Tallinna Kammerorkestri kontsert „Vaikus. Elu. Südametunnistus“ Tallinna päeval, 15. mail veebis. Kadri Toomoja (orel), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Passacaglia“ (esiettekanne), Pēteris Vasksi, Ēriks Ešenvaldsi ja Georg Philipp Telemanni muusika.

Tallinna Kammerorkestri ülesastumistest on aastate jooksul saanud Tallinna päeva programmis regulaarne sündmus. Tänavuseks kontserdiks oli dirigent Tõnu Kaljuste kokku pannud mõtliku, sissepoole vaatava ja mõneti isegi melanhoolse kava pealkirjaga „Vaikus. Elu. Südametunnistus“. Kõlanud teosed andsid vihmasel laupäeva pärastlõunal kuulajaile võimaluse muusikaliseks mõtiskluseks, peegeldades paljuski praegust aega ja eluolu.

Hommikupoolikul kontserdi algust oodates käis mul peast läbi mõte, kas veebikontserdi kuulamist peaks võtma samasuguse rituaalina nagu päriselt kontserdile minekut või peaks sellesse suhtuma lihtsalt kui muude päevategemiste vahepalasse. Sellega ei kaasne ju viisakalt riietumist (mitte et see poleks igati võimalik ja tervitatav), teekonda kontserdisaali, sumisevas fuajees sissepääsu ootamist, tuttavatega vestlemist ega viimaste passaažide harjutamise ning pillihäälestamise summutatud kõla läbi kontserdisaali seinte. Kodus tuleb vaid paar minutit enne ürituse algust õige veebileht avada, teetass (või isegi võileib?) kõrvale haarata ja kõrva teritada. Nüüd võiks jällegi küsida: kas teed juues kontserdi kuulamine on ikka õige kontsentreeritud kuulamine või rikub see rituaali? Saab ju ka lihtsalt kontserdi käima panna ja igapäevaseid toimetusi jätkata, nii nagu tehakse raadiot kuulates. Seekord jätsin siiski muu tegevuse kõrvale ja keskendusin muusikale.

Kõigepealt kõlanud Georg Philipp Telemanni avamäng-süit „Rahvad“ annab XVIII sajandi paljurahvuselisest Euroopast kirju pildi, mis, tõsi, klapib hästi ka XXI sajandi Tallinnaga. Mõeldagu kas või harilikule suvepäevale Tallinna vanalinnas, mis kihab elust ja inimestest ning igast suunast kuuleb eri keeli. Kuigi praegu on see pilt kõike muud kui aktuaalne, siis usun, et igaüks, kes on kordki püüdnud rajada endale teed läbi vanalinna rahvasumma, kujutab seda hästi ette. Mulle oli see justkui hommage varasemale ajale või miks mitte pilk helgemasse tulevikku. Kammerorkestrit on alati heameel kuulda barokkmuusikat esitamas: lähenevad nad sellele ju igati ajastu­tundlikult, nii et eri rahvaste karakter lööb muusikas toredalt särama. Puhas rõõm oli kuulata Reinut Tepi nüansirikast klavessiinimängu, mis lõi ettekandele väga tugeva põhja. Kuna Telemanni ajal oli see muusika mõeldud just tantsuks ja koosviibimiste saateks, siis ei peaks end sugugi halvasti tundma needki, kes olid kontserti kuulates paralleelselt hõivatud muude tegemistega.

Eesti kontserdisaalides kõige vähem esitatud helilooja selles kavas oli ilmselt lätlane Ēriks Ešenvalds, kelle loomingust kõlas teos „Ookeani hääl“ orelile ja keelpillidele. Kipub ikka olema nii, et mereteemalistel teostel on igavikuline ja tundmatusse kalduv mõõde. See tuli Ešenvaldsi teoses eriti hästi esile tänu orelile, millel soleeris organist Kadri Toomoja. Keelpillipartiis oli seevastu tunda teatavat haavatavust ja läbipaistvust. Omapärase kokkusattumusena jõudis just selle teose ettekande ajal Tallinna kohale äikesetorm, mille mürisev kõla sulandus orgaaniliselt muusikasse ja haakus eriliselt hästi teose kulminatsiooniga. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et „Ookeani hääl“ sobib ideaalselt mõnda keskkonnateemalisse dokumentaali, miks mitte kas või meie oma Lääne­merest?

Panin tähele, et järjepidevalt jälgis kontserti umbes 60–70 vaatajat ja see arv muutus pidevalt: üks tuli ja teine läks. Siinkohal võiks ju ette kujutada, et Mustpeade maja saali uksed käivad kontserdi vältel pidevalt kinni ja lahti ning iga möödakäija saab paar minutit kontserti uudistada. Tegelikult teeb vaid rõõmu, et vähemasti saab veebi teel ühest kontserdist osa palju rohkem inimesi – jääb see ju Youtube’i-avarustesse üles ning igaüks saab huvi korral iga kell kontserdi üle kuulata. Sama päeva õhtuks oli kontserti vaadanud juba ligi 300 inimest – rohkem, kui mahub päriselt Mustpeade maja valgesse saali.

Kontserdi teine pool oli pühendatud läti heliloojale Pēteris Vasksile, kes tähistas tänavu aprillis oma 75. sünnipäeva. Tõnu Kõrvitsa Vasksile pühendatud uudisteos „Passacaglia“ mõjub kahe helilooja loomingu maitseka sideainena, milles on omajagu lüürilisust ja helgust. Seejärel kõlanud Vasksi esimene sümfoonia „Hääled“, mis on valminud 1991. aastal paralleelselt Baltimaade taas iseseisvaks saamisega, on justkui uue alguse võlu ja valu refleksioon. Oleme ju ka praegu, 30 aastat hiljem, omamoodi uue alguse lävel, nii et teos tundus olevat kuidagi ajastuomases meeleolus ja vaimsuses. Kuigi oli kahju, et sümfoonia justkui tühjusest välja kasvav esimene osa „Vaikus“ oli koduses helisüsteemis vaevu kuulda, ilmnes just selles ettekandes niihästi Tallinna Kammerorkestrile iseloomulik mahlakas kõla kui ka üheshingav koosmäng. Isegi orkestrantide maski taha peidetud nägudel võis vähemalt ette kujutada rõõmu võimaluse üle jälle muusikat publiku ette tuua. Kaua aega on olukord olnud keeruline ja kahtlemata ollakse emotsionaalselt laetud, mistõttu võib muusika teraapiline jõud nii mõneski mõttes olla kosutuseks nii mängijaile kui ka kuulajaile.

Kontsert kinnitas eelkõige tõsiasja, et tasub võtta oma päevast tunnike ja kuulata muusikat, sest igal interneti­kasutajal on praegu seda teha nii lihtne, et patt oleks jätta võimalus kasutamata. See on oluline juba sellepärast, et ei kaoks kontserdi kuulamise harjumus. Olen isegi korduvalt tundnud, kui raske on pärast pikka ja niigi arvutis veedetud tööpäeva leida endas jõudu veel veebis kontserti kuulata. Sama olen ikka ja jälle lugenud ka meediast ning kuulnud mõtte­vahetustes tuttavatega, kellest suur osa tegutseb samuti muusikuna. Kui aga mullu kevadel otsisid paljud kollektiivid alles viisi, kuidas üheskoos musitseerida ja end inimestele meelde tuletada, siis nüüdseks on võimalused ning tehniline võimekus nii palju paranenud, et huvilistel jääb üle vaid õige veebileht avada ja muusikat nautida. Ainult lisapalad jäävad veebis siiski välja plaksutamata.