Sebastian Jungeri järjekordse menuki kandvaks ideeks on varjamatu igatsus hõimuühiskonna näilise lihtsuse, võrdsuse ja läheduse järele. Tegemist on ülimalt meisterlikult kirjutatud teosega, mis muidugi pole autori senist loometeed arvesse võttes ka imekspandav. Retsept sellise raamatu kirjutamiseks võiks olla järgmine. Vali põnev teema. Hea, kui see paigutub valdkondade vahelisele alale. Lase teadustoimetajal otsida välja faktid, mis lugu kinnitavad. Sega loosse isiklikke kogemusi. Piki põnevate näidetega. Kirjutada tuleb muidugi hästi, selles ei tohi teha mingit järeleandmist, aga loomulikult on ju jällegi olemas toimetajad. (Tänusõnadest nähtub, et selle sajaleheküljelise raamatu juures on tegutsenud terve meeskond.) Teose sõnum peab ühiskonnas hästi vastu kõlama ja tekitama lugejas tunde, et ta on targemaks saanud. Muidugi ei tohi tekst olla liiga keeruline ja järeldused peaksid olema lihtsad ja selged. Nii tehaksegi häid ja müüdavaid raamatuid.
Kurikaval koostöö
Jungeri teose keskseks teemaks on koostöö. Koostöö on üks keerukas nähtus. Paljud arvavad väga sageli, et lihtsam on ise ära teha kui hakata teiste kaasamisega jändama. Selline käsitus on aga ainult näivalt lihtsam. Edukas ollakse vaid koos töötades. Ning mitte ainult inimesed, koostöö toimib ka bioloogilise organisatsiooni eri tasanditel. Geenid töötavad koos genoomis, kromosoomid töötavad koos eukarüootses rakus, rakud töötavad koos mitmerakulistes olendites, ühiselulised putukad on ülimalt koopereerunud, koostöö toimub paljude loomaliikide isendite vahel. Näiteid võib siin tuua veel ja veel. Inimene on koostöö poolest küll kõige silmapaistvam olend Maal, kuid ikkagi – kuidas koostööni jõuda? Teadaolevalt tugineb evolutsioon ju konkurentsile isendite vahel ja eelistab seega isekat, ainult omaenda huvidest lähtuvat käitumist. Küsimus on seega selles, kuidas viib evolutsioon koostööle ja tagab selle püsimise. Miks peaks üks elusolend käituma nii, et kasu saab sellest teine? Mis saab siis, kui koos töötajate hulka satub näiteks geneetilise mutatsiooni tõttu tekkinud petis, kes kasutab koostöö kõiki eeliseid, aga ise ei aita kedagi, mistõttu on just tema geenidel suurem tõenäosus edasi päranduda. Kuna petise geenid levivad kiiremini ja saavutavad populatsioonis ülekaalu, siis koostöö kaob ning kõik on taas isekalt ainult enda eest väljas. Evolutsioonibioloogid on pakkunud välja seletusi, miks koostöö ikkagi võimalikuks osutub. Sugulaste aitamisel on selge mõte, kuna jagame ühiseid geene, aitame neid abistades kaasa ka oma geenide püsimisele. Selline sugulasvaliku nimetuse all tuntud mehhanism seletab siiski vaid väikest osa koostöönähtustest. Koostöö toimub ju ka mittesugulaste ja isegi teise liiki kuuluvate isendite vahel. Otsese vastastikuse kasu mehhanism toimib siis, kui üks isend abistab teist ja see omakorda jällegi esimest, mõlemad isendid teavad, et nad saavad teineteiselt abi. Vastastikuse kasu mehhanism töötab hästi, aga sellega ei saa seletada tervet rida inimesele iseloomulikke käitumisviise. Junger toob kohe oma raamatu sissejuhatuses loo võõrast, kes loovutas talle oma lõunasöögi ilma igasuguse lootuseta, et täiesti tundmatu reisil kohatud noormees kuidagi tasuda saaks. Selline kaudse kasu mehhanism töötab maine kaudu. Kellegi abistamine tekitab inimesele hea reputatsiooni ja selle tõttu kiputakse teda ennast samuti rohkem abistama.
