Kirjutan Sulle sellepärast, et ei oska pidada Sind lahkunuks, Helle. Ma ei tea, kui palju inimese tegelikust olemusest kandub avalikkusse, aga isiklike kõneluste tõde on küll olemas ja see on alles. Need on kohati ühilduvad, kohati ühitamatud mõttejupid hõbelõngast, nad ei ole kaugeltki lõpuni mõeldud ega põhine Sinu loomingu põhjalikul uurimisel, vaid on sellised, nagu nad meie koostöö aegadel Eesti Televisioonis ja hiljem Sinu muu tööga seotult paljude aastate kestel peetud kõnelustest ja kirjavahetusest on korjunud.
On see meelevaldne valik või asjakohane äratundmine, aga mulle hakkas ajaga ikka enam tunduma, et Sinu režissöörirolli kultiveeriva kainuse, ranguse ning isegi järskuse taga tuksles loojaolemus, mis vääriks muinasjuttu või müüti: püüd luua ja elada iseseisvat elu omaenda maailmas, sellises, mis on avaram kui välistesse juhtumitesse settiv sotsiaalne argielu. Teisiti öeldes olid Sa üks tubli individualist, kelle elu määras visa unistamine oludest hoolimata.
Vaatamata mõruvõitu teadmisele, et püüdlus leida ainumat võib jääda ka mõistmatuks, paelus Sind, nagu mulle tundub, Unistus kui sõnastamatu ja pildistamatu, ometi äratuntav vägi. Sa ilmselt arvasid, et väesse, mis on muinasjutu ja mütoloogia üks algallikas ja liikuma panev jõud, on kätketud elu olemus ja tähendus.
Ja ma oletasin: Sa soovitad, et me muinasjutu ja müüdi juures mitte ei iluleks, vaid et me need läbi elaksime. Nagu Sa kord ütlesid: et me elaksime neid. Et me elaksime neid nagu inimsuse imelist võimalust, sest ainult vahetus läbielamises sündiv arusaam, kuidas maailm toimib, tagab selle, et elame rikkamalt, kui seda võimaldab elutsemine formaalsete teadmiste ja definitsioonide najal.
Mulle tundub ka, et mõnegi Sinu filmi olemus saab selgemaks, kui mõistame, et Sa ei ole püüdnud maailma seletada, vaid avada. Nii nagu on Rein Sepast tehtud filmis, kus muudetakse tähenduslikuks ja väärtustatakse „müütilisse maastikku“ elama asunud mehega peetud vestluses tolle konarlik lausestus, isemoodi liikumine ja maja seinamaalingud, nii et see kõik võib kanda endas enamat kui argimõistuse kalk arutlus ja viidata assotsiatiivselt millelegi sügavale, millest osasaamiseks vajame ainult eelarvamusest vabanemist ja avatud meelt. Ajaga hakkas mulle tunduma, et Sa arvasid: just sõnastamatu elukihi kaudu, assotsiatsiooni kui iseväärtuse kaudu saaksime me, inimesed, olla palju sügavamalt ühenduses ja ühes. Assotsiatsioon kui iseväärtus – ehk käib tee, kulla Helle Karis, Sinu loomingu mõistmise juurde just selle kaudu?
Igatahes Sa unistasid lõpuni, unistasid ka kibedust tundes. Sa kirjutasid, et ei lepi sellega, kui oled tõrjutud pelgalt märgiks, „klassikuks rahva mälus“, nagu sind ennast polekski enam, kuigi sul on just Sind vajav publik, kes ootab teost. Kõlas valusalt, kui nentisid: „Mul on liiga palju jäänud ütlemata, olulised teemad on pooleli, neid ei tohi jätta lõpetamata, neid on vaja nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele: kõik nad kannavad vaimset sõnumit, mitte „stoorit“, mitte „tegevust“, vaid õpetusi, mis rikastavad hinge ja tahavad inimest aidata.“ Sa pidid hüüdma abi järele …
Selleski on mõnda, mille üle järele mõelda. Me võime loojale sildid kaela riputada, aga jääb küsimus, kas ta seejärel on tõelisem. Mulle tundub, et kõik ei saa olla ega pea olema „lõplikult selge“, vaid oluline on see, et me looja juures tegelikult käiksime osa saamas, nii et ta ei tarduks elutu vahakujuna, vaid jääks meie sekka meie elu osaks. Ja et mõistaksime: looja puhul on meile, jah, meile vajadus mõista eluliselt tähtsam kui hukkamõistmine. Ja et iseloom või mingi rabedus tegudes pole nii oluline kui elu üldine suundumus ja looja õilsuse allikad.
Võib-olla olen millestki valesti aru saanud. Aga ma mõtlen Su peale, Su otsingute ja kangekaelsuse peale, Helle, ja mulle kangastub: inimene ise ehitab endale ette mäe, et siis rajada endale teed üle selle või läbi selle … Aga kui see on võlumägi? Ja inimene usub, et see on olemas? Nagu laps? Mulle tundub, et Sina oled uskunud võlumäe võlusse ega ole tahtnudki sealt läbi murda, vaid sellele mäele jõuda ja seal mäel olla. Jäägu vaieldavaks, kas see on Sisyphose müüdi trotsimine või taasloomine, aga see eluhoiak on andnud Sulle jaksu elada ka siis, kui kõik asjaolud olid Sinu vastu. Et kõik jäi pooleli? Aga elu ongi kogu aeg pooleli. Ja mägi ka. Kui ilus ja hea!
Kalle Kurg
Eesti Kinoliit
Eesti Filmiajakirjanike Ühing