Esiaeg on ikka olnud see esimene, väheoluline peatükk ajalookirjutuses, sissejuhatus, millest libisetakse kiiresti üle. Viimasel ajal näikse lugu olevat teistpidi: monumentaalses Eesti ajaloo üldkäsitluste sarjas valmis viimasena just see esimene osa, kus on vaatluse all esiaeg ehk ajavahemik Eesti alale ilmunud esimestest jääajajärgsetest inimasukatest kuni maa ristiusustamiseni XIII sajandi algul. Autorite sõnutsi ilmus teos sarjas viimasena seetõttu, et uusi teadmisi selle aja kohta lisandub praegu intensiivselt ja raske on purki püüda teaduse viimast sõna. Tõepoolest – just esiaeg on periood, mille kohta on viimastel aastatel tehtud Eestis kõige rohkem senist käsitlust muutvaid või küsimuse alla seadvaid uurimusi, küll neoliitikumi katku, läänemeresoomlaste etnogeneesi või 536. aasta kliimakatastroofi kohta.
Esiaja uurimise dünaamilisuse taustal on mõnevõrra üllatavgi, et selleteemaline üldkäsitlus on saanud meedias üsna vähe vastukaja. Võrrelgem seda kas või sama sarja teise, Eesti keskaega käsitleva köite ilmumisele järgnenud poleemikaga, kus „muistse vabadusvõitluse“ asemel „ristisõdadest“ rääkimine tõi ajaloolastele kaasa krõbedaid süüdistusi. Seekordse üldkäsitluse ilmumise varjutas hoopis laiatarbemeedias maha peetud debatt vanimate Eestis tehtud müntide, Varbola linnuse ja ristiusu maaletuleku teemal, mis ju ka otsapidi esiajaga seotud.
Tegelikult oleks intrigeerimiseks ja rahvusliku identiteedi seisukohalt tundlike teemade pahupidi pööramiseks ainest ka esiaja köites. Näiteks arheoloogide, keeleteadlaste ja geneetikute koostöös valminud, Valter Langi sulest mõne aasta eest ilmunud ning siinses teoses refereeritud uus käsitlus meie etnogeneesist ehk soomeugri keelte siiajõudmisest. Pikka aega on lähtutud arusaamast, et oleme omamoodi Euroopa indiaanlased, 5000 aastat või suisa jääajast saati omal maal elanud põlisrahvas, keda sõjakamad hõimud (vt igermaanid) on üha anastada ja põhja poole lükata püüdnud. Niisugune end passiivsesse positsiooni paigutav ajaloopilt on omakorda saanud tuge ja põimunud Looritsa ja Masingu aegadest pärit müüdiga soomeugrilastele omasest ürgdemokraatlikkusest. Tegelikult tuleb uuest käsitlusest välja, et hoopis meie esivanemad tungisid pronksiajal peale ja „assimileerisid“ (lk 228) germaani ja balti keeli kõnelevaid hõime. Ilmselt pole selle avastuse sensatsioonilisus avalikkusele kohale jõudnudki ja seetõttu pole ka reaktsiooni, mida meedia saaks võimendada.
Muidugi pole sensatsiooni tekitamine ja klikipüüdmine ajalooalase akadeemilise üldkäsitluse olemasolu mõte. Küll aga on põhjust arutada, kas teos ikka kõnetab, kas selle formaat teenib parimal moel eesmärki. Esmalt tuleb muidugi nentida, et üldkäsitluse ees ongi keeruline ülesanne rahuldada mitut erinevat lugejaskonda. Ühest küljest on teos oma eriala keskne: iga natukese aja tagant tuleb vaadata suurt pilti ja üksikuurimused tervikuks sünteesida. Sihtrühmaks on kindlasti ka üliõpilased, kellele üldkäsitlused on õppematerjal. Kolmandaks tuleb mõelda teiste perioodide ajaloolastele ja muude erialade teadlastele, et anda neile võimalus saada kompaktsel kujul usaldusväärset teavet. Viimaks ei maksa unustada ka populariseerimist ehk uue ajalooteadmise viimist rahva sekka. Akadeemiline üldkäsitlus on suuresti see materjal, kust destilleeritakse vastavad peatükid kooliõpikutesse. Siin tulebki mängu küsimus, kuidas esiajast rääkida.
