Enn Roosi ärakoristatud Vabastajate monument jääb kerkiva Vabadussamba taha kummitama kui vari, kuigi neil pole midagi ühist peale nime.  Sellele vaatamata teenib ühe teisaldamine ja teise püstitamine poliitilist kapitali ühele ja samale valitsevale parteile olukorras, kus elu edenemisest poliitilist kapitali ei tule. Majanduslikku rammu ei jätku isegi krooni üleminekuks eurole. Ka nõukogulik ja turumajanduslik vabaduse ideaal ei kattu. Sarnasus on selles, et marksistlik vabaduse mõiste ehtis tühipalja kuljusena  valitsuse propagandat ning ka praegune Eesti tegelikkus ei vasta liberalistliku vabaduse ideaalile. Nii palju on praeguse mälestusmärgi loomise ajal rohkem vabadust, et haritlasi ei panda selle kritiseerimise pärast kinni. Teisest küljest, 1947. aasta ideoloogilises suukorvis lubati Enn Roosil suhteliselt vabalt hingata. 2008. aastal seevastu sõidavad poliitilised otsustajad kultuurilisest  osalusdemokraatiast teerulliga üle. Kui nõukogude võim ronis nahast välja, et jätta muljet loominguliste intelligentide toetusest riiklikele üritustele, siis praegu tundub, nagu tahetaks kogu ilmale tõestada vastupidist: Eesti riik harrastab monumentaalkunsti loomeiisikute kiuste. Juta Kivimäe koostatud väljapanek Enn Roosi loomingust näitab ülevaatlikult ja kainelt, kuidas  ka kõige raskematel aegadel on võimalik luua püsiva üldinimliku väärtusega kunsti. Seda barbaarsem on arhitekt Arnold Alase paepülooni hävitamine Enn Roosi pronkssõduri teisaldamise käigus 2007. aasta kevadel.

Nagu poliitikud lootsid, nii ka juhtus. Kui mälestusmärgi kujund ei väljenda selgelt sisu, siis toimib see nagu mälestusmärk püstitajale endale. Mida  enam upub elu isevoolu kärestikku, seda rohkem tegelevad ametnikud tõestamisega, et nemad ongi need atlased, kes kannavad maailma õlul. Ehk sõnad räägivad tegude eest. See on kõigest nende oma pea, mida nad kannavad. Ühiskondliku solipsismi tõttu nad muud maailma ei aimagi peale selle, mis neil peas. Mare Mikoff lööb kaks ametnikku peadpidi postamenti,  nii et nende isikute tuvastamiseks tuleb nägu välja murda. Aga äkki neil ongi kandiline pea? Siis seisavad nad pea peal kindlamini püsti kui jalgadel. Kas Mare Mikoffi skulptuurid on tegevusjuhendiks? On ka ametnikke, kes tulevad läbi igast olu- ja riigikorrast kui ilmasammas. Kes ajavad kõigutamatult sama liini, mis sobib iga võimu ajal: „Mina olen ülemus, sina alam”.  Selline tegelane on Mare Mikoffi kolmas sammas. Oma näituse võtab skulptor kokku sõnadega: „Kahju, et nüüd on Vabaduse monumendi püstitamisele jälle pikaks ajaks kriips peale tõmmatud. Eestlased vääriksid tõelist monumenti.”

Kahju neist, kes tahavad juba 1919. aastast Eesti Vabariigi sündi üleriigilise mälestusmärgiga tähistada.  See on mõistetav, et Vabadussõja võiduvaimustuse laine vallad standardsete mälestusmärkidega täitis. Kui sõdur sooritab lahingus kangelasteo, ei ole aega pikalt mõelda, milline meene väljendab seda kõige kujukamalt. Selle valiku hõlbustamiseks ongi välja mõeldud teenetemärgid. Eesti rahvas on saanud aega 90 aastat mõelda, kuidas maarahvas eestlasteks  koondus, riigi lõi ja mida on saavutanud. Seepärast mõjub praeguses olukorras välja käidud orden sama tundlikuna kui nõukogude ajal kangelasemale antud medal, ehkki väikebussist oleks rohkem abi olnud.

