Veel paar aastat tagasi, enne pandeemiast tingitud piiranguid võis üks nutikas loomeinimene, kes oli omandanud taotluse kirjutamise oskuse ja orienteerus residentuuride mitmekesisuses, et endale kõige sobivam välja valida, sisustada hõlpsasti kolm-neli aastat jutti. Kui veel kunstibiennaalide avamisnädalad ning kõikvõimalikud konverentsid-sümpoosionid juurde arvata, siis võis viis-kuus aastatki muretult ja loominguliselt mööda saata. Kuid mitte ainult pandeemia, vaid ka kliimamuutus on sundinud residentuuriturismi üle vaatama ja ümber mõtestama. See aga ei tähenda, et hästi korraldatud kunstiresidentuuri koht ja tähendus oleksid kultuurielus vähenenud, pigem vastupidi. Tartu linn ja 2024. aasta Euroopa ühe kultuuripealinna puhuks loodud SA Tartu 2024 on võtnud ette Tartu ja Lõuna-Eesti residentuuride arengukava koostamise. Evelyn Grzinich viis selle tarvis tänavu märtsis (26. II – 2. IV) läbi loovisikute küsitluse „Residentuurid ja loovisikud“.

Evelyn Grzinich oli MoKSi (MTÜ Mooste KülalisStuudio) üks asutajaid ja juhte. 2001. aastal loodud MoKS lõpetas kunstiresidentuurina tegevuse 2019. aastal.

Miks on kunstiresidentuuri vaja?

Selguse huvides määratlen kõigepealt, mida mõista kunstiresidentuurina. Kultuurikontekstis võib residentuuri mõista kui keskkonda, mis toetab loov­isiku tööd, pakub kultuurikogemust ja laiendab erialavõrgustikku. See keskkond asub sageli loovisiku argielust väljaspool. Selle keskkonna kirjeldamiseks kasutatakse sõnu „residentuur“, „kunsti­residentuur“, „loomeresidentuur“, „loomemaja“, „AIR“.¹ Mõiste „kunst“ tähistab siin kõiki kunste: nii muusikat, etenduskunste, kirjandust kui ka visuaalseid kunste.

Kunstiresidentuurid erinevad olemuse, eesmärkide, valdkonna, sihtgrupi ja veel rea teistegi tunnuste poolest, kuid nende ühiseks nimetajaks võib pidada seda, et need aitavad kaasa loovisikute mobiilsusele ja võimaldavad neil tegeleda oma tööga tavapärasest teistsuguses keskkonnas või ka virtuaalruumis.

Kunstiresidentuure ei korraldataks, kui loovisikud seda ei sooviks, kui ei oleks nõudlust nende järele. Väga paljudele loovisikutele annab keskkonna­vahetus uusi loomingulisi impulsse, avab uusi võimalusi, pakub nii erialaseid kui ka erialaväliseid kontakte. Mõnikord on loometingimused residentuuris paremad, kui on näiteks kitsaste koduste stuudioseinte vahel, mõne riigi kunstnikele on residentuur ka sõnavabaduse võimalus. Seega võib öelda, et residentuurid on vajalikud eelkõige loovisikutele.

Kuid residentuure ei ole vaja ainult neis viibivatele loovisikutele, neis luuakse uusi väärtusi, olgu siis füüsilises või ka sümboolses mõttes, mis lähevad korda inimestele, kes seal paikkonnas elavad, neid väärtusi märgatakse ka väljaspool kunstivaldkonda. Paljude riikide kultuuripoliitikas peetakse loomeresidentuuride tegevust piirkondliku ja kohaliku tasandi arengu mõjutajaks. Sageli mõistetakse näiteks linnavalitsuses, et sealsetes residentuurides loodu rikastab kultuurielu, enamgi veel – tekitab päevakajaliste küsimuste üle arutelu. Teatud residentuuritegevused võivad olla otseselt seotud linna sotsiaal- või tervishoiusektoriga, residentkunstnike loodud teosed võivad saada linna avaliku ruumi või ka kunstikogu osaks jne. Loomeresidentuurid võivad anda sellele paigale, kus need asuvad, nähtavuse ka rahvusvahelises kultuurielus.

Riiklikul tasandil on tähtis mõista, et residentuurid toimivad vastastikkuse printsiibil. Kui tahetakse, et meie kunstnikud saaksid töötada residentuuriprogrammides välismaal, siis tuleb pakkuda residentuuriprogramme välismaistele kunstnikele ka meil.

Ehk siis moodsat kõnepruuki kasutades: kunstiresidentuure on vaja, et kunsti ökosüsteem toimiks.

Mida meie kunstnikud ja kuraatorid kõige enam residentuuri valikul hindavad?

