Helene Schmitzi näitus „Mõeldes nagu mägi“ Fotografiskas kuni 19. IX.
Tõsimeelsemaks vahelduseks moefoto ja nooruse esteetikale on Fotografiskas jutuks võetud elurikkuse erosioon planeedil Maa. Teemavahetuse on galerii näitusepoliitikasse toonud Helene Schmitz, Rootsi tunnustatud loodusfotograaf ja aktivist, kes ei pea end kunstnikuna enam tõestama – kõik on justkui saavutatud. Kodumaal armastus, rahvusvaheline edu, hellitav meediatähelepanu, loodusteadlaste, kunstifilosoofide ja fotoekspertide tunnustavad kirjaread, isikunäitused maailma metropolides, auhinnad … Ent looduskaitsjana on tal kõik alles pooleli. Leiame ta hüüdja häälena lahingust ökonoomia ja ökoloogia vahel ning näib, et ta on kaotamas. Ta on alla jäämas kliimasoojenemise eitajatele ja fossiilsele toorainemajandusele, mille haavu ta Põhjalas fotodele püüab.
Kohtupäeva ootus. Schmitz on jõudnud oma karjääris punkti, mis sunnib kirjutajat esmalt vaatama käidud teele. Ta tuli kunsti 1990. algupoolel filmi- ja kunstiteooria õpingutelt, täis tahtmist saada fotograafiks. Tuli põhjamaisest püsisuhtest loodusega, matkamast kõnnumaadel, uitamistelt skäärides, põhjamaise suve valgetes öödes. See kogemuste seljakott on tulnud kaasa ta kunsti, ometi tembitult mureliku ettekuulutusega. Ta on näinud Rootsi ürglooduse koloniseerimist, selle tõmbamist kasumlikkuse liistule. Ta on pildile püüdnud industriaalse esteetika sissetungi loodusmaastikku, näinud tehaste, kaevanduste ja soojaveetorude ämblikuvõrku levimas tundras ja laantes, tunnistanud igikeltsa taandumist dünamiidi ja vasara ees. Ei ole rõõmsat tulevikuootust ta piltides, küll aga düstoopilist maailmalõpu kuulutust. Inimtegevuse ökoloogilisest jalajäljest, kolossaalsetest kunstlikest pinnavormidest ja jääkmaastikest – ahermaast vestab ta. Lein juhib ta kaamerasilma, kohtupäeva ootus aitab valida rakurssi ja kadreeringut.
Maastikupanoraamide evangeelsed passioonid näivad kummati juurduvat perekondlikus tragöödias. Kunstnik pihib intervjuudes emotsionaalset stressi ja masendust, mis haaras teda mahapõlenud lapsepõlvekodu varemeil kaotatud paradiisi leinates. Lapsepõlvemälestuste mattumine tuhka ja söestunud rusude alla ilmub võimendatud kujundina 1994. kuni 1996. aastani tehtud fotoseerias „Eluruumid“, kus vägivaldse lagunemise traagika on tembitud magus-melanhoolse valuga, nostalgia ja leppimisega. Katuseta jäänud mõisa ampiirinterjööri on vallutamas loodus: juba sirutuvad väätide sõrmed ümber trümoopeeglite ja barokkmööbli ning kisuvad neid ühte heitma maa ja mullaga.
Sellest fin de siècle’i dekadentlikust varemeromantikast on aga kasvanud tema tööde läbiv motiiv – elukeskkonna vägivaldne kadu. Loodus võttis tema kodu, nüüd võtab keegi looduse oma. Ta on selle üleilmse protsessi kirjeldamiseks omandanud väliteadlase nentiva hoiaku, kaine ja kristalse silmavaate … ja kaasanud poeetilised kaastekstid Skandinaavia kunstimaailma nimekatelt autoritelt. Ei teagi, kas tänada rohkem Schmitzi fotonäitusi või – raamatuid keskkonnateemade jõustamise eest. Mõlemas astub esile mõtlik vaatleja, hüvastijätt silmis.
Kurja lilled. Kummati saavutas Schmitz esmalt globaalse menu makrofotodega taimede varjatud elust. Neissegi jagub ängi ja õõva. Krüsanteem peidab endas alati mõõka, kui parafraseerida Ameerika antropoloogi Ruth Benedicti jaapani kultuuri ambivalentset nägemust. Ja ennäe, Schmitzi botaanilistes portreedeski, kesk hurmavaid kroonlehti, varitseb surm, otse õiekrooni südames. Siin haigutab limane ja kleepuv tolmukatest neel – kõikide heausksete putukate ja liblikate viimane peatuspaik, toidusahver, kust kuuldavasti isegi lillehaldjas käib kehakinnitust haukamas. Üks Schmitzi lilleseeriatest ongi saanud pealkirjaks „Lihasööjad“ ning seal näeme tõesti vastupandamatult kurvikaid putuktoidulisi õiekesi ja nende üüratut lihahimu. Schmitz on aasa kaunimate seltsist noppinud kõik femme fatale’id ja tirinud mikroskoobi moraliseeriva pilgu alla. Sigmund Freudile ei oleks avanev pilt lihtsalt lillepidu, pigem ikka kaalukas tõend surmava ilu olemasolu kohta.
