Kuna sisuliselt algas programmijärgne tegevus juba aasta enne ametlikku algust, on lisaks nimetatutele töö käimas ka 9 möödunud aastal võitnud kavandi raamatuks kirjutamisel. Need on „Tugevusõpetus”, „Keemia põhialused”, „Harilikud diferentsiaalvõrrandid”, „Soojustehnika”, „Üldfüüsika”, „Metsamajanduse alused”, „Üldmaateaduse õpik”, „Sõna ja tähendus. Leksikaalse semantika õpik kõrgkoolidele” ja „Farmakognoosia”. Kõik kohal olnud või oma tööülevaate saatnud autorid kinnitasid, et õpikukirjutamine läheb plaani järgi ning hiljemalt aasta jooksul saab käsikirjad retsensentide kätte anda, esimestena farmakognoosia ja semantika õpiku.
Kirjastusprotsessini jõudmine toob juhtkomiteele uusi ülesandeid, nende hulgas ka kõikide teadusvaldkondade jaoks sobivate keeleretsensentide ja -toimetajate leidmise. Kerge see ei ole, aga muidu pole võimalik täita keelestrateegiast lähtuvat ülesannet – koostada ja välja anda korrektses eesti keeles kirjutatud õpikuid. Algust on tehtud ka kirjastamise õiguslike probleemide selgitamise ning kirjastuslepingute ettevalmistamisega; kirjastaja otsimiseks ning lepingute sõlmimiseks läheb siis, kui retsensendid pärast kaht hindamisvooru käsikirja avaldamiskõlblikuks on tunnistanud. Kui kõik sujub, võime järgmise aasta lõpul esitleda esimesi programmi toel ilmunud eestikeelseid kõrgkooliõpikuid.
Loomulikult teeb halvenenud majandusolukord murelikuks ka kõrgkooliõpikute programmi juhid. Otseseks mureks pole esialgu siiski põhjust, sest HTMi keeleosakonna kavade hulgas kuulub just see programm nende hulka, mida viimases järjekorras piirama hakataks. Edaspidi peaksid ilmavalgust näinud õpikud juba ise oma järglaste hea käekäigu eest seisma hakkama.
Sedamööda, kuidas kavanditest ja käsikirjadest raamatud saavad, tekib võimalus, et asutatakse haridus- ja teadusministri määratav ja juhtkomitee finantseeritav „silmapaistva eestikeelse kõrgkooliõpiku preemia originaalõpiku autorile või tõlkeõpiku tõlkijale”. Tunnustatav õpik valitakse kõikide preemia väljaandmise aastal ilmunud eestikeelsete kõrgkooliõpikute hulgast. 2009. aastal tuleb koostada auhinna statuut.
Koos ettevalmistustöödega on eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise riikliku toetamisega tegeldud rohkem kui kaks aastat. Lisaks praegu paistma hakkavatele otsestele tulemustele on programm kaasa toonud muudki kasulikku: tihenenud on kõrgkoolidevaheline infovahetus ja koostöö, astutud samm edasi publitseeritavate õppematerjalide dubleerimise vältimisel ja loodetavasti ka – programmi ühe eesmärgina – eestikeelse oskussõnavara ühtlustamisel ning õpikutes korrektse keelekasutuse tagamisel. On meeldiv, et kõnealuse programmi kõrval on kõrgkoolid ka ise leidnud võimalusi õpikukirjastamist toetada. Võimalik, et tulevikus annab panuse kvaliteetsete õpikute koostamisse ja kirjastamisse ka ELi tõukefondide toel toimiv „Primus’e” programm.
Kas 2007. aasta detsembris kõrgkooliõpikute programmi õpikukäsikirjade konkursil sõelale jäänud õpikukäsikiri „Sõna ja tähendus. Leksikaalse semantika õpik kõrgkoolidele” on juba valmis?
VASTAB Renate Pajusalu, Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professor
Õpiku käsikiri peab valmima 2009. aasta märtsi keskpaigaks, pärast seda tuleb retsenseerimise ja toimetamise periood. See, et õpik retsenseeritakse ja toimetatakse, tagab loodetavasti lõpptulemuse, mida autor üksi ei suuda saavutada. Õpik „Sõna ja tähendus” peaks katma eelkõige sõnasemantika olulisemad valdkonnad, kuid mõnevõrra puudutan ka sõnatasandi pragmaatilisi aspekte, näiteks referentsiaalsusega seotut. Loodetavasti saab sellest õppematerjal, mille abil üliõpilased saavad omandada põhilised teoreetilised teadmised iseseisvalt. See annaks võimaluse auditoorses töös keskenduda semantilisele analüüsile.
Kas kõrgkooliõpikute programm on ennast õigustanud?
Eestikeelsete õpikute programm on vaieldamatult vajalik. Olin aastaid mõelnud, et semantika õpikut oleks vaja, kuid mõttest tegeliku kirjutamiseni igapäevase kiire elu sees ei jõudnud. Kui leping on alla kirjutatud, pole aga enam pääsu ja olen kindel, et käsikiri tõepoolest valmib õigeks ajaks. Küllap on samasuguseid kavatsejaid palju, tegudeni jõudmiseks on vaja distsiplineerivat vahendit. ´
Milliseid kõrgkooliõpikuid veel eesti keele osas väga vaja oleks?
Õpikuid oleks vaja palju ja mitmesuguseid. Oleme praegu ülikoolis sunnitud õppematerjalidena kasutama ingliskeelseid õpikuid, mis on mitmes mõttes halb lahendus. Kõigepealt on selge, et võõrkeeles lugedes ei ole mõistmine sama hea kui emakeelse teksti korral. Keeleteaduse puhul on aga ka teine raskendav aspekt: keelenäidete võõrkeelsus segab nende mõistmist rohkemgi kui teoreetilise teksti mõistmist. Tänapäeva teadusmaailmas ei ole muidugi võimalik läbida ülikoolistuudiumi ainult eestikeelsete materjalide põhjal – selleks on teadus liiga rahvusvaheline –, kuid põhitõed peaksid ometigi olema omandatud emakeeles.
Ja loomulikult on eestikeelsete õpikute ilmumine oluline eestikeelse terminoloogia väljakujunemiseks