Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe?

Loodusest, kultuurist ja kultuuri kandjatest

Mõistete definitsioone saab otsida entsüklopeediatest. Eesti Entsüklopeedia järgi on looduseks „aineline maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkond. Inimene on looduse osa, kuid ta on võimeline keskkonda ja oma suhet sellega eesmärgipäraselt muutma ning looma kultuuri“. Samasuguse sisu annab sõnale „loodus“ ka internetientsüklopeedia Vikipeedia: „Looduse moodustavad kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.“

Kultuur (ld cultura ’viljelus, harimine’) on Eesti Entsüklopeedia järgi „inimesele (inimkonnale) omane eksisteerimisviis, mille varal inimene eristub kõikidest bioloogilistest eluvormidest ja loob endale tehisliku elukeskkonna. Eristatakse ainelist (töö ja tootmine, töövahendite ja muu sellise valmistamine, elukeskkonna kujundamine) ja vaimset kultuuri (mõtlemine, ühiskonnaelu korraldamine, maailmakäsituse kujundamine ja selle mitmesugused märgilised (märk, keel) väljendusvormid)“. Veelgi üldisemaks teeb mõiste „kultuur“ tähenduse Vikipeedia. Seal on kultuur kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus.

Sellest järeldub, et loodus on kõik see, mis meie (inimese) ümber, kaasa arvatud inimene, aga mitte see, mis inimese loodud. Viimane kuulub kultuuri valdkonda. Selline, vormilt vägivaldne – kultuuri defineerimine eksklusiivselt inimese kaudu – loob aluse illusiooniks inimese erilisusest ning võtab ära võimaluse kultuuri kui nähtuse laiemaks nägemiseks mujal eluslooduses. Paratamatult tekib seos piibliõpetusega, et inimene erinevalt muudest pudulojustest on tehtud n-ö jumala näo järgi. Uusaja filosoofia ja teaduse isaks peetava René Descartes’i arusaam inimesest kui hinge omavast ja loomast kui masinast järgib sama malli. Seda kartesiaanlikku seisukohta inimese erilisusest võrdluses muu eluga on püütud innukalt arvukate uuringutega tõendada, seda kuni viimaste aegadeni välja. Ükski nendest tõendustest pole aga ajaproovile vastu pidanud. Arusaam inimese erilisusest püsib visalt. Seda peegeldavad ülaltoodud definitsioonid. Teadusmaailmas on see arusaam suuresti murenenud rohkearvuliste loomade kognitiivse psühholoogia ja sotsiaalse käitumise uuringute mõjul. Olgu siin paljude hulgast ära märgitud Jane Goodalli ja Franz de Waali uuringud (Franz de Waal on kirjutanud arvukalt raamatuid, mis käsitlevad seda valdkonda eri vaatenurkadest). Siiski on ka teadusmaailmas jäänud kuni viimase ajani püsima arusaam, et kultuur on loomariigis midagi marginaalset ja väga harva esinevat. Olukord muutub, kui vabastada kultuuri määratlus katteta nõudest näha selles midagi vaid inimesele omast, näiteks – kultuur on käitumuslike traditsioonide ülekandumine ühelt olendilt teistele sotsiaalse õppimise kaudu. Aprillis ajakirjas Science avaldatud ülevaateartikkel¹ teeb kokkuvõtte XX sajandi keskpaigast tänapäevani tehtud uuringutest kultuuri ja selle ilmingute kohta loomariigis. Artiklis jõutakse järeldusele, et need on omased väga paljudele ja väga erinevatele loomarühmadele alates inimahvidest ja vaaladest ning lõpetades mesilaste ja äädikakärbestega. Kultuuri roll inimesest erinevate eluvormide elus on märksa suurem, kui on arvatud. Seega siis vastupidiselt levinud arusaamale on kultuur oma juurtelt bioloogiline, omane väga paljudele liikidele ja üldsegi mitte inimest muust elust selge joonega eristav. Tõsi, pole vist peale inimese teist liiki, kelle elus kultuuri roll on sedavõrd keskne ning kelle püsimist või kadumist kultuuri sisu sedavõrd mõjutab.

Looduskeskkonna osa kultuurides

Ilmselt pole kahtlust selles, et vahetult ökosüsteemis elavate liikide/eluvormide puhul on kultuuriilmingute valdavaks määrajaks just seesama vahetu ökosüsteem ja sellest tulenev.