Tegelikult on Vabaduse monument juba viis aastat olemas. See on Leonhard Lapini ja Kristel Jaanuse Vabaduse kell. Hea idee ja ilus kujund  narriti ära asukohaga Kaarli puiestee jalakäijate tunneli kohal, kuhu ükski hingeline jalga ei tõsta. Sest kodanikud jalutavad tunnelis. Mis heast peaks linnavalitsus mõnele Toompea isamaalasele peaväljaku sambapüstitamiseks loovutama, kui seal saab näiteks autosid tasu eest parkida? Kui praegune sambaehitus oleks patriootide võit, asuks mälestusmärk  seal, kuhu seda on mitugi korda kavandatud: Vabaduse väljakul. Sammas aga koristati mäele, sest Vabaduse väljak tuli vabastada maa-aluse kaubamaja trepi ja garaaži jaoks. Kui samba otsa ordeniristi asemele ostukäru tõstetaks, väljendaks see täpsemalt praeguste ehitustööde mõtet. Rahamehed, neid toetavad poliitikud ja neid kritiseerivad  kunstiteadlased unustavad järjekindlalt mälestusmärkide rajamise põhimõtte, mida alalõpmata arenduse kõige tähtsama reeglina korrutatakse: asukoht, asukoht ja veel kord asukoht. Uue samba rajajad ei õppinud Vabaduse kella luhtaminekust. Õppida oleks võinud ka kordaminekutest. Jüriöö park trammide 2 ja 4 lõpp-peatuses on suurepäraselt  paigas. Selle üleriigilise monumendi üle, mille rajasid üheskoos kõik maakonnad, võib uhkust tunda.

SooSoo galerii teisel korrusel välja pandud EKA üliõpilaste tööd panevad uue Vabadussamba armutult paika. Juhendaja Maarit Murka on päevakajalistes poliitilistes küsimustes tagasitõmbunult liberaalne, ta pole ei õhutanud ega tsenseerinud.  Näitus kinnitab veel kord, kuivõrd ammendamatu inspiratsiooniallikas Eesti praegune valitsus on: see ärgitab ja erutab noori ja haritlasi nagu president George W. Bush noorema kabinet ameeriklasi. Sisse juhatab Maret Petrovi maal „II pensionisammas”, kus kujutatud kunstniku külmkappi tallele kogutud värve ja pintsleid. Kunstipublik  jääb kannatamatusega ootama tema „II vabadusesammast”. Kaia Gailiti „Pimedate rada” on filmitud tõelisel pimedate rajal nende puhkekodust mereranda, mille nägemine avab nägijate silmad: lootus jõuda õiges kohas pärale jääb ka siis, kui tunneli lõpus valgus ei paista. Soho fond (see on kunstniku nimi, nimekomisjonis ametlikult kinnitatud) haugub  raha ringikantimise peale ehituses. Kultuur, antud juhul juurdeehitust hädasti vajav kunstiakadeemia, näeb tavaliselt pikka trääsa. Ta haugub ka nende peale, kes hauguvad kunstnikke purkisittujateks, millise nime teenis ära Jaan Toomik toidutalongideaegse installatsiooniga. Kui Jaan Toomiku installatsioon algas sellest napist toiduainete loetelust, mida  ta tarbis, ja lõppes lõppsaadusega tühjaks söödud supipurgis, siis Soho fondi töö on mõnevõrra teistlaadne. Esiteks, Jaan Toomiku isikuliselt piiratud aineringlus on asendatud laiema keskkonnateadlikkusega, kuna purgi kaanele on kirjutatud „aus frischer Natur” ehk puhtast loodusest. Teiseks, purgisita sisse istutas Soho fond Vabadussamba klaasist mudeli.  Kolmandaks, tegemist on siiski illusiooniga, sest purki aetud Snickersiplänn, kerge Marsi-lisandiga, ei ole tegelikult läbi seeditud.

Nii palju purkisnickerdamisest. See paneb mõtlema, kas klaasist Vabadussammas on tõepoolest võõrkeha Eesti ühiskonna kehas? Kas Eesti haritlased ei ürita äkki oma rahva kujutist peegli pinnalt maha  pühkida?

Kaur Kender koos Hans H. Luigega tuli seitse aastat tagasi olulisele mõttele: „1621. aastal maeti Läänemaale Kullamaa kiriku aeda üks eesti soost tegelane, kelle haual on ratasrist. See on eesti vanim rist. Ristil on kiri SITT A KODT MATZ. Rahvas räägib, et Sitakoti Mats oli tubli mees, käis igal pool ringi, suur  kott kaasas. Ja korjas muudkui hobusepabulaid. Millega väetas põldu. Mille tulemusena kasvatas kogu aeg palju vilja. Mille müümise tagajärjel muudkui rikastus. Mille tõttu jaksas kinkida Kullamaa kirikule kroonlühtri. Tänu millele leidis kiriku eestseisus olevat võimalik ta matta kiriku aeda. Kuhu, nagu teada, muidu matsil lootustki ei olnud saada. 