Loomadel on täheldatud mõningaid lihtsamaid kaudsel kasul põhinevaid käitumisvorme, kuid peamiselt esinevad need siiski inimestel. Miks see nii on, peaks ka selge olema: tegemist on küllatki keeruka käitumismustriga, mis nõuab mitte ainult iseenda ja lähemate grupikaaslaste käitumise jälgimist ja meeldejätmist, vaid ka laiema sotsiaalse võrgustiku seiret. Selleks on vaja keelt ja häid suhtlemisoskusi. Mis see kuulujuttude levitamine muud ongi kui info jagamine kaudse kasu mehhanismi seisukohalt tähtsal kohal oleva maine kohta. Inimestele on ülioluline saada teada, kes teised inimesed on. Kaudse kasu mehhanismi on peetud ka inimeste moraali ja sotsiaalsete normide tekke aluseks.1 Inimesed töötavad koos toidu hankimiseks, kaitseks, laste kasvatamisel, aga koostöö näideteks on ka poliitiliste koalitsioonide moodustamine ja riigi teke.
Hõimusolidaarsus ja inimese loomulik olek
Jungeri esimeseks väiteks on tõdemus, et peamiselt püügimajandusest elatuvad hõimud olid märksa võrdsema sotsiaalne ülesehitusega, egalitaarsemad kui lääne ühiskonnad. Ilmselt see tõepoolest väga paljudel juhtudel ka nii oli, võrdsus oli tingitud ressursside vähesusest, rasketest elutingimustest ja demograafilisest olukorrast.2 Tegemist ei ole mingi inimese „loomuliku olekuga“, mille me oleme edasise arengu käigus kaotanud.3
Esimeses peatükis „Mehed ja koerad“ kirjeldab Junger kaasahaaravalt, kuidas paljud valged põgenesid ise või jäid vabatahtlikult pärast vangivõtmist elama indiaanihõimu juurde. Ta leiab, et: „Üks kõige vastupandamatumaid ahvatlusi põlisasukate elu juures võis olla selle põhimõtteline võrdõiguslikkus“ (lk 23). See võis olla üheks põhjuseks, aga kindlasti oli teisi veel ja igas konkreetses situatsioonis võisid need olla erinevad.
Antropoloogiliste näidete kasutamine tekitab alatihti kahetisi tundeid. Ühelt poolt on need põnevad ja loovad tausta mingite väidete esitamisele. Kui autor kirjutab inimgruppidest, kes elavad mingil kindlal viisil, siis kõlab see juba iseenesest nagu tõestus. Teisalt tuleb antropoloogilisi kirjeldusi käsitleda alati allikakriitiliselt, samamoodi nagu igasuguseid infoallikaid. Sageli tõlgendavad eri antropoloogid ühe ja sama inimgrupi käitumist ja olukorda eri viisil. Junger toob ühe näitena Kalahari kõrbes elavad kungid (lk 24-25). Selles pole midagi imelikku, kunge kasutatakse sageli küttide-korilaste hõimu eeskujuliku näitena. Jungeri kirjelduse kohaselt on kungid inimesed, kellel on küllalt toitu ja kerge elu, palju vaba aega ja täielik võrdsus, vähe vara ja konfliktid peaaegu puuduvad. Neid aastatel 1950–1960 tehtud antropoloogilisi uuringuid on hiljem kritiseeritud, tervikpilt kungidest on nüüd märksa nüansirohkem.4
Autor on oma mõtte parema väljajoonistamise nimel teinud ehk pisut liiga laiahaardelisi üldistusi. Junger soovib näidata, et inimeses on mingi loomulik olek, millest lääne ühiskond on hälbinud ja millest tulenevad kõik ühiskonna hädad, või vähemalt enamik. Kuid keeruline on teha üldistusi kõikide hõimukultuuride kohta tervikuna, paljud neist olid tõepoolest ilmselt hulga võrdsemad tänapäeva lääne ühiskonnast. Aga nii selle väite poolt kui ka vastu võib leida hulgaliselt üksikjuhtumeid, nii et sellised essentsialistlikud väited stiilis „hõimukultuuridesse kuuluvad inimesed on enam x kui lääne inimesed“ (x asemele võib panna suvalise tunnuse), ei kõla kuigi teaduslikult.
Teine, ja märksa küsitavam Jungeri väide on, et inimesed on geneetiliselt muutunud vaid väga vähesel määral. Nagu oleks võimalik kunge jälgides öelda, et niimoodi elasid meie eellased rohkem kui miljon aastat tagasi (lk 25).