Maailmanägemine põliskultuurides on mõneti sarnane. Inimtekkelist tehiskeskkonda on nendes kultuurides väga vähe ning suhe looduskeskkonnaga on vahetu. Arvukad antropoloogilised sissevaated traditsiooniliste põlisrahvaste ellu osutavad sellele, et nende puhul on ümbritsev looduskeskkond samuti kultuuri sisu määrajaks. Vahetu sõltuvus keskkonnast tingib ka selle, et põliskultuurides on teadmised teistest eluvormidest ning nende omavahelistest suhtetest elutähtsad. Fikret Berkes käsitleb oma raamatus „Püha ökoloogia“ („Sacred Ecology“, 2018) põliskultuuride suhtumist ümbritsevasse ökosüsteemi ja väidab toetudes arvukatele uuringutele, et põliskultuuride teadmised ökosüsteemidest ja seal valitsevatest seostest on jahmatavalt laialdased. Need teadmised on argielu alus ja seega n-ö elavad teadmised. Ilmselt seetõttu on ka antropoloogilistes kirjeldustes põliskultuuride arusaam ümbritsevast keskkonnast valdavalt austav, seda pühaks pidav. Loomulikult ei kehti see nii kristlike missioonide kui ka tänapäevase sekulaarse maailmavaate invasiooni poolt rikutud põliskultuuride puhul. Selliste traagikat on kirjeldanud näiteks hästi antropoloog Colin M. Turnbull oma raamatus „Mäerahvas“ („The Mountain People“, 1987).

Tänapäeva põllumajanduse algtüüp arvatakse olevat 12 000 aastat vana. Toona aluse saanud kultuur(id) on järjest enam kujundanud ümbritsevat keskkonda vastavalt oma tehnoloogilise võimekuse kasvule kuni tänapäevase tehnoloogilise keskkonnani välja. Inimtekkeline kultuuri tehiskeskkond on järjest kiirenevalt laienenud sedavõrd lausaliseks, et selle piiride taha jääva biosfääri seisund paistab võrreldes kultuuriliste saavutustega vähetähtis ja väärtusena ebaoluline, hoolimata sellest, et inimese kui liigi täielik sõltuvus biosfäärist pole kuhugi kadunud. Õhtumaa sellise mõtteviisi näiteks võiks olla suurkuju ja majandusmõtte klassik Adam Smith, kelle arusaama järgi on väärtuse kui sellise looja vaid inimene. Keskkond, vastupidiselt põliskultuuride arusaamadele, ei leia väärtusena käsitlemist. Toonases ajas oli see vahest mõistetav, kuna keskkond tundus olevat lõputu.

Olukord pole erinev ka praegust ühiskonda juhtivas neoliberaalses narratiivis. See, 1947. aastal 36 majandusteadlasest koosneva nn Mont Pelegrini seltsi loodud maailmaseletus käsitleb inimest ja ühiskonda majandussuhete kaudu ning eirab täielikult keskkonda ja biosfääri seaduspärasusi. Ositi tuleneb sellest ka meie praegune skisofreeniline olukord, kus ühiskonda kooshoidvad majandus- ja rahandusmudelid, haldussüsteemid ning seadused on vastuolus loodusseaduste ja ökoloogiaga, seda vaatamata järjest kuhjuvatele andmetele sellise olukorra eksistentsiaalsetest ohtudest.

Suurepärase ülevaate kujunenud olukorrast annab Ühendkuningriigi maksuameti tellimusena veebruaris valminud mahukas nn Dasgupta ülevaade² loodusrikkuse ja majanduse seostest. Selle põhisõnumid on järgmised:

1. Nii meie majandus, toimetulek kui ka heaolu sõltub meie kõige suuremast varast – loodusest.

2. Oleme ühiselt läbi kukkunud looduse jätkusuutlikul kohtlemisel kuni selleni, et meie nõuded ületavad kaugelt looduse suutlikkuse pakkuda hüvesid ja teenuseid, mida vajame.

3. Meie jätkusuutmatu suhe loodusega ohustab nii praegust kui ka tulevasi inimpõlvi.

4. Probleemi keskmeks on sügav ja laiaulatuslik institutsiooniline läbikukkumine.

5. Lahendus algab lihtsa põhitõe mõistmisest ja selle tunnustamisest: majandus toimib looduskeskkonnas ja mitte sellest sõltumatult.

