Kriisiaasta andis inimestele puhkust ideoloogilisest infomürast. Võitluses viiruse vastu ja vaktsineerimise poolt ei olnud ega ole parem- ja vasakpoolseid lahendusi. Seni ei ole selgunud ka see, kas üks või teine ühiskond ja riik tuli kriisis paremini toime tänu sellele, et elutähtsate süsteemide kunagised ülesehitajad pärinesid poliitilise spektri liberaalselt või konservatiivselt, kapitalistlikult või sotsialistlikult tiivalt. Kriisis on lugenud vaid juhtimis- ja otsustamisoskus ning juhtumisi juhtima pääsenute (sest USA presidendi valimiste erandiga ei ole pandeemia ajal vabades riikides tähtsaid valimisi eriti toimunud) usaldusväärsus kodanike silmis, valmisolek võimu korraldusi mõista ja neile alluda.
Üks mõiste, mis kriisis meeldivalt kannatada sai, oli kasv, mis erinevalt varasemast paigutus peamiselt negatiivsesse konteksti. Halb oli, kui kasvas määramatus, nakatunute ja viirushaigusesse surnute arv, veel halvem, kui kasvasid R, patsientide arv haiglates, viirusesisaldus reovees, vaimse tervise probleemid, majanduse poolelt rahatrükk, töötute arv ja riigivõlg. Juhid ees, kodanikud järel tegeleti kasvukõverate allapainutamise, mitte ülespoole upitamisega. Jää või uskuma, et pärast poole sajandi pikkust selgitustööd on lõpuks nõusse jäädud Rooma klubi ammuse hoiatusega, et kasvul on piirid. Või maailma suurte bosside põlatud Greta Thunbergi lapsesuise väitega, et igavene majanduskasv saab toimuda vaid muinasjutus.
Aga kes Greta Thunbergi enam peaks mäletama? Kasv on tagasi ja peab inimkonna viima üha uute töövõitudeni ning helgema tuleviku suunas. Analüütikute üllatuseks teatas statistikaamet mai alguses, et piirangutest ja keeldudest hoolimata on Eestis majanduskasv kiirenenud ja selle aasta esimeses kvartalis küündis aastatagusega võrreldes lausa 4,5 protsendini. Statistikuid ennetades kiitis rõõmsatujuline valitsus heaks ka eelarvestrateegia aastani 2025 ning seal on lähiaastate majanduskasvuks ennustatud järgmiseks aastaks 4,8% ja edaspidi keskmiselt 3%. Maksutulud kasvavad ennustuse järgi keskmiselt 4,1% aastas. See kõik on lubatud saavutada kahaneva maksukoormuse juures. Kõik on endine: rohkem raha kätte, viie aastaga viiendiku võrra rikkamaks ja mõnes edetabelis ehk viiendakski. Seda muidugi juhul, kui valijad ei peaks vähem kui kahe aasta pärast toimuvatel riigikogu valimistel tegema vastutustundetuid väärotsuseid ning ära rikkuma kõike, mille nimel juhid pingutavad.
Valitsust juhtiv Reformierakond rääkis kasvu kõrvale natuke ka oma kohustuslikku kärpejuttu. Paar pisiasja võimendusid suureks, kuid valitsust lammutavaks löömaks siiski ei läinud. Kui kärpekära ei olnud kogemata juhtunud suhtekorralduslik viga, pidi tegu olema teadliku fooni loomisega varasügiseks, mil kohaliku võimu valimiste alla on igati mõnus ajastada positiivsete uudiste tulv. Varem räägitust paremaks loodetakse saada majanduskasvu näitajad järgmise aasta riigieelarve aluseks olevas suvises majandusprognoosis ja kõik, mis juurde nõiutakse, läheb teadagi valitsuserakondade valitud kingikotti. Poliitilises kalendris on sügisesed tähtajad täpselt õiges järjekorras. Valitsus peab riigieelarve eelnõu parlamendile üle andma septembri lõpuks, kenasti paar-kolm nädalat enne valimispäeva. Mis oleks parem präänik kui erinevalt kriisiaja praktikast anda omavalitsustele juurde kohustusi, kirjutada nüüd eelarve eelnõusse ka omavalitsuste tulubaasi suurendamine ehk lisaraha neile pandud ülesannete täitmiseks olgu hariduse või hoolekande vallas?
Üks raskus selle juures on, et omavalitsusi ei saa premeerida valikuliselt: kui anda, peab andma ka kohtadesse, kus võimul on valed erakonnad või sootuks parteitud. Teist ja hoopis põhimõttelisemat ohtu kujutab endast see, et kasvu peab kindlustama elanike tarbimisharjumuste taastumine.