Kõik organismid evolutsioneeruvad, sealhulgas inimene. Autori väide, et: „geneetilised kohastumused hakkavad inimeste puhul ilmnema umbkaudu 25 000 aastaga, nii et viimase 10 000 aasta jooksul põllumajanduse tekkega kaasnenud tohutud muutused on meie geenivaramut alles napilt mõjutama hakanud“ (lk 25), ei ole õige. Evolutsioonilised muutused toimuvad pidevalt ja mõjutavad paljusid inimeste tunnuseid. Jungeri väite ümberlükkamiseks piisab sellest, kui vaadata inimesi enda ümber. 10 000 aastat tagasi olid Euroopas elavad inimesed tumeda naha, mustade krässus juuste ja pruunide silmadega. Sinised silmad tekkisid üheainsa mutatsiooni tulemusena 6000–10 000 aastat tagasi. Inimese lõualuu on viimase 10 000 aasta jooksul järjest vähenenud, kuna põllumajanduse ja toidu töötlemise levik on toidu üha pehmemaks ja närimist mittevajavaks muutnud. Laktoosi ehk piimasuhkru omastamist võimaldav geenivariant sai eurooplaste seas valdavaks umbes 4800 aastat tagasi. Selliseid näiteid võib tuua suurel hulgal. Osa teadlaste arvates toimub isegi inimese evolutsioneerumise kiirenemine, seda kas või juba seetõttu, et inimeste arv on plahvatuslikult kasvanud ja seega suureneb ka geenivariantide arv. Samuti on pidevas muutumises ökoloogilised ja kultuurilised tegurid.5 Inimeste käitumise evolutsiooniline areng on valdkond, kus on veel palju segast, aga on küllaltki tõenäoline, et ka paljude käitumuslike joonte arengu taga on suuremal või väiksemal määral evolutsioon. Sellisteks tunnusteks on pakutud isiksuseomadusi, näiteks ka tapmiste arvu pidevat vähenemist Euroopas alates XIV sajandist.6 Viimane asjaolu mängib edaspidi varjatult rolli ka Jungeri raamatus.
Raamatust kumab läbi idee, et oleme samasugused kütid-korilased nagu oma arengu algusaegadel, et meie olemus on jäänud samaks, kuigi keskkond on kolossaalselt muutunud. Hõimuühiskonnaga kohastunud inimene ei suuda suurlinnaeluga hakkama saada, langeb seetõttu depressiooni ja muude vaimsete haiguste ning vägivalla ja enesehävituslike tungide küüsi.
Sõda teeb inimesest looma
Seejärel teeb raamat pöörde ja jõuab teises peatükis „Sõda teeb inimesest looma“ sõdadeni. Kuna Junger on viibinud paljudes sõjapiirkondades, on kirjeldused ehtsad ja mõjuvad ning lood usutavad ja liigutavad. Tuginedes uurimustele sõdadest ja katastroofidest väidab Junger, et sellistes piirseisundi olukordades tugevneb kogukonnatunne, suureneb võrdsus, vähenevad psüühilised probleemid ja isegi enesetapud. Ta kirjutab: „Nähtavasti keeravad katstroofid – vahel loetud minutite jooksul – kella tagasi kümne tuhande aasta pikkuse sotsiaalse evolutsiooni jagu. Omakasu taandub rühmahuvide ees, sest ei saa olla ellujäämist väljaspool rühma ellujäämist, ja see loob sotsiaalse sideme, millest paljud inimesed teravat puudust tunnevad“ (lk 52). Autor toob näiteid selle kohta, kuidas pärast normaalse olukorra taastumist jäävad inimesed endist seisukorda taga igatsema, kuna kogesid midagi sellist, mida tavaelus enam ei kohta. Väita sellele tuginedes aga, et meie tavaeluga on midagi kapitaalselt valesti (lk 54), mõjub kunstilise liialdusena.
Sõjaga seoses on järgmiseks teemaks sõduritele sageli osaks saav posttraumaatiline stressihäire (PTSH), autorit huvitab ennekõike, kuidas ühiskondades häirest taastutakse. Junger väidab, et: „Kogu maailmas tehtud uuringud näitavad, et sõjast – või muust traumast – toibumist mõjutab väga suurel määral ühiskond, kuhu kuulutakse, ja leidub ühiskondi, kus see protsess on tehtud võrdlemisi lihtsaks. Tänapäeva Lääne ühiskond nende hulka nähtavasti ei kuulu“ (lk 67). Selle põhjuseks on Jungeri arvates lääne ühiskondade individualistlik elustiil, mis üksteisest võõrandab ega lase tekkida sidemetel teiste inimestega, sellisel seotusel, mis valitseb lahinguväljal või nälja piiril vaakuvas hõimugrupis. Ausalt öeldes on raske sellise sideme puudumisest kahju tunda. Muidugi on tõsi, et sõduritel on normaalsesse ühiskonda keeruline tagasi pöörduda, ning see võib loomulikult tekitada probleeme, aga põhjustest on Junger valesti aru saanud.
