Näitus „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“ rahvusraamatukogu VI korruse saalis kuni 30. X. Kuraatorid Rene Mäe ja Paula Põder, kujundajad Viktor Gurov ja Alden Jõgisuu, projektijuhid Virge Loo ja Merete Väin.

Rahvusraamatukogu ulatusliku plakati­kogu põhjal on valminud näitus Nõukogude Eestis käibel olnud plakatitest, millega suunati tolleaegset inimest tema eluvalikutes ja käitumises. Näituse „Ole inimene! Plakateid Nõu­kogude Eesti eluolust“ sisu liigendab neli teemaplokki: „Korralik kodanik“, „Õppiv rahvas“, „Terve keha“ ja „Jätkusuutlik ühiskond“. Sadakond plakatit annavad aimu nii Nõukogude Eesti igapäevaelu kontrastidest ja vastuoludest kui ka kodaniku ja riigi suhetest.

Näitlik agitatsioon

See näitus võiks oma teemavaliku poolest sobida algajale huvilisele tutvustavaks ekskursiooniks kommunistliku ideoloogia valitsetud ühiskonna iga­päevaellu. Kuna Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest on möödas juba kolmkümmend aastat, siis on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda, kelle teadmised kommunistliku partei juhitud impeeriumi olemusest on vähesed. Selline näitus tundub olevat huvitav ja eksootiline, et saada aimu omaaegsest argipäevast ning uurida selle kujutamist tollaste kunsti­tegemise vahendite nagu guašš, akvarell ja tušš kaudu.

Pealiskaudsel vaatlemisel tundubki näitus oma didaktilis-patroneeriva õhustiku tõttu nagu koolitund viiendas klassis. Kõik on paigas: alusele järgneb öeldis, selle järel sihitis ja lause lõpus on punkt. Tegelikkus muidugi selline ei olnud, kuigi näituse noorte kuraatorite sõnum näib olevat, et tollased probleemid, nagu keskkonna saastamine, alkoholism, vägivald või harimatus, on vägagi tänapäevased ning nende kajastamine ei erinegi suures plaanis prae­gustest teemadest ja meediumidest. Eksootiline on ainult tehnoloogia, mida sel ajal kujutiste valmistamiseks kasutati.

Päriselt see siiski nii ei olnud. Kuigi võib näida, et probleemidest räägiti rahvaga ausalt ja avalikult ning neil teemadel trükiti plakateid, mis levisid tuhandetes eksemplarides, siis tõeliselt olulisi teemasid, nagu militarism, ekspansionism, võõrandumine, saastamine ja raiskamine, ei mainitud isegi kommunistliku partei koosolekutel, rääkimata kirjastuste tööplaanidest. Teemad, mis plakatitele jõudsid, pärinesid poliitilisest agendast ning olid suhteliselt suvalised, nagu näiteks maisi­kasvatus Hruštšovi aegadel. Mingil ajal kerkis esile Nõukogude passi teema, mis oli ilmselt seotud Vene sisemaalt pärit passita kodanike punase passiga varustamisega, siis tavainimese raha riiklikes hoiukassades hoiustamise teema, kuna NSV Liidu riigieelarve oli miinuses jne. Nõukogude passi teema on andnud päris toredaid resultaate, nagu näiteks Maret Olveti ja Lev Vassiljevi hõõguvpunane plakat aastast 1977 või siis Rudolf Kangerti „Mina olen Nõukogude Liidu kodanik“ (1976). Siiski ei tule siinkohal tunnustada mitte teemat, vaid 1970. aastate popiliku kujundikeele rakendamist suhteliselt jäiga süžee teenistusse.

Tuleb rõhutada, et kõik need plakatid ei ole sündinud mitte kunstnike südame kutsel ja loomingulises palangus, vaid kogu nähtava toodangu aluseks on olnud riiklik plaan. Trükitööstus oli Nõukogude Liidus range kontrolli all ning tsentraliseeritud. Moskvas asus kirjastus Plakat, mille väljaandeid levitati üle impeeriumi. Tollastes raamatupoodides olid spetsiaalsed stendid, mille vineerist raamidel eksponeeriti trükitud plakateid. Tänapäeval leiab selliseid kunstimuuseumides ja galeriides, kus müüakse teoste reproduktsioone. Plakat oli osa ideoloogilisest ajupesust, наглядная агитация ehk näitlik agitatsioon. See kummaline termin on eestikeelsena jäänud ajaloo hämarustesse. Selle algupära tuleb tõenäoliselt Venemaa kodusõja aastatest, kui bolševike poolel sõdinud meeste hulgas oli massiliselt kirjaoskamatuid talupoegi, kellele sõnumite edastamiseks kasutati pigem pilti kui teksti. ROSTA aknad (Российское Телеграфное Агентство) produtseeris rindemeestele arusaadavat pildilist informatsiooni, mida paljundati käepäraste vahenditega, nagu papitrükk või linoollõige.