Võib ennustada, et kui vaktsiinid suvel võidu saavutavad ning poed ja piirid lahti lähevad, lühiajaline tarbimisbuum tõesti tuleb. Tarbijad, kes vangis elanud ning oma viimased kinga- ja püksipaarid ribadeks kandnud, sööstavad kui pistrikud uute trendikate kevadkollektsioonide kallale. Nende kulutamisvõime ajaühikus aga mitmekordistub, võrreldes piinarikka veebipoe järjekorras ootamise ning valesti tellitud või sobimatuks osutunud kauba tagasisaatmise sekelduste ajajärguga. Valitsuskoalitsioonile sobivalt jõuab tarbimishüpe kenasti valimiste-eelsesse majandusprognoosi sisse ja alles pärast valimisi võib saabuda tõe hetk tarbimise vallas. Ühes kriisieelses loos („Tarbija veab valitsust alt“, 6. IX 2019) spekuleerisin siin lehes mõttega, kas ja millal võiks kohaliku tarbimise lagi kätte jõuda, saades vastukajana ka asjatundlikku kriitikat. Kahjuks tuli kriis peale ja nii ei saa kunagi teada, kas tarbimise kasvu aeglustumisel oleks normaaloludes olnud püsiv iseloom.
Üks on aga selge: Eestis on kriisiaastal vähemalt miljonist peast korduvalt läbi käinud mõtteid-küsimusi igaühe tegelike vajaduste kohta. Suletuse tingimustes on kõik saanud oma varanduse hulgas korraliku revisjoni teha ja palju soetatust tarbetuks prügiks kuulutada. Miks ma küll selle üldse olen ostnud? Kas mul on midagi uut vaja või mitte? Kas igal mu sõidul oli ka muu eesmärk peale nafta põletamise? Kas see, mida tegin, ikka oli tarvilik, kui nüüd aasta otsa sellest ilma olles midagi ei tunne puudu olevat? Igal kaubal ja teenusel on hinna- ja energialipik küljes, aga käitumise kujundamisel on mõistlik vaadata kõike ka läbi kasvu prisma.
Kõige lihtsam on toiduga. Igapäevased toidukogused lihtsalt ei saa lõputult ega pisutki kasvada kellelgi, kes enne stardipauku puhta näljas ei olnud või kui ei sööda, nagu Trimalchio pidusöögil. Mida teha kasvu nimel? Osta aina kallimaid delikatesse, mille valmistamisse inimkäed rohkem lisandväärtust sisse pressinud? Või lihtsalt osta rohkem ja visata seetõttu rohkem prügikasti? Võimalik, aga varem või hiljem lintšivad ökosõdalased selle eest ära. Ja pahatahtlikud kõhnad võivad liigsööjaid ka maksustama hakata.
Kriisiaeg tõi paljude jaoks avastuse, et elatakse liiga suures kodus, sest tuli välja, et sinna mahub vabalt ära ka töökoht. Paljud ettevõtted aga märkasid, et laiutavad arutult suurel büroopinnal. Kinnisvaraturul see, et paljude inimeste igapäevases kasutuses on liiga suur hulk köetavat ehk energiakulukat pinda, veel ei peegeldu. Aga millalgi hakkab peegelduma ja kasvu kontekstis on paslik küsida, kui palju on parasjagu elamispinda. Kas iga järgmine sugupõlv saab õnnelik olla vaid juhul, kui elab lapsepõlvekodust kaks korda suuremas korteris või majas? Kas igale töötajate generatsioonile peaks määrama eelmisest avarama töökoha suuruse miinimumnormi?
Kui rahvaarv püsib stabiilne ning sõjas kinnisvara ei hävine, kvaliteetselt ehitatud hoonete amortiseerumine on aeglane ning kogu aeg ehitatakse uut juurde, siis millal saabub päev, mil elanikkonna enamus ütleb, et talle piisab, kõik ihaldatu on täitunud? Kahtlustan, et noorema rahva hulgas juba levib keskkonnateadlik ja vastutustundlik arusaam, et õnnelik olemiseks ei ole vaja oma vanematest kõike kaks korda rohkem omada ja tarbida. Kui kriis möödas, hakkab nende hääl ühiskonnas taas valjemini kõlama. Ega noored kliimaaktivistidki ole teisele planeedile elama kolinud ja tulevad tagasi, kui veidrikud Toompeal platsi vabastavad.
Soome-ugri rahvad teavad iidsest ajast, millega lõpeb liigne kasvu kummardamine, soomlased ja eestlased on selle hoiatusloo ka oma rahvuseeposesse kirja pannud. Tamm kui ilmasammas, teadagi, kasvab taevasse, varjab kuu ja päikese ning lõpuks tuleb ikka maha raiuda, et endine ilmakord taastuks. Millega majanduse kui tamme taevani kasvatamine globaalselt päädib, selle osas valitseb alanud kliimakriisis üleilmne teaduslik konsensus. Tammelaulu lõpus tehakse raiutud puust palju kasulikke asju. Meie sajandi maailm on alles asunud nuputama, mida fossiilkütuste jõul hiiglaseks paisutatud majandusega peale hakata, kui see ikka jõutakse enne ümberkukkumist maha raiuda (digi- ja rohepöördest ei pruugi piisata). Esimese asjana peaks kasvujutu ära lõpetama ning tarbimissõltlastele tervendavad abiprogrammid käivitama. Mine tea, äkki suudetakse anonüümsete tarbijate vestlusringides lahendada ka mõistatus, kuidas kasvatada heaolu majandust kasvatamata.