Sellisest rea juhuste kokkusattumisest moodustunud teosekooslusest avaneval kitsal võrdluspinnal tunduvad eriti tähenduslikud teatud ühisjooned, kunstnike sarnased eelistused ja valikud, mis on ilmselt koolkondliku seose märk. Viimane mõjub seda kõnekamana, et maalikunstnikest poole väljapanekus esitatud teosed on valminud vabas läänemaailmas (põhiosas Rootsis) ja poolel surveaegses okupeeritud Eestis. Vanim teos, mille autoriks lühikeseks jäänud elukaarega Andrus Johani (1906–1941) on maalitud ajaloolisel murdeaastal 1940 ja uusim, mille maalinud kolleegidpallaslased üle elanud ning kõrge eani töövõime säilitanud Valdemar Väli (1909–2007), on alustatud Eesti iseseisvuse taastamisaastal 1991 ja valminud kaks aastat hiljem. Põhiosa näitusel esitatud maalidest on aga teostatud ajavahemikus 1955–1970.
Eksponentidest sünniajalt vanim ja ühtlasi kõrgema kunstikooliga Pallas enim seotud, kuna tema kuulus ainsana ka kooli õpetajaskonda, on Juhan Nõmmik (1902–1975). Tema kolmest tööst keskne on Tuneesia-motiiviline „Hammamet” (1970), mida iseloomustab „maastiku sisemise omapära väljaselgitamine”, kui kasutada Endel Kõksi määratlust kolleegi vaatemaali eripära kohta. Silmapaistvalt on esindatud ka Pallase koolkonna üks mõjukamaid, viljakamaid ja jõulisemaid esindajaid Eerik Haamer (1908–1994). Tema raamatukogus leiduv peateos „Põhjapõdrad” (1957) oli eksponeeritud ka kunstniku suurnäitusel Kumus, olles seal neljast samaainelisest teosest vanim. Ülejäänud kaks Eerik Haameri teost on maalitud tosin aastat hiljem ja kuuluvad tema kõige värvirikkamasse loomingulõiku. Ka teised pagulaspallaslased Endel Kõks (1912– 1983), Ene Falkenberg (1914–2003), Silvia Leitu (1912–1969) ja Olev Mikiver (1922–1994) on esindatud oma loomingu tüüpnäidetega. Küsimuse võib ehk tekitada viimasena nimetatu arvamine pallaslaste hulka, kuna ta õppis selles kunstikoolis üsna lühiajaliselt aastail 1942-1943. Kunstnikuna kujunes ta välja siiski täielikult Rootsi kultuuriruumis ja esialgu ka Eestiga võrreldes täiesti teistel radadel: ta liitus Malmös tegutsenud sürrealistide rühmaga, kellega teoreetikuna oli seotud Ilmar Laaban. Pööre tema loomingus ja just pallasliku kolorismi suunas, tuli alles 1960. aastate teisel poolel, kui avanes kunstniku lüüriline maalijaanne. Viimast kinnitavad ka selle näituse eksponaadid, eriti „Poiss ja linnud” (1982).
Sõjajärgselt Eestis tegutsenud pallaslastele oli esimene aastakümme kõige süngem periood, mil reaalne deporteerimisoht, kultuurielu ülirange reglementeerimine ning täielik eraldatus välisilmast viisid kunsti madalseisu ja, mis seal salata – ka päris häbiväärsete kompromissideni, mille osalisteks paratamatult osutusid enamal või vähemal määral kõik tegevkunstnikud. Kui aga olud seda vähegi võimaldasid, pöördusid kodumaal tegutsenud pallaslased tagasi nende kunstiliste ideaalide juurde, mida olid järgitud sõjaeelses Tartus. Väljapanek pakub selle meeldetuletuseks näiteid Richard Sagritsa (1910–1968), Richard Uutmaa (1905–1977) ja Valerian Loigu (1904–1986) vaatemaalidest,mis valminud nende loometee lõpuperioodil. Erandlikum on 1939. aastal Pallase lõpetanud Elmar Kitse loominguline saatus. Pillav anne ja erk loomingulisus võimaldasid tal läbida sotsrealistlike kompositsioonide maalimise kaheldava tee enamiku kolleegidega võrreldes väiksemate tagasilöökidega. Ja kui Richard Sagrits, Richard Uutmaa ja Valerian Loik kandsid oma hilisloomingus edasi pallasliku maalikunsti traditsiooni, siis Elmar Kits astus sellel teel sammu edasi, rikastades 1960. aastail meie kunsti vabas, abstraktses võtmes loodud teostega, mis oli uus ja sel perioodil ka julge samm siinses kultuuriruumis. Rahvusraamatukogu varamusse kuulub üks Elmar Kitse teos, 1970. aastal valminud „Interjöör”, temale iseloomulik abstraktsioon, kus on alles teatud seos natuuriga ning mida kannab elamuslik maalilisus.
Kunstikool Pallase tähtsus meie kunstikultuuris on oluline kõigil kujutava kunsti aladel, kuid keskseks tõusis siiski maal – kuni 1940. aastani lõpetasid kooli kümme graafikut, viisteist kujurit ja viiskümmend neli maalijat – juba kvantitatiivne pool kaldub otsustavalt ühe kunstiliigi kasuks. Pallase silmapaistvamate kasvandike ühisjooneks sai ja, vaatamata individuaalse eriilmelisuse väljakujunemisele, ka jäi teatud sarnasus arusaamises maalikunsti olemusest, paljuski ühtelangevad valikueelistused. On selge, et pagulaspallaslaste ja nende Eestis tegutsenud kolleegide võimalused loomingus vaba valiku tegemisel polnud võrreldavad. Kuid tulemused on võrreldavad ja nimelt seetõttu, et kunstnike missioon oli ju mõlemal juhul sama – eesti maalikunsti traditsioonide hoidmine ja edendamine. Enesestmõistetav tõdemus, mis aeg-ajalt nagu unustusse vaob, ja seetõttu aitäh rahvusraamatukogule selle meenutamise eest.
