2020. aasta kevadest saadik on etenduskunstide vallas paljude uuslavastuste esietendus mitu korda edasi lükatud. Missuguseks kujuneb tantsukunst pärast pandeemia karme kuid, on praegu veel mõistatus. Otsitakse uusi formaate, tantsuvaldkonnas kohtab üha sagedamini tantsufilmide ja väiksemate videovormide konkursse ja veebifestivale. Tantsukunstnike töö kehaga taandus mõneks ajaks individuaalsele harjutamisele, üheskoos sai paremal juhul liikuda videotundide ja -proovide käigus. Üleilmselt olukord muidugi erineb paiguti, sõltudes igas riigis kehtivatest piirangutest.

Vaktsiin annab lootust, et laussulgemine ja nii ulatuslik isolatsioon enam ei kordu, ent välistada ei saa, et see tabab meid aeg-ajalt ja väiksemas mahus edaspidigi. Füüsiline koosolek on saanud uue tähenduse – seda nii sotsiaalselt, tervishoiu-turvalisuse seisukohalt kui ka kunstilises märgisüsteemis.

Tänavuste Eesti teatri aastaauhindade väljakuulutamise järel kohtusid mõned 2020. ja 2021. aasta tantsužürii liikmed, et arutada tantsuvälja uusi võimalikke suundumusi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Vestlesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõud Kai Valtna, koreograaf Henri Hütt, Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudi koreograafiaõppejõud ja koreograaf Oksana Tralla, tantsukunstnik Eline Selgis ning tantsuvaatleja ja -kunstnik Marie Pullerits.

Marie Pullerits: 2020. aasta suvel, kui pandeemia algusest oli veel vähe aega möödas, arutati „Baltoscandali“ festivali diskussioonil, kas ja kuivõrd on suudetud Eesti teatrimaastikul ja etenduskunstide vallas muutunud olukorrale sisuliselt ja vormiliselt reageerida. Nüüd on sellest tükk aega möödas. Kuidas teie arvates reageeris tantsuväli möödunud aastale?

Kai Valtna: Loomingulise platvormi eˉlektron korraldatav Kõheda Vastasmõju festival¹ on üks selliseid, mille puhul on hüljatud vanad raamid. Sama tuli esile ka mullu novembris voogedastuse teel vaatajateni jõudnud Liis Varese lavastuses „Kõik loeb/The Reader“², mis minu arvates vastab väga täpselt praegusele üleilmsele olukorrale. Kui siia kõrvale asetada aga need näited, mille puhul tehakse otselülitusi liikumiskombinatsioonidest oma kodust diivani veerest, siis mulle tundub, et tantsust mõeldakse endiselt eelkõige jagatud füüsilise ruumi tähenduses. Tegelikult on mul hea meel, et suurem osa eelmisel aastal Eestis sündinud tantsuloomingust ei kolinud kergekäeliselt veebi, vaid hoiti ka füüsilist ühisruumi.

Henri Hütt: Mõnes mõttes ma nii sekundeerin kui ka oponeerin sulle – kindlasti on voogedastusplatvormide esiletõus tervitatav. Kui varem lükati küsimus, kuidas võtab tekst või kaader etendaja rolli, pigem metafüüsika või esoteerika valdkonda, siis nüüd on need komponendid saanud reaalseteks võteteks, millega veebis voogedastusel arvestada. On tulnud ümber mõtestada, millised on nüüd lavastust loovad komponendid. Sellest vaatevinklist on tantsukunst reageerinud uuele olukorrale võrdlemisi kiiresti ja asjakohaselt. Noori vaadates on hea meel tõdeda, et tants kui performatiivne aktsioon installatiivses galeriiruumis on taas tõusuteel. Eesti kunstiakadeemia ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide tudengid on teinud üheskoos aktsioone Vent Space’is,³ hiljuti korraldati Tartus näitus „See sinine maja Baeri tänaval“⁴.