Mõrva jäljed. Tallinna on jõudnud aga Schmitzi hilisem maastikupanoraamide seeria „Mõeldes nagu mägi“ (2018), kus ta vaatab botaanikast kaugemale, näeb taime taga metsa ja selle puudumist. Üldistuseks pakub tõuke muu hulgas ka kaasus metsata Islandilt, kus elamine vulkaani serval on norm, nagu ka kümblus kuumaveeallikates. Schmitz aga võtab kaadrisse vaid selle, mis on alati jäänud välja turismibüroode ahvatlevatelt reklaampiltidelt ja spaapuhkuste peibutavast mesijutust. Tema pildistab globaalse turismitööstuse limast neelu. Eriliseks pinnuks Schmitzi silmas on Sinine Laguun, Islandi ilmakuulsa kuurordi paik, mis ahvatleb rändureid geotermiliselt soojendatud järvega, ränidioksiidist türkiissiniseks maalitud vesilesilaga. Schmidt osutab, et järve müümine globaalse terviseturismi atraktsioonina ei luba siirana võtta ka loodusturismi müügiloosungeid nagu „puutumatu loodus“, „vaikus ja rahu“. Pigem ikka lihasööja lille peibutava kutsena söögikorrale, millel kutsutust saab ootamatult pearoog – lennuhäbita inimene, kes puhkab vaid kodust eemal ja raha eest. Ta möönab, et looduse rakkessepanekut ei saa taunida, küll aga selle globaalset eskaleerumist ahvatlevaks puhkusepaketiks maksujõulistele. Paraku just sellist arengut märkab ta antropotseenis, kus inimkäitumisest on saanud kõige suurem kliimamõjutaja. Segametsade järjekindel ümberraiumine kergesti süttivateks okaspuupõldudeks ei tähenda talle lihtsalt liigirikkuse kadu, see on jätkusuutliku elukeskkonna hukk Rootsis, et puhata stiilselt Islandil. Raua, vase ja kulla avamaakaevandused Põhja-Rootsis ei ole talle vaid kurioossed rebendid maakoores. See on lõiv globaalse sõjatööstuse limasele neelule, mille himu terase ja värviliste metallide järele ei tunne mõõtu ega tunnista saamide õigust oma põlisele eluviisile.
Summa summarum, Schmitz on toonud Tallinna mõistujutu inimesest kui invasiivsest ja isukast võõrliigist, kes on end „looduse kroonina“ planeedi toiduahela tipust avastades asunud kogu loodust käsitama oma sahvrina, mille täitmise eest hoolitsevat nn loomulik juurdekasv. Tema „Kudzu projekt“ (2013) räägib just sellise loo Kaug-Ida ronitaimest, mis saabus XIX sajandil Ameerika lõunaosariikidesse kingitusena Jaapani saatkonnalt ning on praeguseks suure osa sealtkandi maastikust vorminud oma näo järgi … kasvades hooti kuni 30 sentimeetrit ööpäevas. Nüüdseks on see andnud oma palgejooned Alabama ja teiste lõunaosariikide maastikule, seda vaatamata väljajuurimise kampaaniatele. Mõistagi kõnelevad need pildid mõistu globaliseerumise tagajärgedest, paikade klimaatiliste ja kultuuriliste erisuste kadumisest, soikumisest soojussurma üleilmastumise kultuurikatlas. Ja vestavad nad ka hilinenud igatsusest vanade aegade maastiku järele, õhtusest soovist kella tagasi keerata, et astuda hommikul õige jalaga voodist. Kahetsust on Schmitzi fotodes ja kutset meeleparandusele. On ilmne, et fotograaf võtab kanda kaassüü elukeskkonna hävingus, tunneb, et pole ise teinud piisavalt selle ärahoidmiseks, ning piitsutab ennastki. Miks muidu luuravad kuritöö ja karistus kui kiskjad tema piltide kauni pinna all? Miks muidu osutub neis avar tundra alati hiiglasliku katlamaja tagahooviks, mets aga ilmetuks palgipõlluks?