Näituse moto on „Uus ja noor”. Uus põlvkond on võimsalt esile tulnud, kuid teema ei ole peletanud eemale ka keskmise põlvkonna kunstnikke. Esindatud on Leedu, Läti, Eesti ja uustulnukana Soome klaasikunstnikud. Näitus on välja pandud neljas paigas: Kaunase keraamikamuuseumis, mis asub raekoja võlvitud keldrisaalides, A. Žmuidzinavičiuse muuseumis, kunstiakadeemia fuajees ning kommunikatsiooniajaloo muuseumis. Osaliselt viiakse ekspositsioon edasi Klaipėda kultuurikeskusesse (12. XII – 9. I 2009), Janina Monkutė-Marksi muuseumi galeriisse Kėdainiais (19. XII – 31. I 2009) ja Alytuse koduloomuuseumi galeriisse Skrydis (6. II – 6. III 2009).
Näituse ja seminari kuraator on kunstiteaduse doktor Raimonda Kogelytė-Simanatienė, organisaatorid klaasikunstnikud ja pedagoogid Indrė Stulgaitė ja Valmantas Gutauskas, kes on ka kunstiakadeemia klaasiosakonna juhataja aastast 1987.
Leedu väljapanekus on erilisel kohal Irina Borodina (1972) häälekas maaliline videopilt tibatillukese võlvkambri põrandal Kaunase raekojas. Installatsioon „In memoriam Aleksotas 1927 – 2007” leinab aasta eest hingusele läinud Kaunase klaasivabrikut, tõmmates niiviisi paralleele meie Tarbeklaasi hävinguga ja laienedes samas paljudele rahvuslikele tööstusharudele, mille tegevusele taasiseseisvunud riikides enam kohta pole ja millele abikäe ulatamisest riigiisad undki pole näinud. Živilė Navikaitė (1979) linnupuurikujulistes pooleldi hävinud puuehitistes laboratooriumi klaastorude abil siiski elus klaasist lapsekujud „Uued migrandid” on valusad ja lähevad hinge, kõnetades meid tänapäeva ühe suurema probleemi, juurtetuse ja kohanemise teemal. Leedu puhumisstuudiote võimalused on esindatud Arūnas Daugėla (1963), Viktoras Dailidėnase (1979), Viačeslavas Gibovskise (1960), Valmantas Gutauskase (1961), Remigijus Kriukase (1961), Vygantas Paulauskase (1960) kammerlikes mõõtmetes skulptuuridega, mis on enamasti figuratiivsed. Viktorija Anskaitienė (1961) ja Ričardas Anskaitise (1963) „Miraaž” on, vaatamata klaasikunstis sageli esinevale lihtsale ja materjaliomasele võttele kasutada puhutud ja venitatud klaastilkasid, siiski väga võluv puhta klaasi ja delikaatse sisefaktuuri kontrastil mängiv teos. Eglė Kartanaitė (1976) valged „Piimatilgad” valges klaasimullis on asetatud valgele puitriiulile ja paistavad silma teemakohase lihtsuse ja tundlikkusega.
Erinevaid materjale tundlikult liites esitavad oma „Visiooni” Julija Pociūtė (1981) ja „Geneetilised modifikatsioonid” Valda Verikaitė (1981), metalli ja klaasi kontrastil aga põhinevad Artūras Rimkevičiuse (1960) „Balanss” ja Dalia Truskaitė (1965) „Mamma 3”. Kaunase kunstikolledži dotsendi Sigita Grabliauskaitė (1962) vormivalus klaaspead „Magades” on oma realistlikkuses õõvastavad.
Indre Stulgaitė (1975) töö on (hetkeline?) seljapööramine senistele liivavalutehnikas töödele, millest „Tsivilisatsioon” on jõudnud ka käesoleva näituse plakatile ning kataloogi kaanele. Stulgaitė seekordne klaasskulptuur on nii selgest ja puhtast lihvitud klaasist, et kumer pealispind vaid võimendab optiliselt põhja alla graveeritud-lõigatud peent joontemängu, ise nähtamatuks jäädes. Agnė DanelevičiutėVaišnienė (1977) ja Audrius Vaišnyse (1980) pâte de verre’i tehnikas „Jumalate nõu” on mustast klaasist mahukas silinderobjekt, mida täiendavad arvukad valgest portselanist tassisangad, pannes tehnilises mõttes proovile kahe materjali ühtesobivuse ja esitades väljakutse praktilisusele. Rusnė Vazgienė (1976) lemmiktehnikaks on samuti pâte de verre, milles on loodud habras-aimatavad klaasplaatidele kinnitatud õied („A. W. muru”).
Edita Radvilavičiūtė-Utarienė (1966) kompositsioon „Kas see ongi … armastus” ühendab lisaks värvusetule tahvelklaasile veel paljusid tehnikaid ja materjale ning on mõõtmetelt näituse üks suuremaid eksponaate. Tahvelklaasi abil väljendavad oma mõtteid veel Eglė Rakauskaitė (1979), ERKI lõpetanud Vytautas Janulionis (1958) vitraažitehnikais ning Sandra Atkočiūtė (1977), kelle installatsioonis „Jõgi” on kasutatud klaasplaatidele projitseeritavaid digitaalseid liikuvaid kujundeid.