Kellele veebikeskkond ei sobi, leiab intiimsema ja individuaalsema lähenemisviisi. Esile saabki tõsta individuaalse suhte: tantsukunstnikud on leidnud võimalusi mitte lavastada Estonia teatri mahtu täismajale, vaid luua kogemus viiele või isegi ainult ühele vaatajale. See piir on nihkunud ning tantsu- ja etenduskunstnikud on saanud sellest ka ise teadlikumaks. Üheleainsale vaatajale luues on etendaja tagasiside täpsem ja mõistetavam, mõlemale poolele intiimsem ja individuaalsem.

Oksana Tralla: Mulle on pandeemia tagajärjed alles nüüd kohale jõudmas. Alles nüüd saab tasapisi selgeks, mida nendes oludes saab teha ja mida mitte. Kui olin väike tüdruk, tahtsin saada kosmonaudiks. Nüüd võin tõdeda, et saingi: istusin üksinda enne tunni algust balletisaalis ja mu tudengid olid kõik ekraani taga „akendes“. Tekkis seletamatu vaakumi tunne: mina olin saalis, aga füüsiline üksindus oli nii rusuv, et ma ei osanud selles steriilsuses edasi minna. Järgmised tunnid viisin juba läbi oma köögis, et olla tudengitega võrdsemas olukorras. Suhtlus toimis nii paremini.

Mida sellistes oludes saab tantsuõppe vallas üldse teha? Millisest tunnetusest ja väärtustest rääkida? Võib rääkida tantsuteooriast, kunagistest tegijatest ja nende põhimõtetest, püüda piiratud tingimustes liikuda. Kas aga sellega on praegustes ja ilmselt tulevasteski oludes ka päriselt midagi pihta hakata?

Kerkib õigustatud küsimus: kas nii etenduskunstnikud kui ka publik eelistaks, et esietendus lükataks veel aasta võrra edasi, või tuleks teha see ikkagi mingil uuel moel ära, leida idee edastamiseks plaanitust teistsugused kommunikatsioonivahendid? Sama on tantsutehnika eksamitega. Kas viia need läbi nii, et kuu aega oldi reaalselt koos, siis järjest isolatsioonis, seejärel mingisuguse hübriidõppe vormis justkui uuesti koos? Millega me oleme lõpuks reaalselt tegelenud ja mille alusel saab tulemusi hinnata? Seejuures ei saa öelda, et tulemusi ei ole, kaugel sellest.

Valtna: Mulle tundub, et on vaja kedagi julget, kes ütleks, et tants ei ole enam see, millena seda varem mõisteti. Sellest on saanud midagi muud. Ma ei tea, kas ma ise olen selle väitmiseks piisavalt julge.

Hütt: Mina olen nii julge küll. Võtame aluseks teatrikunsti hingeminemise või -pugemise – et kuidas üks või teine kunstitöö puudutab publikut. Füüsilises ruumis koos olles tekib see tunne palju lihtsamalt. Praegustes tingimustes tuleb vaadata, millised on n-ö virtuaalse neljanda seina lõhkumise võimalused, et etendus- või tantsukunst saaks ikkagi sama tähenduslikult hinge pugeda ja lähenemisprotsess võiks toimida, olenemata sellest, et me kõik oleme oma eraldatud ruumis koos paljude segavate faktoritega. See on tähtis aspekt, millega tulevikku vaadata ja millele tantsukunst võiks praegu pühenduda.

Peatun ka tantsu ja koreograafia suhtel. 1. aprillil etendus Kõheda Vastasmõju festivalil Rimini Protokolli „Call Cutta at Home“.⁵ Selles on lõik, kus India telefonikompaniis töötavad naised proovivad kirjeldada oma keskkonda, seda, kuidas nad end praeguses olukorras tunnevad ja kuidas selles telefonikompaniis tuleb neil teha tööd jäikades raamides. Publik Eestis sai live-etenduse ajal kollektiivse ülesande pugeda oma kodus laua alla, proovida, mis tunne on olla kitsastes oludes, ja hinge kinni hoida. Ühel hetkel olingi laua all ja tundsin, et see on päris immersiivne kogemus – tõesti taheti veidikenegi puudutada kõiki minu meeli. Järgmisel hetkel sähvatas reaalsuskontroll: miks ma istun laua all? Kuidas mind on üldse suudetud panna sellisesse olukorda, et ma siin nüüd, hing kinni, ootan tolmurullide keskel midagi? Minu enda koduses keskkonnas antakse mulle kehalis-koreograafiline kogemus. Kui heatahtlik ma vaatajana saan olla ning millisel määral minna kaasa etendaja pakutuga?