Kõik andmed kinnitavad, et lääne ühiskonnad on järjest rahumeelsemad.7 Antropoloogide hinnangul suri umbes 25% püügimajanduslike kultuuride täiskasvanud meestest vägivaldset surma.8 Sõjad ei olnud hõimuühiskondades massilised ja nii koledad, nagu Esimene või Teine maailmasõda, kuid suhteline hukkunute arv oli märksa suurem. Kuna ühiskond ja kultuur on üha rahumeelsemad, väheneb sõdurite tähtsus. Sõdurite endi jaoks on tegemist vägagi skisofreenilise olukorraga. Ühelt poolt saadetakse neid ohtlikele missioonidele kodumaa nimel, teisalt jällegi, parem kui nad kodus silma ei torkaks. Sõdurid on treenitud tapma ja nad tapavad, tehes seda ühiskonna nimel, kuid pärast ei taha ühiskond tapmistest parema meelega midagi teada. Üht reklaami irooniliselt parafraseerides võib öelda, et sõduri elukutse on imeline: saab reisida kaugetesse põnevatesse maadesse, kohata teistsuguseid inimesi ja neid tappa. Mõni ime siis, et kodumail ei soovita neist midagi teada. Junger võtab selle väga tabavalt kokku nii: „Nüüdisaja veteranid tulevad sageli koju ja avastavad, et kuigi nad on valmis oma riigi eest surema, ei tea nad täpselt, kuidas selle eest elada“ (lk 87).
Ühiskondades, kus sõda on normaalsus ja elu loomulik osa, näiteks Iisraelis, säilib ka lahingumõjude leevendamiseks sobiv kogukonnatunne (lk 70). Kuna sõda on oluline, siis on sõdurid ja sõdimine au sees ja neid väärtustatakse. Jungeri sõnutsi: „Veteranidel on vaja tunda, et ühiskonda naasnuna on nad täpselt niisama vajalikud ja produktiivsed kui lahinguväljal“ (lk 73). Et suur osa lääne ühiskondi on järjest rahumeelsemad, siis loomulikult selline väärtustamine puudub. Kunstlikult seda tekitada ei saa – mida pole ühiskonnale vaja, see kaob.
Ilmselt ei taha keegi, et „ühiskond muutuks lahinguvälja pikenduseks ja vastupidi“ (lk 73). Selline võiks olla sõdalasühiskonna mudel, aga kellele peale sõdurite seda vaja oleks. Hõimuühiskonnas ei tahaks elada, ükskõik kui meeldivalt Junger püüab seda kujutada. Nüüdisaja tahavad kõige tribalistlikumaid ühiskondi rajada äärmuslikud islamiliikumised. Seda pole (vist) küll uuritud, aga tõenäoliselt esineb neis võrreldes lääne ühiskondadega PTSHi märksa vähem. Kui tapmine on Jumala poolt heaks kiidetud ja saab taevas tasutud, siis pole põhjust närveerida.
Sebastian Junger
Sebastian Junger (snd 1962) on ameerika ajakirjanik, kirjanik ja filmilooja. Ülikooli lõpetas ta kultuuriantropoloogina ning seejärel jätkas vabakutselise ajakirjanikuna. Junger on kirjutanud terve rea menukaks saanud raamatuid, nt „Täiuslik torm“ („The Perfect Storm“, ee 2002), „Surm Belmontis“ („A Death in Belmont“, ee 2008), „Tulipunkt“ („Fire“, ee 2004), „Sõda“ („War“, ee 2010). Ta on dokumentaalfilmide „Restrepo“ (2009), „Kuhupoole rindejoon siit jääb?“ („Which way is the front line from here“, 2013), „Korengal“ (2014) ja „Viimane patrull“ („The last Patrol“, 2014) autor.
