Alustuseks kasutan vabadust alustada lugu võimalikult kaugelt. Nagu mu slovakist kooselukaaslase sõnul eestlastel kombeks on. 

Kasvasin üles 1990. aastatel ja mulle tuletati vabadust vahel meelde. Peamiselt nii, et ma ei saa päriselt aru, kui õnnelik ma olema peaksin. Alles oli ju teisiti. Aga kuidas karta seda, mida ma pole kogenud? Kui ma värske täisealisena Euroopa teise otsa suurlinna kolisin, oli see ühtlasi vabaduseväljendus ja -janu. Minna ära Eestist ja eestlaste juurest oli üks vabadus. Teine oli võimalus elada oma äranägemise järgi, suhtluskonna ja ema-isa kõikenägeva pilgu alt väljas. Tagasitulek oli ekkemoorilik. Siis valisin vabanemise neist rütmidest, mis mind algselt suurlinna kutsusid. Tagasi vaadates oli vabadusel nende otsustega vähe pistmist. Pigem tegin need siis, kui enam valikut polnud või kui valiku dikteerisid olud. 

Sotsioloogi haridusega linnauurijana olen järjest enam teadlik, kui suur osa vabadustest on tegelikult näilised. Kindlasti ei ole kõik võrdselt vabad. Seda saab kogeda Tallinna autokeskses linnaplaneerimises. Seda kuuleb võimujanuselt populistilt. See paistab pandeemiaaja soojamaareisist. Seda kardab mu pensionärist juuksur Leeli. Aga muutumata küüniliseks, tuleb tõdeda, et nii on see suures plaanis alati olnud. 

Praegu näen kõige suurema vabadusena võimalust otsustada omakasukummardamise vastu. Ühtlasi on see kliimaeesmärkide täitmiseks järjest enam ka igaühe vastutus. Alustuseks piisaks otsusest teha rohkem head kui halba. See ei tähenda, et alati peab olema isetu. Ennast peab hoidma, kuid võimalusel mitte teise arvelt. Kas selle otsuseni jõudmiseks peab tingimata kogema ise ebaõiglust, on eraldi küsimus. Ühtlasi pole lihtne võtta kokku julgus mitte vastata kinnistunud ühiskondlikule eduootusele. Aga päris vabadus polegi lihtne.