Pullerits: Oleme praegu vaadelnud peamiselt kaht haru: üks on praktikute-tegijate perspektiiv nii kõrg- ja huvihariduse kui ka professionaalse enesetäienduse ja -arenduse kontekstis, teine aga etenduskunstide ja loometegevuse pool. Võib loota, et teatri tuumaks jääb n-ö hingepugemine, aga kuhu paigutub seal edaspidi tantsukunst ja koreograafia?

Hütt: Kas otsime midagi, mis kuulub autentselt ainult tantsu ja koreograafia juurde ega ole hübriidvormina seotud teiste etenduskunstidega?

Pullerits: Selline ainulisus võib-olla polegi enam võimalik. Viskan pigem õhku küsimuse, millised on teie meelest komponendid, mis teevad loomingust just tantsukunsti ja mitte selle, et tantsukunstnik on midagi veebis videoga arendanud ja sõnaga mänginud? Kust alates saab osutada nüüd tantsule kui kunstivormile?

Eline Selgis: Tants on eelkõige ülekanne kehalt kehale. Kui vaadata filmitud tantsu ekraanilt, ei ole see paratamatult sama, kui näha seda reaalses, jagatud ruumis. Ent minu arust on sobilik nimetada tantsukunstiks ka veebis video ja sõnaga mängimist. Kontekst ja situatsioon pakuvad seal huvitavaid võimalusi: näiteina sobivad uuendusliku vormiga „dis/placed“ („ümber/paigutatud“)⁶ või „Existing on the left side to appear on the right side“ („Et ilmuda paremal, tuleb olla vasakul“).⁷ Ma ei arva, et hübriidvormidega katsetamist peaks kartma, teistsuguse loogika alusel mõtlemine võib mõjuda innustavalt mis tahes kunstivormile. Kui asetada keha ekstreemsemasse olukorda, nihutada vaatajat füüsiliselt või emotsionaalset, teha koostööd teiste valdkondadega, siis kõik see ei tühista minu arvates tantsukunsti senist definitsiooni.

Valtna: See on vist tantsu puhul kõige keerulisem küsimus, eriti praegu: kas saab enam üldse eristada tantsukunsti, seda välja puhastada kõigist teistest žanridest ja hübriidsetest vormidest? Rimini Protokolli füüsilis-kaasav kogemus võib tähendada hingepugemist, ent nemad ei nimeta seda tantsulavastuseks. Koreograaf Liis Vares suutis lavastusega „Kõik loeb/The Reader“ teha sõnadest sõnatu kompositsiooni, mis hakkas vaatajale mõjuma. Kas see on siis visuaal-sõnatu kompositsioon koos isikliku füüsilise kogemusega?

Hütt: Kui on üldse mingi erisus, siis esiteks loo jutustamise viisis – millise mõjuga see olla võib? Ma ise igatsen, et tantsukunstnikel oleks võimalik virtuaalsetes kanalites ennast julgemalt väljendada – mitte niivõrd tavapäraseid loo jutustamise narratiivseid viise kasutades, aga just edastades mingeid kehalisi seisundeid. See võiks olla üks tantsukunstile omane erisus, ent siin oleneb palju kunstniku julgusest ja jultumusest.

Tantsukunsti defineerimise küsimus on alati olnud ja jääb edaspidigi. Mulle tundub, et Eestis on see veel natuke ontlikes kingades, enesemääratluse või -defineerimise teema. Paljud koreograafiaõpingute lõpetajad hakkavad ise kiiresti mujalt teisi vahendeid kompama, saavad ruttu etenduskunstnikeks ning sinna määratlusse on hea ja turvaline jääda. Koreograafidel võiks jätkuda julgust nimetada ennast siiski koreograafiks kogu oma erivormilise loometee vältel. See paneks ka teisi nägema tantsus ja koreograafias neid võimalusi ja võimatusi, mida ehk varem ei osatud sellisel kujul tantsu keele või loo jutustamise viisina märgata.

