Sõnum oli ajastuspetsiifiliselt terav: kritiseeriti masselamuehitust, arhitekti taandamist inseneriks, otsiti aga ka võimalusi linnakeskkonna rekonstrueerimiseks ja organiseerimiseks, nähes ühe vahendina kaasaegset kunsti. Olulisel kohal oli arhitektuuriinstitutsiooni kriitika, samuti arhitektuuri väljendusviis, arhitektuurijooniste esteetika ja arhitektuuri sümboolne roll.

Viimase kümmekonna aasta ehitusbuum on toonud arhitektuuri taas avalike diskussioonide keskpunkti. Toonased eksperimendid ja sekkumised, mis olid suunatud arhitektuuri kontseptuaalsete ja esteetiliste võimaluste laiendamisele, nende utoopiad ja radikaalne kriitika modernistliku arhitektuuri ja linnaplaneerimise aadressil on kõnekad ka täna, andes võimaluse taaselustada diskussiooni arhitektuuri kontseptuaalsete vahendite üle.

1970. ja 1980. alguse eksperimentaalset arhitektuuripraktikat  käsitlev näitus „Keskkonnad, objektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985” avatakse Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos reedel, 27. VI kell 16.

Näha saab Ülevi Eljandi, Ignar Fjuki, Veljo Kaasiku, Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapini, Avo-Himm Looveere, Kristin-Mari Looveere, Marika Lõokese, Jüri Okase, Jaan Olliku, Ain Padriku, Toomas Reinu, Andres Ringo, Sirje Runge, Harry Šeini, Tõnis Vindi ja Matti Õunapuu töid. Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets.