„Meelemuutusega, mida on tabavalt nimetatud teise usku pöördumiseks, seostub muuhulgas selline saladus, et enamikule meist ei saabu ei taevast ega maa pealt ühtki ilmutust, kui just keegi teine isik meid oma erilise mõjuga ei puuduta, mis meid vastuvõtlikuks alistab.“ See George Elioti sulest pärinev tsitaat juhatab sisse iiri kirjaniku Sally Rooney romaani „Normaalsed inimesed“.
Tegu on Sally Rooney teise raamatuga, 2018. aastal valiti see Man Bookeri auhinna kandidaatide hulka. Tunnustust pälvis juba Rooney esimene romaan „Vestlused sõpradega“ (ee 2019). Nagu debüütteoses, nii ka uues raamatus avab autor tänapäeva inimsuhteid.
Marianne on intelligentne neiu jõukast perekonnast. Kõrgklassi pere elu paistab väliselt parem kui tüdruku koolivennal Connellil, kelle ema töötab Marianne’i kodus koristajana. Omal moel panevad ühiskonna hierarhiat ja klassierinevusi pahaks mõlemad. Kõik ei saa küll olla ühtmoodi rikkad ega vaesed, ebavõrdsus on paratamatu, kuid rikkus ega vaesus ei tohi määrata inimsuhteid.
Ei Marianne ega Connell mõista oma väärtust. Nad otsivad ennast teineteise ja ka teiste juurest, korjavad oma hingemosaiigi tükke nii koolipõrandalt, kodutrepilt kui ka magamistubadest ja linnadest ning pöörduvad pettunult tagasi. Rooney räägib Marianne’i ja Connelli suhte kaudu hirmudest ja laastavast häbist, keskset osa etendavad seltskonna arvamuse mõju ja (eba)populaarsuse jõud. Väljendamata mõtted ja valesti mõistmised teevad valu ning sunnivad tegelasi astuma tundmatusse. Uues ümbruses lööb see, keda seni põlati, särama, aga ka vastupidi. Üllatavad avastused panevad mõlemad noored analüüsima oma käitumist. Kuid kas julgemad ja läbimõeldumad otsused teevad neid õnnelikuks?
Katkistest perekondadest pärit noored püüavad luua enesepilti teiste silmade kaudu, nad kehastuvadki iseenda peegelduseks. Paratamatult tekib inimese minapilt interaktsioonis teiste inimeste hinnangute ja hoiakutega, tõlgendades öeldut ja ütlemata jäetut. Enesearengu juurde kuulub otsustamine, kas ja mil määral lasta teiste sõnadel mõjuda – see tuleb läbi teha ka Marianne’il ja Connellil. „Elu on see, mida sa oma pea sees kaasas kannad“ (lk 176).
„Normaalsed inimesed“ on kaasakiskuv, selge ülesehituse ja sügava sisuga jutustus. Teos annab sõpruse, armastuse, seksuaalsuse, populaarsuse ja õppimise kaudu realistliku pildi kogu ühiskonnast. Rooney teksti iseloomustab lugemiskergus, emotsioone lahatakse teravalt. Romaan ärgitab vaatama iseendasse, nägema end oma siseilma peeglis, mitte ühiskonna kõverpeeglist. Me oleme ise oma elu peremehed.
Kripeldama jääb ühe kõrvaltegelase, Marianne’i venna Alani saatus. Vend ilmub kummastavalt kohe loo alguses ja häirib kuni viimaste lehekülgedeni: „Ta astub sammu tagasi, kui Alan tuppa siseneb. Miski viliseb, aga see pole niivõrd heli, kuivõrd füüsiline tunne, nagu kahe kujuteldava metallplaadi hõõrdumine ta pealuus. Ninast voolab midagi. Ta on teadlik Alani viibimisest toas“ (lk 210). Kui palju jääb Alanist rääkimata? Ridade vahele lükitu kohta saab ehk rohkem aimu Rooney järgmisest romaanist (äsja ilmus tema sulest „Beautiful World, Where Are You“). Mõlemas seni eesti keelde jõudnud Rooney romaanis on peategelaste hinge jätnud armi nende isa. Raamatute vahel on sarnaseid jooni veel: intelligentsed ja ilusad noored tegelased, nende sisemine ebakindlus, alaväärsuskompleksid jne.
Ühiskonna päevakajalisi tõsiseid teemasid ja täiskasvanuks sirgumise valu käsitlev romaan leiab kindlasti laia lugejaskonna. Usun, et Rooney kirjutatu toetab noori enese väärtustamisel ja mõistmisel, et saame ise oma maailma päikselisemaks, hoolivamaks ja tervemaks muuta. Tegemist on mitmetahulise teraapilise romaaniga.