Kirjalike allikatega kaetud aja puhul on asi lihtsam: ajalookirjutaja saab kõneleda lihast ja luust inimestest ning allikates otsesõnu mainitud sotsiaalsetest struktuuridest, nagu pere, ordu, gild, dünastia või riik. Esiaja käsitluste alatine häda on see, et räägitakse peamiselt esemetest. Arheoloogidel on piisavalt kontekstiteadlikkust, et kujutada esemete taustal ette ka ühiskonda, aga lugejale on see tihtilugu raske. Julgen väita, et enamasti jääb esiaeg seetõttu katkiste esemete sisutuks jadaks, kuhu inimene mahub ainult „meie esivanema“, „metslase“ või „Lembitu“ kujul. Kooliõpikutes domineerivad kammkeraamilised potid ja venekirved, mitte inimesed, kes neid kasutasid. Kõnealuse üldkäsitluse kiituseks tuleb öelda, et eelkirjeldatu vältimiseks on juba mõned sammud tehtud. Näiteks on mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja sees toodud välja neli alaperioodi, mis ei põhine enam esemekomplektidel (Kunda kultuur, Narva kultuur), vaid ühiskonnas, asustuses ja majanduses toimunud protsessidel (lk 49). Sellise lähenemise juures võiks julgemgi olla. Näiteks Marika Mägi kirjutas hiljutise viikingiaja-käsitluse, kus iga peatükiga käib kaasas akadeemiliselt käsitletud teemat illustreeriv ilukirjanduslik tekst. Tõsi, akadeemilise üldkäsitluse puhul oleks see liiga radikaalne. Ent miks mitte võtta mõni XIX või XX sajandil etnograafide ja kultuuriantropoloogide uuritud ühiskond, millega sobib paralleele tõmmata, ja esitada selle kirjeldus võrdluseks vastava perioodi peatüki lõppu? Nii saaks esemelised jäänused lugeja jaoks elustada, näidata, milline elutegevus ja sotsiaalne korraldus need jäljed võisid jätta.
Teiseks soovitan üldkäsitluse koostamisel panustada kvaliteetsetesse rekonstruktsioonijoonistesse. Eesti XX sajandi eelne ajalugu on niigi illustreeriva materjali osas kasinas seisus, siin oleks võimalus valikut rikastada. Teoses on küll hilisrauaaegse rõivastuse rekonstruktsiooni foto (lk 426), aga muid perioode ega ühiskonnaelu stseene ei leia. Kui sellekohast materjali teadlaste käe all ei tehta, siis levivad fantaasial või vananenud andmetel põhinevad illustratsioonid. Näiteks kasutatakse 1935. aasta „Eesti ajaloo I“ jaoks loodud joonistusi tänapäevalgi.
Tulles kõnealuse teose kui teadusteksti juurde, peab tõdema, et ka sel juhul on just kultuuriantropoloogilised paralleelid ja üldse teiste ühiskondadega võrdlev perspektiiv see, mida võiks rohkem sisse tuua. Kiviaja kohta toob Aivar Kriiska välja, et kuna sellest perioodist on arheoloogilist ainest väga vähe, on võrdlev analüüs teiste maadega teretulnud. Tegelikult tuleks rohkem võrdlevat analüüsi kasuks ka teiste perioodide käsitlusele. Näiteks tuuakse küll viiteid naabermaade eseme- ja muistisetüüpidele, kuid suuresti on jäänud käsitlemata sekundaarne tasand ehk küsimus, millised ühiskonnad paiknesid Eesti ala ümbruses ja kuidas need esiaja jooksul arenesid. Alles hilisrauaaja osas tuleb järsku sisse info, et lääne ja ida pool kujunesid riiklikud struktuurid. Avamata jääb, mille poolest täpselt sealne ühiskonnakorraldus siinsest erines ning mil määral see erinevus kajastub arheoloogilises materjalis. Samuti tuleks naabermaadega võrdlemisel kasuks rohkem konteksti. Sageli mainitakse, et ühte või teist on Eestist leitud vähe, aga Skandinaaviast või lõunapoolsest Baltikumist rohkem. Ent mil määral kajastab see nähtuse tegelikku levikut ning mil määral kõigest uurimisseisu või lihtsalt esemete säilimist? Näiteks kiviaja Eesti näib olevat tolleaegse Soomega võrreldes hõredamalt asustatud, ent osalt on asi ilmselt selles, et Soomes on uuritud ja uuritakse kiviaega rohkem.