Pullerits: Mulle tundub, et praegu tuleb veel rohkem rääkida koreograafia laiendatud mõistest ja tähendusest. Oleme ilmselt astumas hübriidetappi: kindlasti on kunstnikke, kes hakkavad kehalisuse uurimiseks ning kehalise kommunikatsiooni võimaldamiseks otsima uusi vahendeid. Kuni ei tule ühiskonna täielikku ja pikaajalist sulgemist, leidub aga alati neid, kes tahavad töötada tantsijatega saalis, arendada keha ja liikumistehnikaid ning kohtuda publikuga teatri­saalis õhtul kell seitse.

Tralla: Mulle tundub, et liigumegi korraga väga erisugustes suundades. Võimalik on kahetine põhimõtteline renessanss. Turvaline liikumisuurimus ehk movement research ja tantsuliste kombinatsioonide esitamine ei ole enam ehk parim variant, vähemalt virtuaalse kanali kaudu on sellega väga raske hinge pugeda või tähelepanu pälvida. Piirangute lõppemisel näeb võib-olla hoopis selle tantsulaadi uut õidepuhkemist: inimesed saavad hullunult kokku ja hakkavad intensiivselt tantsima. Võib-olla omandavadki tantsijad laval nüüd uue väärtuse, äkki nähakse seda puhtust ja liikumise ilu teise pilguga?

Pandeemia tõi kaasa kõigi piiride hägustumise. Vanad ja noored tegijad, kohalik ja rahvusvaheline väli pidid kõik uuesti alustama – mingis mõttes värskendav taaskäivitus. Kui küsida, kas tants ei ole enam see, mis ta oli seni, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?

George Balanchine on öelnud, et tantsust ei saa mõelda, tantsu tuleb praktiseerida. Aga äkki praegu just ongi tantsust mõtlema hakkamiseks soodne aeg? Võib-olla loob see suhestumiseks uusi võimalusi?

Valtna: Mulle tundub, et käib tantsu erisuguste vormide demokratiseerumine. Tantsule on ette heidetud, et kunsti kontekstis on ta justkui asi iseeneses ega ole seotud eluga. Näiteks ei ole nüüdisaegsed etenduskunstnikud tahtnud enamasti midagi kuulda sellest, et salsatunnid on ka tants. Salsatantsijad ei ole jälle aktsepteerinud nüüdistantsu lähenemist etenduskunstile ega ole võtnud seda tantsuna. Kui nad nüüd seal veebis üksteise kõrval kokku saavad, siis kas see aitab demokratiseerumisele kaasa? Asi ei ole kindlasti ainult selles, et etenduskunstnik ei taha midagi muud teada, probleem on olnud vastastikune. Mulle tundub, et see hakkab nüüd muutuma, sest praegu veebi kolinud liikumine on saanud inimestele hädavajalikuks. Tants on taas elulähedasem kui vahepeal, ollaksegi seotud eluga. Tantsule on antud uus võimalus ennast kehtestada.

Hütt: Tahan intriigi mõttes oponeerida mõttele, et demokraatia tungib peale. Kui eelmise lockdown’i ajal olid tantsukunstnike mõtted läinud väga spetsiifiliseks ning vaataja pidi huvi tundma kogu kunstivälja vastu, olema suure lugemuse ja kogemusega, et üldse aru saada, millest kunstnik räägib, siis nüüd on toimunud justkui regress ja võimust on võtnud ellujäämise teema üleüldiselt. Ma ei taha kunstis käsitleda seda, kuidas teha tuld, saada puhast vett vms. Kui kunstnikud jäävad kauaks sellesse „vaatame, mis edasi saab“-faasi ning teemade spetsiifilisus ei süvene enam, võib ühel hetkel näha kunsti laialivalgumist. Millal saabub hetk, kui me ellujäämise ja üksteise käehoidmise lõpetame ning võtame ette teemad, mis praegu on jäänud pandeemia varju?

Pullerits: Praegu on veel raske järeldada, milliseks kujunevad avaliku arutelu kesksed teemad, mida ka kunstivaldkond käsitlema hakkab. Muutunud kommunikatsioonist saab ehk üks fookusteema? Mismoodi võiks see ilmneda tantsukunstis ja kehalises etenduskunstis?

