Detsembris 2013 poseeris trendikate päikeseprillidega noor naine New Yorgis Brooklyni silla taustal. See pilt läks viraalseks mitte ainult ühis-, vaid kogu meedias – tegemist oli surmaselfiga. Sillal oli üks mees otsustanud end ära tappa. Neiu soovis aga traagilisest olukorrast ühismeedias profiiti lõigata. Samal aastal otsustas üks Florida kooli­poiss teha luba küsimata endast oma õpetaja taustal selfi. Viimast kuud rase õpetaja oli klassipõrandal sünnitusvaludes pikali, kooliõpilane tema ees laialt naermas. Seegi pilt läks viraalseks. Venemaa endine kiirabitöötaja Tatjana tegi korduvalt surevate või surnud patsientide taustal surmaselfisid, neist markantsemad olid õnnetusjuhtumi ohvrile keskmist näppu näitavad ning pilti saatis kirje „Taas üks värdjas läinud!“.¹ Mais 2021 postitas Floridas 14aastane poiss SnapChati selfi sõnumiga: „Hei, kutid, millal viimati Tristynit nägite?“ Selfi oli tehtud politsei­autos. Poiss oli tapnud 114 noahoobiga 13aastase tüdruku ja hooples oma teoga. Järjekordne surmaselfi, et surmast ühismeedias profiiti lõigata.²

Mai 2021, Tartus Delta maja trepistikult kukkus Emajõkke noormees. Noormehe elu päästma hüpanud mehe sõnad toovad valusa sõnumi reaalsusest: „Kui kaldani jõudsime, oli suur rahvahulk ümber ja kuigi suur osa neist tegeles olukorra detailse ülesfilmimisega, leidus õnneks neidki abivalmis inimesi, kes aitasid nii hättasattunu kui ka külma vette hädasolijale appi sööstnud kaldapervest üles.“³

Mai 2021, Jüri gümnaasiumi viienda klassi poiss peksab jõhkralt enda koolivenda, kõrval vaatavad peksmist pealt mitu klassikaaslast, kes sündmust filmivad ja sotsiaalmeediasse levitavad. Mai, 2021. Belgias vägistasid ja peksid viis teismelist poissi tüdrukut ning tegid sellest pilte, mida levitati sotsiaalmeedias. Tüdruk sooritas enesetapu.

Kui lugeda surmaselfide kommentaare, on reaktsioon ühene – laitev. Ometigi, kas need surmaselfide tegijad ei tee mitte seda, mida kultuuris justkui oodatakse? Selfide tegemine kui norm ja võimalus olla äge. Kui selfide tegemine näis selle nähtuse tekkimise ajal lapselikkusest kantud rõõm elu jäädvustamisest, siis nüüd on sellest kujunenud norm. Norm, mis jäädvustab elu valimatult ka seal, kus see on ületanud inimsuse piirid. Nähtus on aastate jooksul kohati kulmineerunud südametuks enesekohaseks kinnisideeks, totraks jäädvustamise maniakaalsuseks, mis muudab pealtnäha normaalsed kodanikud külmadeks elu vaatlejateks, kes ei erista elu ja surma, ja valudes või surma­hirmus inimese aitamise asemel on oluline vaid üks – et jäädvustatav tooks neile klikke.

Aitamise asemel tahetakse saada vaid klikke.

Küllap on veel neid õnnetusjuhtumeid, kus suur osa pealtvaatajaid filmib valudes ja surmasuus või koguni surma saanud inimesi ja postitab neid valimatult ühismeediasse. Kas me tahame, et meist sellised videod niimoodi levivad? Kellegi ema, isa, õe, venna või lapse õnnetusest või surmast lõigatakse kasu. Ausalt öeldes tekib unistus mitte surra ega sattuda õnnetusse avalikus kohas, sest rahvahulk võib asuda minust surma­selfisid tegema.

Miks selline õõvastav sotsiaalne normaalsus tekkinud on? Põhjusi on palju – alates inimeste suurenenud vajadusest olla märgatav, olla nähtav, olla klikitav. Lisaksin siia veel ühe, vähem tajutava põhjuse. Väga palju räägitakse vajadusest õpetada tulevastele põlvkondadele digioskusi, sest need on tööturul hädavajalikud. Kahtlemata ongi, aga praegu tuleb see sotsiaalsete oskuste arvelt. Tehnosõltuvus on tekitanud võõrandumise inimsusest selle kõige sügavamal tasandil. Kui surmaselfit tegev nooruk ei adu filmitava inimese surmahirmu, valu, siis on midagi väga valesti läinud. Küberpsühholoogid selgitavad seda asjaoluga, et virtuaalmaailma sündinud noortel kaob piir virtuaal- ja päris maailma vahel. See on arvutimängude ja ühismeedia ohtlik koosmõju.⁴

1 Gareth Roberts, Paramedic fired for taking sick selfies sticking two fingers up to dying patients. – Mirror 9. III 2015.

2 Annika Erg, „Hei, kutid, millal viimati Tristynit nägite?“ 14aastane poiss tappis tüdruku 114 noahoobiga ja postitas politseiautos olles hoopleva selfi. – Õhtuleht 29. V 2021.

3 Eili Arula, Politsei tänas Emajõkke veerenud mehe elupäästjat. – Tartu Postimees 26. V 2021.

4 Mary Aiken, The Cyber Effect: A Pioneering Cyberpsychologist Explains How Human Behaviour Changes Online. John Murray, London 2016.