Kristi Paabi näitus on hästi lihtne, esmapilgul  isegi nagu liiga lakooniline: ei mingeid kujunduslikke trikke ega üllatusi. Isegi esitatud ehted, peamiselt kaelakeed, aga ka rinnanõelad on just sellised, nagu need tavapäraselt ikka on olnud. Pole neis ei varjatud tähendust ega potentsiaalset kandjat, (naise) keha kui sellist tõlgendavat teoreetilist kontseptsiooni. Galeriiruumi keskele on asetatud lakooniline vitriin, sellesse on rahulikku rütmi pandud ehted, vaid üks on riputatud galerii  tagaseinale. Eksponeeritud ehtedki meenutavad esmapilgul just seda, mida ilmselt enamik vaatajaid on millalgi ise kandnud või vähemalt lapsepõlves endale (või emale) teinud: niidi otsa aetud kuivanud marjad, lisaks mõni lilleõis jne. Või mõnelt lõunamaalt kaasa toodud (halvemal juhul siinsest juveelipoest ostetud) korallikee vms.

Aga niiviisi on see vaid esmapilgul, sest pisutki neisse ehetesse süvenemisel hakkab  järjest tugevamalt kaasa rääkima just meenutuslik tasand ning need keed saavad vaatajale omadeks, sellisteks, mille väärtus peitub just isiklikus mälestuskillus: lõhnas, pilgus, tuuleiilis. See on tõepoolest herbaarium – kunstnik on seda kooslust ka ise nii nimetanud –, kaelaehete ja rinnanõelade, orgaaniliste vormide ja elutute materjalide, mälestuste ja kujutluste herbaarium. Lapsepõlve herbaariumi ei ole vaja köita nahka ega katta vääriskividega,  selle väärtus peitub „materjali püütud pilgus”, mis aja jooksul aina kasvab. Kui ikka oskame pilgu piisavalt puhta ja süütu hoida.