Paljudel oli võimalus lugeda mõned nädalad tagasi meedias avaldatud lugu ebainimlikkusest, mida ilmutasid muinsuskaitsjad, kes lükkasid kategooriliselt tagasi pakutud lahenduse, kuidas liikumispuuetega inimesed saaksid hõlpsamini rajatava Vabadussõja Võidu samba juurde. Meedias ilmunud teatele järgnenud kohtumisel kõigi asjaosalistega selgus aga tõsiasi, et projekteerijad ei olnudki kõnealust ideelahendust muinsuskaitsele arutamiseks esitanud. Kust siis tekkis avalikkusesse teade muinsuskaitsjate keeldumisest? Aga väga lihtsalt. Vastav avaldus muinsuskaitsjate kohta tehti tulenevalt müüdist, mille kohasel muinsuskaitsjad lükkavad iga võimaliku ettepaneku, mis on seotud Vabadussamba rajamisega, niikuinii tagasi. Näiteid eelarvamuste kohta, mis sünnitavad mõistmatust ja negatiivset fooni muinsuskaitsjate tegemistele, on küll ja küll.
On ka positiivseid müüte, mille loomise ja edasiarendamise üheks põhjuseks on soov näha õhkõrnas virvenduses midagi kindlat. Näiteks eelmise nädala Sirbis (nr 45, „Muinsusvõimetus, kuid mitte lootusetu”, lk 2) avaldas Carl-Dag Lige mõtte, et „Eesti riikliku muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks ei saa olla muu kui kultuuripärandi säili(ta)mine, mis on otseselt tuletatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist”. Tahaksin väga nõustuda ülaltoodud arvamusega, kuid paraku on sõnumi autor põhiseadusest rohkem välja lugenud, kui sinna kirja on pandud, ja asunud toetama müüti selgesõnalisest kultuuripärandi kaitsest Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Preambul ei anna garantiid
Eesti kuulub nende riikide hulka, millel on preambuliga põhiseadus ja kahtlemata on preambul kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Samas ei ole õiguseksperdid kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli sisulise vajalikkuse, tähtsuse ja õigusliku mõju küsimuses veel tänagi ühisele seisukohale jõudnud. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna asunud kindlalt nende hulka, kes tunnistavad preambuli normatiivset iseloomu. Preambul võib oma üldise iseloomu tõttu lihtsustada põhiseaduse sätete tõlgendamist, kuid preambuli alusideid ja sisu konkretiseeritakse, arendatakse edasi või garanteeritakse põhiseaduse paragrahvides. Ajalukku vaadates teame, et Põhiseaduse Assamblee lisas oma töö lõppjärgus rahvalt laekunud ettepanekute alusel preambulile lõike, mille kohaselt Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Märgitud täiendus preambulile oli vajalik, et eristada selgepiiriliselt riigi põhiülesandeid eesmärgist.
Põhiseadus loob eelduse eesti rahvuse säilimisele ja teeb riigile ülesandeks kaitsta ka eesti keelt kui eesti kultuuri säilimise olulist eeldust. Seda garanteeritakse põhiseaduse paragrahvidega, mis seadustavad eesti keele riigikeelena. Kahjuks jääb kultuuri oluline osa – kultuuripärandi hoidmise kohustuste tagamine põhiseaduses käsitlemata ja kultuuripärandi riikliku kaitse osas puudub preambulil mõju põhiseaduse sisule. Põhiseadus on kõige kõrgemal seisva õigusjõuga akt, mis kannab vastutust kogu õigussüsteemi ees. Eesti õiguslik regulatsioon toetub põhiseaduse sisule, mille eri osades ei ole paraku käsitletud kultuuripärandi ja kultuuriväärtuste põhiseaduslikku kaitset. Olen korduvalt kultuuripärandi kaitsest kõneldes viidanud põhiseaduse 32. paragrahvile. Sellele paragrahvile tugineb ühelt poolt omandi kaitse, kuid teiselt poolt sätestatakse sama paragrahvi alusel muinsuskaitseseaduses kitsendused mälestiste omanikele. Nimelt on põhiseaduse kõnealuse paragrahvi lõpuosas kirjas, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Samas ei ole nimetatud regulatsioonil omandi kasutamise kohta sisuliselt sellist tähendust, mida võiks siduda põhiseaduse preambuliga, tagamaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Niisugune klausel ei kohusta omanikku hoidma ja kaitsma eesti kultuuripärandit. Lähtudes ülaltoodust olen arvamusel, et kultuuripärandi kaitsmisel puudub põhiseaduslik garantii.
Neli põhjust põhiseaduse muutmiseks
Olen väga tänulik riigikogu liikmetele, kes on alustanud diskussiooni vajadusest viia Eesti Vabariigi põhiseadusesse kultuuripärandiga seotud täiendus. Arvan, et seda täiendust on vaja ennekõike selleks, et muuta ühiskonnas hoiakuid üha enam marginaliseeruva kultuuripärandi kaitse suhtes.
Teiseks on vaja põhiseaduslikul tasemel sätestada kultuuripärandi hoidmine kui kultuurilise jätkusuutlikkuse tähtis element. Õiguskorralduse ülesehitust silmas pidades on oluline, et põhiseadus kui teiste seaduste nurgakivi peab tähtsaks deklaratiivses preambulis nimetatud kultuuri ja keele kaitse täpsustamist ka põhiseaduse regulatiivpeatükis. Lisatava paragrahvi alusel on võimalik teha olulisi muudatusi ka teistes seadustes, s.o muinsuskaitse-, planeerimis-, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses jt.
Kolmandaks loob põhiseadusesse lisatav paragrahv aluse vastutusele. Kõigepealt kohustab see iga Eesti Vabariigis elavat inimest kaitsma ja hoidma kultuuripärandit ning mitte ainult eesti, vaid ka teiste rahvaste pärandit. Seega paneb lisatav paragrahv vastutuse igale Eesti Vabariigi kodanikule suhtuda austuse ja hoolega ka teiste maade kultuuripärandisse, hoolimata nende loojate päritolust. Samas ei tohi kogu vastutust delegeerida üksnes kultuuripärandi omanikele või inimestele, kes kas tahtlikult või teadmatult võivad kahjustada või hävitada pärandit. Riik ja omavalitsused peavad samuti hoolima ja vastutama nii juba loodud kui loodavate kultuuriväärtuste säilimise ja kestmise eest. Uute seaduste loomisel ja olemasolevate täiustamisel on võimalik edaspidi täpsustada, kuidas Eesti Vabariigi demokraatlikus õigusruumis toimub näiteks uusloomingu sobitamine eelmiste põlvkondade loodud pärandiga.
Neljandaks oleks põhiseadusesse lisatav paragrahv osa protsessist, mille eesmärk on saavutada kardinaalne pööre kultuuripärandi kaitsmise ning säilitamise materiaalsetes küsimustes. Pole ju saladus, et meie riigis on märkimisväärne hulk kinnismälestisi aegamööda sattunud sedavõrd avariilisse olukorda, et nende päästmine läheb maksma sadu miljoneid kroone.
Muinsuskaitseamet vaatab lootusrikkalt tulevikku, et juba pool tuhat aastat Eestimaal toiminud kultuuripärandi kaitsmine saaks selge põhiseadusliku garantii.