Mitte nii tore tulevik, hõimud versus riik
Paradoksaalselt võib nõustumata enamiku raamatus toodud seisukohtadega selle lõppjärelduse siiski õigeks tunnistada. Junger pole seda küll tahtnud otseselt sõnastada, aga on selge, et ta soovib taastada ühiskonnaelu harmoonia, tuua tagasi kadunud vendluse ja üksteise toetamise, naasta lõkketule ümber kogunenud hõimu soojusesse.
Kuid selle saavutamiseks tuleks vähendada riigi osa ühiskonnas ja suurendada gruppide õigust otsustada oma eluolu üle. Selline suundumus polekski ju iseenesest halb, kuid arvestada tuleb reaalsusega, kommunikatsioonitehnoloogia plahvatusliku kasvuga XX sajandi lõpukümnenditest alates.
Junger kirjeldab kujunenud olukorda tabavalt: „Ma tean, mis tunne on sõjatsoonist tagasi koju Ameerikasse jõuda, sest olen seda nii palju kordi teinud. Esmalt tekib midagi šokilaadset sellest mugavusest ja küllusest, mis meid ümbritseb, kuid sellele järgneb sünge arusaamine, et me elame ühiskonnas, mis on iseendaga põhimõtteliselt sõjajalal. Olenevalt oma vaadetest räägivad inimesed uskumatu põlgusega rikastest, vaestest, haritutest, võõrsil sündinutest, presidendist, tervest USA valitsusest“ (lk 87).
See ongi uue hõimukultuuri – mida nimetan tehiskultuuride ühiskonnaks – tekkimine, kus looduslike kultuuride ülesest globaalkultuurist saab lõpmatu hulga tekkivate ja kaduvate tehiskultuuride pinnas. Üha tihenev kommunikatsioon viib paratamatult järjest suuremale eristumisele ja polariseerumisele. Tehiskultuurid kiirendavad seda protsessi, tekkiv struktuur ei sarnane seniste geograafilis-poliitiliste ja majanduslike struktuuridega, vaid moodustab tehiskultuuridest pidevalt muutuvat võrgustikku.
Kuna tehiskultuurid ei sõltu riigipiiridest ega riigivõimust, kaotavad need üha tähtsust. Riigipiirid ei takista õhusaaste liikumist, kotkaste rändeid, rahvusvahelist kapitali liikumist, illegaalseid rahavooge, spämmi levikut ega droonirünnakut. Miks siis üldse peaksid olema olulised mõtteliste joontega eraldatud maa-alad, kui peale info ja kapitali ei tunne enam riigipiire ka kultuurid, võimaldades diginomaadidel virtuaalse lõkketule paistel omasarnastega ühtsesse gruppi koonduda. Me ei pruugi tahta hõime tagasi, aga nad on tulekul.
1 Vt nt: Richard D. Alexander, The Biology of Moral Systems. Aldine de Gruyter, New York 1987.
Hisashi Ohtsuki, Yoh Iwasa, How should we define goodness? – reputation dynamics in indirect reciprocity. – Journal of Theoretical Biology 2004, 231, 1, lk 107–120. https://doi.org/10.1016/j.jtbi.2004.06.005
2 Chris von Rueden, Making and unmaking egalitarianism in small-scale human societies. – Current Opinion in Psychology 2020, 33, lk 167–171; https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2019.07.037
3 Elizabeth A. Cashdan, Egalitarianism among hunters and gatherers – American Antropologist 1980, 82, lk 116–120.
4 Vt nt: Steven A. LeBlanc, Katherine E. Register, Lakkamatud taplused: müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest. Olion, Tallinn 2004, lk 128–134.
5 John Hawks, Eric T. Wang, Gregory M. Cochran, Henry C. Harpending, Robert K. Moyzis, Recent acceleration of human adaptive evolution. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 2007, 104, 52, lk 20 753 – 20 758; www.pnas.orgcgidoi10.1073pnas.0707650104
6 Michael D. Weight, Henry Harpending, Some uses of models of quantitative genetic selection in social sciences. – Journal of Biosocial Science 2017, 49, lk 15–30; doi: 10.1017/S002193201600002X
7 Üksikasjalikku statistikat saab vaadata siit: Max Roser, War and peace. Our world in data. https://ourworldindata.org/war-and-peace
8 Steven A. LeBlanc, Katherine E. Register, Lakkamatud taplused: müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest. Olion, Tallinn 2004, lk 173.