6. Me peame muutma oma mõtteviisi, toimimist ja seda, kuidas mõõdame edukust:

• tuleb tagada, et meie nõuded loodusele ei ületaks selle varusid ja et me suurendaksime neid varusid võrreldes praeguseks alles jäänuga;

• vaja on muuta majandusliku edukuse mõiste sisu selliseks, et see juhiks meid jätkusuutlikkule teele,

• et võimaldada neid muudatusi ja säilitada need püsivalt järgmistele põlvedele, on vaja täielikult ümber kujundada ühiskondlikud institutsioonid ja süsteemid, eriti rahandus ja haridus,

• kõikemuutvad muudatused (transformative change) ühiskonnas on võimalikud – me ise ja meie järglased ei vääri midagi vähemat.

Samu seisukohti väljendab ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) poolt veebruaris avalikustatud aruanne „Rahu tegemine loodusega“.³ Märgiline on ÜRO peasekretäri António Guterrase sõnakasutus aruande avalikustamisel: „Inimkond peab enesehävituslikku ja mõttetut sõda loodusega.“⁴

Sõnapaari „looduskultuur“ juurde

Looduse peegeldajaks kultuuriruumi on selle osa – looduskultuur. Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas. Mida nõrgem on looduskultuur üldisel kultuurimaastikul, seda ebarealistlikum on selle kultuuri kandjate arusaam looduskeskkonna rollist omaenda eksistentsi tagamisel ja seda tugevamaks läheb kultuuri ja looduse vastandumine maailmapildis. Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. Selle üks tagajärg on, et inimene kui kultuuri kandja näeb ennast keskkonnast eraldiseisvana, käsitleb keskkonda ja muid eluvorme vaid ressursina, kusjuures lõputu ressursina, ning on pimestatud naiivsest usust tehnoloogia jumalikust maagiast lõputu kasvu võimaldamisel lõplikus ruumis. Samast tuleneb ka väärarusaam majanduse ülimuslikkusest keskkonna ees, mis on väga sügavalt juurdunud kultuuri tugistruktuurides – hariduses, teaduses, seadusandluses, majanduses ja halduses.

Praegune kultuuri juhtiv narratiiv vajab ilmselgelt korrastamist, et vältida juba praeguseks raskekujuliseks kujunenud haiguse veelgi kiiremat progresseerumist. Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks. Kaheldamatult on kõik need arusaamad ning teadmised praegu meie kultuuris olemas, paraku on need marginaliseeritud ja varjus, kippudes enamasti jääma ökoloogilise (kr ’õpetus kodust’) maailmapildi kandjate osaks. Tekkinud olukorra üks põhjustajaid on haridussüsteemi fragmenteeritus. Sellele hariduse probleemile juhtis juba eelmise sajandi teises pooles tähelepanu Ameerika päriolu teoreetiline füüsik David Joseph Bohm. Ta väitis, et hariduse jaotamine eraldi valdkondadesse takistab hariduse saanutel tajumast ja mõistmast tervikut ning arusaama sellest, et kuulutakse selle terviku koosseisu. Nii juhtubki paratamatult, et meie rahandust, majandust, seadusloomet ja poliitikat kujundavad enamasti kahtlematult head soovivad isikud, aga kelle maailmapildis puudub arusaam biosfääri terviklikkusest ning sellest, et inimühiskonda ei tohi ega saa sellest eraldiseisvana käsitleda. Üks ravimeetod oleks biosfääri õpetuse ja keskkonnaeetika sisseviimine kõikidesse õppekavadesse. Paraku on haridussüsteemid oma olemuselt väga jäigad ega ole valmis tegema kiireid muudatusi. Seepärast peab vahepeal sedasama rolli täitma mitteametlik huviharidus, ka rahvaharidus. Selleks on vaja looduskultuuri edendavat huviharidust toetada ja aidata, et järgmise põlvkonna otsustajad oleksid varustatud selgema arusaamaga inimesest ja biosfäärist.