Valtna: Väga ausalt, sest oleme aasta jagu üksteisele otsa vaadanud, ilma teatri tavapärase pidulikkuseta. Mulle tundub, et see kehaline kogemus jõuab kuidagi ka tantsukunsti.

Hütt: Osutasin enne võimetusele ja jõuetusele lõhkuda virtuaalne neljas sein, aga tegelikult võib selle saavutada just mingi praktilise aspekti kaudu. Näiteks kui kunstnik teeb ekraanil midagi, mistõttu pean vaatajana reaalselt ennast oma füüsilises ruumis liigutama ja saan seetõttu kehalise kogemuse. Ma arvan, et filigraansed liikumiskombinatsioonid, mis pakkusid varem tohutut silmailu, ei ole kahemõõtmeliselt ekraanilt kuigi huvitavad vaadata.

Selgis: Ollakse sunnitud otsima uusi kommunikatsiooniviise ja arendama need filigraanseks. Kuidas liikumisega nüüd suhestuda? Miks me seda teeme ja kuidas? Kodus üksi tantsida on mul tantsukunstnikuna järjest raskem, keeruline on leida selleks motivatsiooni. Olla kas või mõttelises ruumis kellegagi koos ja lahendada kellegi teise pakutud ülesannet on praegu igal juhul huvitavam.

Missugust maailma saab distantsilt kommunikeerida selliste mõttesisendite ja ülesannete kaudu? Kuhu ja kuidas saab oma tähelepanu suunata? Millisel moel saab nüüd luua inimestele ruumi, nii vaatajatele kui ka osalejatele?

Hütt: Vahetu füüsilise kogemusega on kadunud ka tõetunnetus: tõde versus tõe transformatsioon. Püstitasin selle küsimuse ka oma viimasel „Made in Estonia maratonil“ etendunud töös.⁸ Miks me usume seda, mida praegu näeme? Miks järsku, kui meil ei ole enam füüsilist kontakti, on vähenenud ka kahtlus, et see kõik, mida meile ekraanidelt näidatakse, ei pruugi tegelikult selline olla? Tõe transformatsioon on võtnud ette iseäraliku teekonna.

Valtna: Meie tõetunnetus pärineb pandeemiaeelsest ajast. Henri, ma usun sind sellepärast, et ma mäletan sind. Lugesin hiljuti Vikerkaares ilmunud Hent Kalmo loost,⁹ et nostalgia ei ole mitte igatsus selle järele, mis oli, vaid selle järele, mis praegu puudu on. Kas pandeemiaeelne aeg on vajunud juba sellisesse mälestusse nagu Pätsu-aegne Eesti, on midagi romantilist ja nostalgilist?

Hütt: Kindlasti teeb see meie lähimäluga mingeid tehteid, millest me pole veel teadlikud.

Pullerits: Alustasime vestlust küsimusest, kas Eesti etendus- ja tantsukunst on pandeemiale piisavalt reageerinud. Kas võib aga olla, et hoopis publik peab olema kiire reageerima?

Hütt: Etenduskunstid on saanud millekski eksklusiivseks. Esiteks on füüsiliselt toimuv etendus praegu midagi täiesti erakordset, aga ka paljudel veebis korraldatavatel aktsioonidel on osalejate piirang. Kui kohe ei reageeri, ei saa enam registreeruda ja piletit. Kõheda Vastasmõju festivalil olid mõned piletiga voogsündmused paari minutiga välja müüdud. Kunst võib-olla ei saagi suures plaanis nii kiiresti reageerida, aga just vaataja reaktsioon peab olema ülikiire, et sellest üldse osa saada, ja avatud uutele tõlgendustele.

Tralla: Defitsiit on tagasi, aga täiesti uues kuues.