Läti kunstiakadeemia klaasikunsti osakond tähistas sel sügisel oma 45. tegevusaastat. Läti koolkond on Kaunases esindatud tugeva skulptuurse suunitlusega. Baltimaade ühe uuema ja samas Läti esimese kuumklaasistuudio rajaja Juris Dunovskis (1960) on jäänud truuks keerulistele suuremõõtmelistele klaasist arhitektoonidele, mille varasemad versioonid olid perfektselt konstrueeritud ja lihvitud. Kuumtöötlustehnika on muutnud need vormid vabaks ja pehmelt plastiliseks („Siilid udus”). Kuumtöötlustehnikas töid on Solvita Bruželt (1976), Iveta Brencelt (1975), Inita Emanelt (1968), Vineta Grozalt (1964), Dainis Gudovskiselt (1958). Läti kunstnikud kasutavad sageli puhutud vormide liitmist, seda nii kuumalt kokku sulatades kui ka jahtunud vorme hiljem lahti lõigates ning neist keerulisi skulptuure monteerides. Läti kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna professori Inguna Audere (1965) valatud klaasist „Fortuuna” nelja peeglikujulist detaili peab uurima lähedalt, et leida nüanssiderohkeid ja delikaatselt klaasipinda sulanduvaid kujundeid. Brigita Zelca (1986) töös „Lambad” viitab äratuntavale kujundile küll vaid töö pealkiri, ent klaasi ja heleda mati puitmaterjali koosmõju on huvitav. Marta Ģibiete (1973) senine looming on olnud äärmiselt selge ja äratuntava käekirjaga. Järjest komplitseeritumaks muutuvad väikestest sulatatud klaasplaadikestest vasktraadi abil kokku sõlmitud vormid on alati oma mitmekesisuses kutsunud esile uute leidude ootusärevust. Suunamuutusele on viiteid olnud mõnede varasemate installatsioonide näol, kuid käesoleval näitusel esitatud sulatustehnikas seinaplaat „Merineitsi” tundub esialgu sukeldumisena tundmatusse muutuse nimel. Sunderlandi ülikooli klaasiosakonna doktorandi Anna Vesele (1980) väga uudses veelõiketehnikas augustatud klaasplaadid „Moment” loovad seinale kihilise varjude mängu ning Bārbala Gulbe (1972) kollasega maalitud klaasreljeefid „Päike siin ja seal” ei jäta samuti langevaid varje väljendusvahendina kasutamata.
Eesti klaasikunstnikke esindavad näitusel Kai Kiudsoo-Värv, Eeva Käsper, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Mare Saare, Maret Sarapu ja Tiina Sarapu. Kairi Orgusaare (1969) „Varjumaastik”, mis on Eesti vaatajaile juba suvisest Kunstihoone galerii näitusest tuttav, on seekord saanud endale uue konteksti kunstiakadeemia galeriis. Tekstiiliga kaetud seintele langevad varjud on varasemast tunduvalt pehmemad, mitmekihilisemad ja nüansseeritumad, selline töö sünnibki iga kord uuesti ja jääb üle oodata tema järgmist tulemist. Ivo Lille (1953) objektides võimendavad ja moonutavad lihvitud-poleeritud klaasipinnad kihtidevahelisi maalilis-graafilisi ornamente ja kujundeid. Kai Kiudsoo-Värv (1968) maalib tumedatele klaasitahvlitele „Öö”, mille varjust võib leida sinna peitunud vaikseid inimfiguure. Eeva Käsperi (1971) „Väreluse lõhn” on tõeliselt õhkõrn, sõna „värelus” leiab endale joonte, valguste ja varjude näol entsüklopeediliselt täpse visuaalse väljundi. Mare Saare (1955) „Lill XX” seeriast „Fragiilid” esitab punase värvi faktuure ja varjundeid. Tiina Sarapu (1971) raamatuks paindunud klaaslehtede vahelt leiab graafilisi ülestähendusi ja uutele leidmistele viitavaid jooniseid („Märkmeraamat”). Maret Sarapu (1978) töödes „Maastik. Võilill. Pits. Tähed. Mandala” võib täheldada äärmist rafineeritust ja õrnust, väljendusvahendeiks on liivamatid jooned ja pâte de verre’i tehnikas elemendid, mis sageli vaid aimatavad. Varjud on ainsad, mis määratlevad klaasobjekti kohalolu ega anna ühest pilti klaasi tegelikust väljanägemisest.
Soomest on esinejaid vaid kolm. Nimekas ja rahvusvaheliselt tuntud on äärmiselt mitmekülgset loomingut viljelev Vesa Varrela (1957), kelle „Surfivad k
alad” ajaloomuuseumi hoovil on üks näituse monumentaalsemaid objekte. Surfilauakujulistele klaastahvlitele tööstuslikus trükitehnikas kantud soome vete kalad moodustavad vaatleja koha muutumisel visuaalselt liikuvaid ornamente ning on eriti põnevad, kui klaasi läbipaistvus nad õhku päris omaette jätab. Marika Kinnunen (1975) ja Joonas H. Laakso (1980) esinevad puhumistehnikas töödega, vormikäsitlus on traditsiooniline, huvitavust lisavad kuumliited.
Kokkuvõttes ei saa kuidagi mainimata jätta põhiväljapanekute kriisiajale kohast tagasihoidlikku ja sumedat valgustust, tänu millele paljud tööd oma kontseptsioonis ja visuaalses mõjukuses ehk kaotavad, samas aga kuulekalt üldpilti sulanduvad. Tegelikult tundub aga Baltimaade klaasikunst põhiolemuselt isiksusekeskne, teemadelt laiahaardeline, väljendusvahenditelt suhteliselt traditsiooniline. Arenguruumi on, võimalused tuleb luua.