Segased ja piiratud olud toovad esile inimeste nutikuse. Muidugi mitte kõigi puhul, sest palju on neidki, kes kurdavad, halisevad ja langevad letargiasse. Uute võimaluste otsimine on siiski levinud: teate küll neid jutte, et kui üks uks sulgub, avaneb kuskil kohe teine uks või vähemalt kassiluuk. Mõelgem kas või kõigile neile toredatele ettepanekutele, mis hakkasid robinal tulema, kui kindralleitnant Herem oli andnud teada plaanist kaitseväe orkester laiali saata. Trummiga ahv või leierkastimees rivi ees, makimuusika või Silvia Ilves, kellel on poogen – see on vaid põgus nope hoogsatest ettepanekutest, kuidas edaspidi paraadi korraldada. Ütle veel, et inimesed pole leidlikud.

Uusi uksi otsitakse ka teatrimaailmas. Kui aasta tagasi, pandeemia esimesel kevadel oldi veel ehmatusest kanged ja ainsa uuenduslikuma ettevõtmisena on põhjust nimetada loomingulise platvormi e-lektron tegevuse algust, siis tänavuse sulgemise aegne saak on kopsakam. Piirangutega palistatud olukorras on muidugi tulnud ette isepäiseid erandeid (Tartu Uue teatri „Kõigi piirangute lõpp“), kuid peamiselt on edasi rühitud siiski kahte teisest küllalt kaugel asetsevat rada pidi.

Üks suundadest (selle kirkaim esindaja on juba nimetatud e-lektron) on asetanud teatripubliku ette arvuti­ekraani, püüdes mitmesuunalise voog­edastuse kaudu luua tunnet, et teater sünnibki siin ja praegu. Kohalolu on sellises virtuaalses distantsteatris siiski raske saavutada, mistõttu tuleb tõdeda, et paremal juhul iseloomustab seda sõnapaar „seal ja praegu“. Otsingulisuse ja katsetamiskire eest on nad aga teeninud ära kuhjaga kiitust, siit võib üht-teist põnevat tulla küll.

Teist suunda esindavad teatri­tegijad on pöördunud arhailisemate vahendite (telefon ja kiri), vormilise lihtsuse ja sisulise siiruse poole. Telefonilavastuste viimase aja eredamate näidetena (pean silmas seda sorti lavastusi, kus telefon ei ole üksnes vahend, mille abil kuulata kuuldemängu või audiogiidi juhiseid, vaid tõesti tekibki kosutav inimlik dialoog) saab esile tuua Paide teatri „Poeetilised konsultatsioonid“ ja vähemal määral ka Vabamu „Kuuluvusharjutused“. „Kui esitaja ja publik ei saa jagada ruumi, siis võimaldab telefonietendus neil jagada vähemasti aega ning just üheaegne omavahelise sideme rõhutamine on pandeemiast tingitud eraldatuse tingimustes kujunenud telefonilavastuste tugevuseks ja võimaluseks,“ selgitab Kerttu Männiste.^* Tartu Uue teatri „Nõudmiseni“ puhul on aga suhtlusviisiks valitud kirjavahetus, mille käigus näitleja kehastub mingiks tegelaskujuks. Kui juba näitleja on mängus, võib seda vabalt teatriks nimetada.

Pandeemia on pannud tugeva põntsu uuslavastuste väljatoomisele. Paljud sellel kevadel esietenduma pidanud lavastused on lükkunud sügisesse või veelgi kaugemale, mõne puhul ei ole aga üldse kindel, kas nad kunagi ilmavalgust näevad. Kui siia lisada võimalus, et millalgi laksatab randa kolmaski laine ning teatrid peavad taas etendustegevuse katkestama, oleks ehk (küll kasinat) leevendust fiktiivteatri plaanist. Kui lavastajal ja trupil ei ole võimalik lavastust teatris välja tuua, siis tuleb kohale kutsuda kriitikud ja kultuuriajakirjanikud ning neile pikalt ja põhjalikult kirjeldada ja selgitada oma lavastamiskavatsust. Ajakirjanikud teevad ja avaldavad seejärel uudiseid kujuteldavast esietendusest ja intervjuusid tegijatega ning kriitikud kirjutavad kuuldu põhjal arvustuse, kuidas see kõik nende arvates võinuks laval välja näha. Piirangute tingimustes on igasugustel ettekujutustel ja uskumustel niigi tähtis koht, siinsel juhul on see vägi aga kolmekordne: esmalt teatritegijate ettekujutus oma lavastusest, seejärel on ajakirjanike ja kriitikute kord fantaseerida ning ega lehelugejatest teatripublikki sellest pääse. Kui vahepeal teatrisse ei lubata, pulbitseb vähemalt kujutluses teatrielu edasi.

* Kerttu Männiste, Kuidas portreteerida telefoni­kõnet? – Sirp 21. V 2021.