Samuti võiks ette heita, et teoses on lähtutud arheoloogia monopolist esiaja uurimisel: raamat algab arheoloogia kui teadusharu spetsiifika tutvustusega ning kõik autorid on taustalt arheoloogid. Ometi ei uuri arheoloogid ainult esiajalugu, vaid ka hilisemaid perioode, ning arheoloogid ei ole ka ainsad, kes on võimelised esiaja kohta uut teaduslikku teavet looma. Näiteks selle teose mõttelise esivanema, 1935. aastal ilmunud „Eesti ajaloo I“1 koostamisel kasutati vähemalt rauaaja osas minevikupildi rikastamiseks ka keeleallikaid (eelkõige laensõnade kihistusi) ning autorite seas oli arheoloogide kõrval ka keeleteadlane Julius Mägiste. Samasugune lähenemine koos ajaloolise keeleteaduse tutvustamisega oleks sobinud ka sellesse käsitlusse. Näiteks I aastatuhande teisel poolel alguse saanud põllumajandusuuendusi ribapõllundust ja harkatra käsitledes (lk 305) oleks võinud mõtestada ka fakti, et vanavene keelest on umbes samal ajal laenatud eesti keelde sõna „sahk“, mis tähendab adra tera. Lisaks tehnoloogilise innovatsiooni levikusuundadele võiks laensõnade põhjal paremini valgustada kultuurikontaktide olemust ja ka sotsiaalseid suhteid, näiteks, miks laenati germaanlastelt „kuningas“ ja baltidelt „hõim“. Arheoloogide ja keeleteadlaste tihenenud koostöö tõttu etnogeneesi alal võib loota, et varsti selliste käsitlusteni jõutaksegi.
Kui vaadata teose autorkonda, torkab silma, et kõik nad on mehed. See annab endast märku näiteks kohas, kus pronksiaegse kaubanduse osalistena märgitakse kindlalt ja ainult mehi (lk 200, nelja lause peale kolm korda sõna „mees“, samuti lk 398), ilma asja lähemalt uurimata, ning teoses üldisemaltki leiab sooküsimus sotsiaalsetes suhetes väga vähest käsitlemist. Meestekesksust on autorid ka ise märganud, avaldades lootust, et kuna arheoloogide tuleva põlve seas on tasakaal paigas, siis järgmise sellise koguteose kirjutamisse panustavad nii mehed kui ka naised.2
Ühtlasi on autorite näol tegemist inimestega, kes on Eesti arheoloogias domineerinud juba üle kahe kümnendi ning kirjutanud samadel teemadel juba ühe või paar kokkuvõtlikku käsitlust. Seepärast on meeldiv üllatus, et raamatust leiab lisaks rohkele hulgale lisandunud detailidele ka põhjalikumaid uuendusi. Üks selliseid on kindlasti esiajaloo periodiseeringu muutmine, aga ka mõnede seni valgeteks laikudeks jäänud teemade, näiteks vanema pronksiaja või hilisrauaajal Alutaguse ja Peipsi vahel elanud rahvakillu põhjalikum käsitlus. Loodusteaduslike meetodite edenedes on kogunenud palju uusi detaile viljelusmajanduse arengu kohta, mistõttu on teema käsitlus selles teoses märksa tummisem kui kaks kümnendit tagasi.
Suurte koguteoste ilmumise senise välba järgi otsustades saab kõnealune üldkäsitlus nautida oma autoriteetset positsiooni aastakümneid. Seejuures ei ole põhjust arvata, et teadus vahepeal ei edeneks, ega välistada, et mõnes küsimuses tuleb juba lähiajal uusi, seniseid teadmisi pahupidi pööravaid avastusi. Võimalusi on palju, alustades Salme laevade sarnase musta luige tüüpi leiuga ja lõpetades vana DNA alaste paljastuste või kirjalike allikate ja arheoloogilise ainese uute tõlgendustega.
1 Harri Moora, Eerik Laid, Julius Mägiste, Hans Kruus (koost). Eesti ajalugu I: Esiajalugu ja Muistne vabadusvõitlus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1936.
2 Valter Lang, Mari Tõrv. 100 aastat arheoloogia õppetooli rajamisest: kolm tuhat aastat rohkem ajalugu! – Tutulus 2020, lk 5–8.