Eesti ja looduskultuur

Eestis on looduskultuur olnud esmatähtsal kohal. Meie varasem soomeugrilik loodususk hõõgub ja toimib senini kultuurikihtide vahel. Looduskultuur ning selle seosed kohaliku identiteediga olid see tugi, millega seisti vastu nõukogudeaegsetele katsetele sulandada Eesti kultuur üldisesse, nn nõukogude kultuuri. See tõi meie kultuurilukku sellised loojatest suurkujud ja arvamusliidrid nagu näiteks Kaljo Põllu, Veljo Tormis, Lennart Meri, Fred Jüssi, Rein Maran, Mall Hiiemäe, Jaan Kaplinski, Veljo Ranniku, Ott Kangilaski, Endel Varep, Julius Tehver, Fredi-Armand Tomps.

Veelgi enam, nõukogulikus riigiaparaadis töötavate ametnike toetumine looduskultuurile andis tulemuseks Lahemaa rahvuspargi, Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, hoiti ära meie rabade (loe: magevee reservuaari) hävimine nn rabade-soode sõjas. Kõigi nende ettevõtmiste taga oli varjatud mure kohaliku kultuuri ja keskkonna säilimise pärast.

Eraldi äramärkimist väärib Eesti Looduskaitse Selts kui kohaliku looduse ja koduloo väärtustaja ja looduskultuuri kandja. Aseesimehe Jaan Eilarti juhtimisel koondas see aastakümnete jooksul väga suurel arvul nii majandus-, kultuuri- kui ka loodusinimesi, kujundas kestlikke väärtusi, ja seda toonase, kõike kontrolliva režiimi tingimustes. Seltsi liikmete arv küündis uskumatu 23 000 liikmeni. Toonane looduskultuuri edendamine ulatus ka üleilmsele tasemele, jättes märgina maha looduskultuuri tähtsust rõhutava Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) keskkonnahariduskomisjoni Ida-Euroopa komitee istungjärgul Tallinnas vastu võetud, kuid paraku unustusse jäänud nn Tallinna deklaratsiooni. Selle sisu peegeldab üks sealt võetud lause: „Looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.“

Omaette küsimus on, kas ilma kogu eespool kirjeldatuta oleks meil olnud meie püsimist toetanud fosforiidisõda, kas meil oleks praeguseks kõigile teada sütitavad laulusõnad „Ei ole üksi ükski maa“ ning kas meie laulev revolutsioon oleks saavutanud selle, mis ta saavutas.

Paradoksaalsel kombel on eesti kultuur jõudnud toonasega sarnasesse olukorda. Lokaalne – koduloo, kogukonna ning looduse seisukohalt – vajab tuge globaalsete tegurite mõju vastu. Kunagi olid nendeks teguriteks Nõukogude rahvamajandus, praegu suurte industriaalkomplekside üleilmsete tarne­ahelate ammendamatu isu tooraine järele ning üleilmastumise ideoloogia absolutiseerimise tagajärjel paikse looduskeskkonna, koduloo või kogukonna identiteedi mittemõistmine. Meie enda kultuuriliseks püsimiseks on vaja taas anda looduskeskkonnale ja koduloole sisuline tähendus ja väärtus, see tähendab, laiendada looduskultuuri osa meie mõttemaailmas, meie kultuuris.

Esmased vargsed märgid sellisest muutusest on olemas, olgu siin näitena mainitud muusikute otsinguid meie vanemas kohalikus kultuuris, eesti kultuurijuurte uusi otsinguid kirjanduses või siis suure osa rahvast kas passiivset või aktiivset osalemist meie metsade ümber toimuvas.

Looduskultuur on eesti kultuuri põlisemaid tugesid. Vastutus selle kui eesti kultuuri lahutamatu osa säilimise eest on põhiseadusega pandud riigile. Kuna looduskultuur loob aluse keskkonna ja looduse mõtestamiseks, siis see on alus ka põhiseaduse § 53 täitmiseks, mis seab igaühele kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda. Ei saa kaitsta ja säästa seda, mida ei osata väärtustada.

1 Andrew Whiten, The burgeoning reach of animal culture. — Science 2. IV 2021, 372, (6537). 10.1126/science.abe6514

2 Final Report – The Economics of Biodiversity: The Dasgupta Review. HM Treasury 2 II 2021.

3 Making Peace With Nature. UNEP 18. II 2021.

4 Damian Carrington, Human destruction of nature is ‘senseless and suicidal’, warns UN chief. – Guardian 18. II 2021.