Hütt: Kunstnike reaktsiooni kiirus on olnud küll muljetavaldav. Kui enne pandeemiat mingi kultuurisündmus ära jäi, tundus see nagu maailma lõpp: „Mis nüüd saab, kes mu mõtteid nüüd kuuleb!“ Etendusmajade tööplaan tehakse pikalt ette, nüüd aga võivad teostusvõimalused tulla ootamatult – ja ei ole probleem, et pole olnud kaht kuud proovi­perioodi, meeskonna kokkupanekut. Nüüd on määrav see, kellel on homme aega ja saab tulla minu tuppa arvuti ette valgust tegema. See järsk sööst reaalsusesse on olnud hämmastavalt terav ja aktiivne. Vägev on tajuda inimeste uut, mõeldud-tehtud mentaliteeti.

Pullerits: Kas Eesti tantsuväli tunneb vajadust oma tegevus ümber mõtestada või tajutakse praegust olukorda pigem ajutise katkestusena? Või jääb edaspidi kaks paralleelset liini: tants saalis ja tants voogedastuses, mis tahes kuju viimane vormiliselt ka ei võtaks?

Valtna: Arvan, et kunstnikule sobivad kõik kogemused, siin ei ole mingit katkestust olnud. Kunstnik võttis ka varem oma ainese elust, edastas selle rafineeritud sõnumi publikule, kes seda nautis. Ilmselt mingid muutused tulevad tantsu õpetamise tasandil, isegi mitte kõrgkoolis, vaid huvihariduses – mingeid asju ei olegi võib-olla enam reaalses kontaktis mõistlik teha. Loodan väga, et me ei hakka nägema lavastuste paralleelversioone, päris- ja koroona­lavastusi.

Hütt: Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, on mõned muutused tulnud selleks, et jääda, isegi kui etenduspaigad taas avatakse. Minu meelest läheb pilt aina värvikamaks ning veebitants ehk arenevad voogedastusteatri võimalused on senisele väga hea täiendus. Kui mõtlen inimestele, kes ootavad vana reaalsust tagasi, siis loodan siiralt, et nad kasutavad praegust aega ka uute võimaluste otsimiseks. Isegi kui keegi mingil määral eitab seda, mis praegu maailmas sünnib, siis vähemalt töötatakse selle nimel, et kui saalid kord taas avanevad, oleks midagi oma loominguga öelda.

Selgis: Kuhu tahes me siit edasi liigume, saavad seni tavapärased iseenesestmõistetavused möödapääsmatult uue tähenduse. Olles terve aasta tantsinud ainult ühe ruutmeetri peal, tähendab nüüd saalis liikumine paratamatult midagi muud. Mida pidasime varem loomulikuks ja normaalseks, on praegu eksootiline ja eriline.

1 Kõheda Vastasmõju festival toimus veebiplatvormil elektron.live 3. IV – 5. IV 2020 ja 1. IV – 5. IV 2021.

2 Lavastaja Liis Vares, tehnilised teostajad Liis Vares, Taavet Jansen ja e-lektron. Esietendus 29. XI 2020 voogetendusena platvormil http://elektron.art.

3 Näiteks Denisa Štefanigová isikunäitus „Lama mu peale“ Vent Space’i projektiruumis 26. XI 2019; 26. XI – 1. XII 2020 olid Vent Space’is residentuuris Anumai Raska ja Riin Maide.

4 Näitus „See sinine maja Baeri tänaval“ 24. II 2021 Tartus Baeri tänav 5. Kuraatorid Riin Maide ja Nele Tiidelepp.

5 Rimini Protokolli veebilavastus „Call Cutta at Home“, lavastajad Helgard Haug, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzel. Esmakordselt etendati Peterburi rahvusvahelisel suvisel kunstide festivalil 1. VII – 24. VII 2020.

6 Autorid Rourou Ye, Avan Omer, Mary Notari. Etendus voogedastusena veebis elektron.live platvormil 4. XII 2020.

7 Autorid Helina Karvak, Liis Konsap ja Kirte Jõesaar. Etendus voogedastusena veefestivalil „Made in Estonia maraton“, 20. III 2021.

8 „Reaalsus #1“, lavastaja ja esitaja Henri Hütt. Etendus voogedastusena veebifestivalil „Made in Estonia maraton“, 20. III 2021.

9 Hent Kalmo, Kadrioru aednik. – Vikerkaar 2021, nr 3.