Kuidas murda riiklikku reglementeeritust?

Наглядная агитация tähtsuse tõttu loodi ka liiduvabariikide kirjastuste juurde oma plakatitoimkond. Eestis oli suurim riiklik kirjastus Eesti Raamat, kus oli teiste osakondade kõrval ka plakatitoimetus, mille ülesandeks oli regulaarselt publitseerida propagandatrükiseid. Töö aluseks oli temaatiline plaan, kus määrati ära aastas tellitavate plakatite arv, tähtajad ja tiraažid. Andrei Kormašovi meenutuste kohaselt võis nimetuste arv aastas küündida sajani. Kormašov töötas kirjastuses plakatitoimetajana aastatel 1983 kuni 1988 ning tema ülesandeks oli tellida kunstnikelt kavandid ning korraldada nende trükkimine. Plaanis olid olulisel kohal punaseid pühi tähistavad plakatid: revolutsiooni aastapäev 7. novembril, töörahva püha 1. mail, naistepäev 8. märtsil, Nõukogude armee aastapäev 23. veebruaril, ENSV aastapäev 21. juunil jne. Plakatitega tähistati ka nn pehmemaid sündmusi nagu lastekaitsepäev ja uusaasta. Kavandid pidi kinnitama kunstinõukogu, kuhu kuulusid funktsionäärid kirjastusest ja kunstnike liidust. Enne trükikotta minekut pidid teosed saama trükkimisloa tsensuuriorganist Glavlitist (Главное управление по охране государственных тайн в печати), kus ametnikud jälgisid hoolega, et värvi­kombinatsioonid ja sümboolika oleksid nõukogulikud. Pärast tiraaži valmimist tuli Glavlitilt saada ilmumisluba, mis pidi garanteerima, et trükituna pole plakat näiteks värvi muutnud (eriti hoolega jälgiti, et ei esineks Eesti Vabariiki meenutavat sini-must-valge kombinatsiooni). Juhtus ka seda, et tsensor oli vahepeal partei ideoloogiaosakonnaga konsulteerides meelt muutnud ning trükitud partii läks hävitamisele, põhjuseks näiteks plakati liigne läänelikkus, mida tahes see aparatšikute meelest ka tähendas.

Kõike eeltoodut teades on näitust vaadates raske säilitada neutraalset pilku. Ilmne on see, et plakatite autoritel oli kergem kasutada stampe ja klišeesid, et idoloogiline kadalipp läbida. Võis juhtuda, et kavandi ümbertöötamise ja parandamise käigus kadus tööst igasugune elumahl ja alles jäi vaid kuiv skelett, mis aga ideoloogiatöötajaid rahuldas. Siima Škop on meenutanud, et hakkas lõputu kinnitamiste protsessi tõttu plakatitegemist vihkama. Ometi on just tema teinud tavapärasest märksa emotsionaalsemaid töid. Ka raamatukogu näitusel on väljas kaks plakatit, kus ta on tööprotsessi enda tarvis kodustanud, kasutades modellidena oma lapsi Zojat ja Olegi, kes etendavad eesrindlike nõukogude noorte rolli.

Paistab ka, et konjunktuuri tabamine on õnnestunud paremini vene rahvusest autoritel. Võimalik, et neil polnud punaste teemade käsitlemisel moraalset barjääri või siis olid nad lihtsalt külma kõhuga. Kunstnikud Juri Tšassov, Viktor Sinjukajev ja Valeri Smirnov esinevad sageli just selliste pommteemade puhul, nagu näiteks Lenini sünniaastapäev, võidupüha 9. mail või kommunistliku partei kongress. Selliste plakatite honorar oli ka kõrgem kui tavalistel, nii et käis lausa vaikne võitlus, kes teki enda peale sai nihverdada.