Küsitluse eesmärk oli selgitada välja loome­residentuuride mõju loovisikutele ja paremini mõista loovisikute ootusi seoses residentuuridega.²

Küsitlusele vastas 126 eri valdkonna loovisikut Eestist ja 23 riigist üle maailma. 55% vastajaist oli Eestist, kuid võrreldes vastajatega mujalt vastustes suuri erisusi ei täheldatud. Residentuuri valiku määrasid peamiselt kolm faktorit: residentuur pakub rahalist tuge (77 vastajat 126st), residentuuris on head töötingimused (67 vastajat 126st) ja residentuuri kandideerimine on tasuta (59 vastajat 126st).

Üle 50 vastaja pidas tähtsaks ka residentuuri mainet: seda tuntakse loomingulist tegevust toetava institutsioonina ja see asub unikaalses keskkonnas. Üle 40 vastaja pidas oluliseks, et residentuuris esitletakse residendi loomingut avalikkusele, üle 30 vastaja nimetas positiivse faktorina kiiret ja võimsat internetti ja et residentuuris saab viibida koos pere, partneri või lemmikloomaga. Üle 20 vastaja pidas tähtsaks, et residentuur pakub tehnilist tuge teose produtseerimisel ja toetab uurimistööd. Vähetähtis polnud ka, et residentuuri töötajatel on endal selge pilt, miks ja kelle tarvis see loomemaja eksisteerib.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et residentuuri valikul hindavad kunstnikud ja kuraatorid eelkõige pakutavaid ressursse ja uusi võimalusi: kohtumisi uute inimeste ja paikadega, julgelt katsetada ja suurelt unistada, süveneda oma uurimistöösse ja seal tekkivaid ideid edasi arendada, saada tagasisidet teise kultuuri­taustaga publikult, sõlmida pikaajalisi (kogu eluks) kontakte ja sõprus­sidemeid.

Milline on meie (sinu uurimuse põhjal eelkõige Lõuna-Eesti) residentuuride olukord? Millest residentuuride korraldajad kõige enam puudust tunnevad?

Viimase nelja aasta lõikes (2018 – kevad 2021) on Eestis umbes 20 üksust, kes tegelevad või on mingil moel tegelenud residentuuride korraldamisega: lühiajalistest ja projektiresidentuuridest aasta ringi tegutsevate ja regulaarse programmiga loomemajadeni. Residentuuride korraldajad on erineva organisatoorse taustaga: MTÜd (sh loomeliidud ja artists-run-spaces’id), sihtasutused ja KOVide allüksused. Seega pigistavad ka residentuurikorraldajate kingad eri kohast.

Kui võtta Eesti tervikuna, siis üldises plaanis oodatakse Eesti residentuuride omavahelist koostööd ja suhtlemist, miks mitte ka sinnamaani, et residente omavahel vahetada. Mitu residentuuri­pidajat tõi esile, et nad tahaksid näha rohkem riigipoolset huvi: residentuurid võiksid olla kultuuripoliitikas prioriteetne valdkond, mille arendamisega riik eesmärgipäraselt tegeleb.

Kui rääkida Lõuna-Eestist, siis residentuure pakub kaheksa üksust, residentuure korraldatakse kirjanduse, tantsu-, visuaal- ja valdkondade vaheliste kunstide vallas. Lõuna- Eesti residentuuride puhul võib öelda, et järje­pidevat arendamist pärsib projektipõhisus, tegijate nappus ja ka kitsad ruumid. Nii ongi võrreldes muu Eestiga siinsed residentuurid väiksemate ruumivõimalustega (kuni kaks stuudiot). Kolme residentuuri taga on tugevad institutsioonid (TYPA ehk trüki- ja paberkunsti keskus, Tartu Kunstnike Liit, Eesti Kirjanduse Selts), millel on ka residentuuri majandamiseks ja administreerimiseks tugevam baas. Ülejäänud residentuurid (Maajaam, Teatrihoov, Liivi Muuseum, Obinitsa Kunsti Koda OKUKO, Sänna Kultuurimõis) on pigem isikutepõhised mikroresidentuurid, mis näevad end sõltumatute üksustena, kus lähtutakse eelkõige oma kunstnikuvastutusest, mitte kellegi teise nõudmistest. Seda positsiooni peetakse väga oluliseks, kuigi see võib tähendada suuremat finantsilist ebakindlust, nt majandatakse residentuuri muu töö ja sissetulekute kõrvalt.

Eesti on väike riik ja ma ei pea õigeks eraldada Lõuna-Eesti residentuure ülejäänud Eestist. Samas on arengukava ellukutsuja Tartu linn ja SA Tartu 2024 ning nende huvi keskenduda just 2024. aasta ühe Euroopa kultuuripealinna Tartu piirkonnas asuvate kunstiresidentuuride arendamisele on loomulik. Ma ise loodan, et ehk aitab Tartu linna ja „Tartu 2024“ tugi tuua kunstiresidentuuride diskussiooni Eesti kultuuri­poliitikasse.

Kas koroona õppetunnid on pannud ka residentuuri olemust ja tähendust ümber vaatama ja hindama?

