Dracula kaasa arvatud.* Sellest, et ta oli ajalooline isik (passinimega Henry McCarty) ei mäleta keegi suurt midagi. Käesolevas teoses on isegi hästi, sest enamik tegelaskujusid põhineb ajaloolistel isikutel. Filmi ajaloolise tõepärasusega läheb juba keeruliseks ja teos on hea näide, kuidas Hollywood teema endale suupäraseks on teinud. Režissöör Sam Peckinpah on tuntud oma kalduvuse poolest vesterne ja Metsiku Lääne ajalugu ümber mõtestada ja teisiti näidata. Selle eesmärgi saavutamiseks võttis ta oma filmidesse näitlejaks vana kooli vesternilegende, et ümbermõtestamine võimalikult hästi välja tuleks. Filmi tootmine oli täielik kaos, eelarve ületati suurelt, aga lõpptulemus on tehniliselt korralik, lugu esitatakse hästi ja ühes kõrvalosas saab näha ka Bob Dylanit.

„Võõrastele oma, omadele võõras“

Millalgi jõudis ka Nõukogude Liit punavesternide lainele ja sündis käesolev teos. Praeguseks suuresti unustatud, kuigi see on Nikita Mihhalkovi esimene täispikk mängufilm. „Võõrastele oma, omadele võõras“ pole otseselt vestern – tegevus toimub kodusõjajärgsel Venemaal –, aga klišeed on samad, lihtsalt üle viidud Nõukogude Venemaale. Lindpriid, kuld, võitlused keskvalitsuse väheste algete ja nende vahel, kellele nimetatud algete kohalviibimine ei meeldi – kõik on justkui olemas. Pluss veel Venemaa filminduses seniajani eksisteeriv pidev vastasseis punaste ja valgete vahel ning sellest tekkivad inimeste vahelised konfliktid. Nõukogude spioonifilmi elemente ka lisaks ja tulemuseks on klassikaline Nõukogude camp, seega väga vaadatav.

* „Billy the Kid vs. Dracula“, William Beaudine, 1966.