Karmist stiilist kuldaega

Kujundikeele poolest on näitusel huvitav jälgida, kuidas 1950. aastate stalinistlikult akademismilt minnakse suhteliselt valutult üle 1960. aastate karmile stiilile ning siis jäädakse nagu segadusse sattununa sellesse kinni. 1970. aastate alguspoolest on näha vähe ajastu pulssi tajuvaid teoseid, seda enam on tähelepanuväärsed just sellele näitusele valitud kaks popplakatit: „Alkohol“ (Maret Olvet ja Lev Vassiljev, 1978) ja „Looduskaitse – elukaitse“ (Reet Tammets, 1974). Viimane on oma voolava kirjakasutuse poolest lausa hipiajastu puhas esindaja ja mõjub seetõttu tollase suhteliselt traditsioonilise kujundikeele taustal tõelise lillelapsena.

1970. aastate teisel poolel astub areenile plakatitegijate võimas rühm (Villu Järmut, Enn Kärmas, Ülo Emmus, Vladimir Taiger, Jüri Kass, Ruth Huimerind) ning saab alguse Eesti plakati kuldaeg, mil see on üks olulisemaid žanre meie kunstimaastikul. Näitusel esindavad seda lainet Järmuti-Kärmase alkoholivastane plakat, kus disainer Aleksander Jakovlev on viinapudelisse pistetud, ning Taigeri „Keskkonnakaitse“ (1978). Ajastu fotolavastuse tüüpiline näide on ka Margus Haavamäe ja Kersti Voogre „Millega mõõdad oma elu“ (1984). Tollast pulbitsevat plakatiloomingut tundes tuleb tõdeda, et paremad saavutused jäävad kultuuriplakati valdkonda, mida riiklik kirjastus ei kata. Tõenäoliselt ei soodustanud nomenklatuursete teemade jäikus ning kirjastamispoliitika kohmakus selliste annete õidepuhkemist. Sellised kohustuslikud teemad nagu näiteks looduskaitse, rahuvõitlus või alkoholism, mis kordusid aastast aastasse kirjastuse plaanides, ei erutanud tollal eriti loojaid.

Näituse taustal äratavad tähelepanu mõned stammtegijad, kelle graafiline keel on välja kujunenud ega muutu aastate jooksul. Näiteks Alfred Saldre jõulised guašikompositsioonid ja meisterlik anatoomia valdamine rändavad teemast teemasse ühesuguse hooga, nii et tekib tahtmine näha ta teoseid suuremal hulgal. Või siis omaette nähtus Margarethe Fuks, kelle lamenukke meenutavad rahvariietes tegelased mõjuvad kohmakalt, aga ka eestipäraselt.

Erilist lootust seda laadi isikunäituste korraldamiseks küll ei paista, sest täielik plakatikogu on vaid rahvusraamatukogul, näitusetegevus pole aga selle institutsiooni esmane ülesanne. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on küll alustatud graafilise disaini kogumist, aga sealsed ressursid ja kollektsioon pole suured. Rahvusraamatukogu on kahtlemata tubli olnud ning kõik seal hoiul plakatid on üles pildistatud ning Digaris kättesaadavad.

Lääbakil kujundus

Mõni sõna ka näituse kujunduse kohta. Plakatid on eksponeeritud koopiatena, millel on kindlasti oma põhjendus, aga siiski … Omaaegsed odavad trükitooted, mida leidus kontorites ja kodudes tuhandete kaupa, on alles ainueksemplaridena ning arvatavasti selle tõttu ei soovitud originaale välja panna. Sellest on kahju, sest digiprint on nivelleerinud mõningad värvivarjundid ja teinud kogu väljapaneku ühtlaselt plastmassiseks. Kahju on ka mõnedest eksponaatidest, mis on välja pandud vähendatud formaadis. Paberi faktuur ja mineviku trükitehnoloogia peensused oleksid teinud kollektsiooni nauditavamaks. Näituse mööbel on ehitatud puitraamidest koostatud stendidest, kusjuures puidu ristlõige on piisavalt väike, nii et kuivades on osa raamidest kõveraks tõmbunud. See polnud küll ette kavatsetud, et stendid oleksid natuke lääbakil, aga mõjub tabavalt – lääbakil oli ka nõukogude ühiskond.