Residentuuri olemus ja tähendus jääb samaks, pigem vähendab pandeemia viimase aastakümne trendi, kus loovisikud hüppasid üle maailma nagu rohutirtsud ühest residentuurist teise. Globaalse residentuuriturismi süsinikujalajälge hakkasid residentuurid teadvustama küll juba enne pandeemiat.

Ülemaailmne kunstiresidentuuride võrgustik Res Artis ja Londoni ülikool (University College London) viivad läbi mitmeosalist uuringut COVID-19 lühi-, kesk ja pikaajalistest mõjudest rahvusvahelistele kunstiresidentuuridele.³ Uuringu kahes esimeses faasis küsitleti vahemikus mai 2020 kuni jaanuar 2021 kunstnikke ja loomeresidentuure üle maailma. Uuringu järgi on nii residentuurid kui ka kunstnikud pandeemiast tugevalt mõjutatud. Suur osa kavandatud residentuuridest on edasi lükatud või tühistatud, see on mõjunud loov­isikute sissetulekule ja võimalusele pühenduda oma loomingule. 65% loov­isikutest otsib tööd väljaspool kunstisektorit. Sisse­tulekute vähenemine kunstimaailmas mõjutab suuresti ka noorte loovisikute otsust, millist karjääri nad edaspidi teha tahavad. Rahvus­vahelisest liikumisest ja näitustege­vusest majanduslikult sõltuvad kunstnikud peavad otsima alternatiivseid ellujäämismudeleid.

Vaatamata järjest suurenevale ebakindlusele tuleviku suhtes ja mobiilsust mõjutavatele piirangutele jätkab suurem osa residentuuridest oma tööd, on paindlikud ja kohanevad muutuvate oludega. Res Artise ja UCLi uuringu kohaselt vastas vaid 6% residentuuridest, et nad on pandeemia tõttu sunnitud residentuuri püsivalt sulgema, 37% vastanud residentuuridest taastas oma tegevuse osaliselt pärast ajutist sulgemist. Eestis ei ole pandeemia tõttu praeguseks oma uksi sulgenud ükski residentuur. Nii Eestis kui maailmas avavad residentuurid taas vaikselt rahvusvahelisi taotlusvoore, märkimisväärselt on suurenenud riigisiseste residentuuride tähtsus. Nii näiteks toimetas pandeemia puhkedes operatiivselt Vaskjala loomeresidentuur, reklaamides resideerimisvõimalusi just meie oma loovisikutele. Ka kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti siht­kapital muutis 2020. aasta aprillis loome­maja stipendiumi jagamise põhimõtteid, asudes rahastama ka Eesti-siseseid loomemajades viibimisi.

Katsed residentuure distantsilt ja virtuaalruumis läbi viia ei ole leidnud laialdast kandepinda, sest millegi uue kogemine, analoogiaprintsiip on loomeresidentuuri kui kultuurinähtuse üks nurgakive, seda ei saa digitaalseks tõlkida. Nagu vastas üks „Residentuurid ja loovisikud“ küsitluses osaleja: „Kirju võib vahetada, aga veini juua ja kestvaid, üksteist toetavaid suhteid on veebis keeruline luua.“

Kommentaar – Marleen Viidul, Tartu linnavalitsuse kultuuri­osakonna juhataja:

Evelyn Grzinichi koostatud kunstiresidentuuride analüüs näitab, et nende toetamine ja arendamine ei ole olnud Tartus, ei Lõuna-Eestis ega kogu Eestis sihipärane. Oma­valitsused ja kultuuriministeerium on residentuuriprogramme küll toetanud, kuid ei ole seadnud selgeid eesmärke ega teinud pikaajalisi plaane. Valminud analüüs annab valdkonna hetkeolukorrast hea ülevaate ning on tähtis samm edasi, et Tartus ja ka kogu Lõuna-Eestis mõistetaks kunstiresidentuuride tähendust, nendega kaasnevat kasu piirkonnale ja neid senisest rohkem toetataks ja arendataks.

1 Artist-in-Residence.

2 Küsitluse järgi pidas 71% vastajaist residentuure ülioluliseks või oluliseks oma loomepraktika seisukohalt, 13% hindas residentuuride mõju loomepraktikale keskmiseks, 16% pidas residentuure väheoluliseks või üldse mitte oluliseks. 58% vastajaist hindas end karjääri keskel olevaks loovisikuks, 92% vastajaist oli käinud loomeresidentuurides. Enim vastajaid oli visuaalkunsti valdkonnast ja/või valdkondade vahelised (72%). Lisaks oli vastajaid muusika ja helikunsti (10%), kuraatorluse ja kriitika (6%), etenduskunsti (5%), disaini (4%) ja kirjanduse valdkonnast (3%).

3 Analytical Report, COVID-19: Impact Survey on the Arts Residencies Field, https://resartis.org/covid-19-updates/covid-19-survey/ vaadatud 23. V.