Vot selline tubli mees oli Sitakoti Mats. Ja just selline peaks olema Eesti märk. Kõik komponendid, mida eestlased enda juures tähtsaks peavad ja mille üle uhkust tunnevad, on olemas: ajalugu, ajalugu, töökus, töökus, töökus, valehäbi puudumine seoses oma matsipäritoluga, rikkus ja ka sakste hulka kuulumine. Surnuna, seda küll, kuid parem lootusetult  hilja kui mitte kunagi” (EE 20. II 2002).

Möödaminnes olgu märgitud, et Kullamaa Vabadussõja mälestusmärgi tulba otsas on samasugune orden nagu uuele Tallinna sambale kavandatud. Kullamaa mälestusmärk on kuulus ka selle poolest, et selle nõukogudejärgsed taastajad on põiminud pä
rja sisse niihästi  viisnurga kui ka haakristi, lepitades sedasi sõjaga lõhestatud pooli.

Tagasi tulles Matzi juurde, peab tunnistama, et rannarootsi murdes tähendab Kullamaa rõngasristi kiri „Siin on Jumala juures Matz”. See on praegugi levinud nimi Skandinaavia maadel. Pealegi, Läänemaal oli vähemalt paar Sitakoti küla. Eesti rahvas on tõesti vurlestunud, sest ei kujuta enam ette, kuidas sõnnikuvedamise talguid kevadel enne kündi korraldati. Kes suvi läbi pabulaid kandes rukist tallas, see küll rikkaks ei saanud. Väetise müümise lugu roosiaednikele oleks palju usutavam. Nii või teisiti, tundub, et tänapäevase ettekujutuse kohaselt paneb edukas eestlane enda mälestuseks risti. See ettekujutus toidab legendi Sitakoti Matsi kiviristist. Kadunud presidendil  Lennart Merel sündis sellest ettekujutusest mõte paigutada hukkunud „Estonia” mälestuseks valge puurist Suure Rannavärava bastionile. Samasuguse loomupärase juhitamatu jõuga, nagu taim läbi asfaltkatte, kerkis klaasrist Ingeri bastionile. Me võime ju võrrelda end kilplastega, kes jätsid nõukojale aknad ehitamata. Praegune klaassammas on hoopis midagi muud,  täielik vastand, kõik, mida kilplaste nõukojal ei olnud. See on üleni klaasitükk, millest kõikjalt valgus läbi paistab.

SooSoo galerii alumise korruse näitusel „Põhk ja piksel” võib näha kordaläinud kimpu eestlase maavillasest esteetikast ja valgusoptikast. Aadam Kaarma valgustrummi teljele kinnitatud nelja värvi rasterkilesid pööritades saab imetleda kaleidoskoope niihästi  disaineri poja portreest kui ka ühtlasest punktiväljast. Külastaja võib tunda end kui opkunsti DJ, kes kord rastriräppi väristab, kord täpivalssi keerutab. Kärt Ojavee esitab kasvuhoonekilest volditud ja põhuga täidetud origami-tugitooli. Näituse naelaks on tema valgest linasest riidest valmistatud avarad särgid, millele pestes plekid peale tulevad. Need sünnivad sisse õmmeldud  kuivatatud aroonia ja peedi tükkidest. See annab seletuse ka rahvusvärvidele: kui sinised mustikaplekid ja must muld valgel särgil, millega metsa all püherdatud.

Kultuuri ja valgust võib pidada ka Eestis õppinud sloveeni kunstniku Ana Sluga näituse „Aeglane puudutus” teemaks. Hästi tehtud videot, mille selge kujund püsib ühtlasena lühikest aega, võib pikalt vaatama jääda kui maali. Neljast videost saab moodustada kuus paari, mis kõik esitavad oma kahekõne. Vanemad videod „Homo faber” kujutavad ühelt poolt maja lõhkuvat ekskavaatorit ja teiselt poolt istuvat imikut, kes vastab maailmale käteliigutustega. Mõlemad liikumised on aegluubis ja udused. Ekskavaatori kopp liigub paratamatult, lapse käsi abitult. Vaataja teab ise, kummaga end samastada.  Praegusel näitusel imetleb aga laps tema vastas sillerdavat valgusemängu, mis on filmitud läbipaistvalt varikatuselt vihmase ilmaga. Ekskavaator on paari pandud mängutoosiga. Grammofoni nõel on paigas ja muusikaketas käib ringi. Lammutamine on aga mäng, kus kopa käpp liigub ja rebib seisvalt majalt seinu maha nagu lehti noodivihikust. Näis, millist muusikat  hakkab mängima uue Vabadussamba nõel.