Ülo Ilves sündis Paides 7. III 1929. Pärast Paide keskkooli lõpetamist läks ta 1947. aastal õppima arhitektuuri Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus jõudis käia peaaegu neli kursust. 1951. aasta juunis Ülo Ilves arreteeriti, kuna ta oli osalenud 1946. aastal Paides loodud organisatsioonis Uus Eesti. Selle eest mõisteti ta süüdi nõukogudevastases tegevuses ja määrati talle 25+5 aastat Komi ANSV Vorkuta kivisöekaevanduse vangilaagris. Kuna ta oli enne kinnivõtmist õppinud aasta jagu geodeesiat, sai ta laagris „võimaluse praktiseerida“ maa-aluse maamõõtja ametit, mis vabastas ta söevagonettide lükkamisest. Ülo Ilves vabastati 1953. aasta amnestiaseaduse alusel 1955. aastal ja loeti kohtu poolt mitte karistatuks.
1956. aastal astus Ülo Ilves uuesti kõrgkooli, nüüd juba ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti arhitektuuri erialale, mille lõpetas 1959. aastal.
Juba kunstiinstituudis õppimise ajal töötas Ülo Ilves arhitektina Giprosovhozstroi Tallinna filiaalis mahulise projekteerimise, planeerimise ja projektide kunstilise viimistluse alal. Muu hulgas valmisid tema töölaual mitmed sohvoosikeskuse hooned. Esile toodi tema silmapaistavat annet ja tööalaseid võimeid ning eeskujulikku töössesuhtumist. Lühikest aega töötas ta ka Eesti Põllumajandusprojektis vanemarhitektina.
Alates 1958. aastast oli ta ametis Eesti Tööstusprojektis, alguses vanemarhitektina, hiljem osakonna peaarhitektina. Eesti Tööstusprojektile jäi Ülo Ilves truuks kuni oma karjääri lõpuni, kokku 50 aastat. Pensionile jäi ta 80aastaselt, siis oli ettevõtte nimi juba Sweco Projekt. Selle pika aja jooksul täiendas ta ennast ehitus- ja arhitektuurivaldkondades, nagu linnaehitus, hoonete tüpoloogia, ehitusfüüsika ja nüüdisaegsed insenerikonstruktsioonid.
Tööstusprojektis töötamise ajal autasustati Ülo Ilvest nii paljude tööalaste saavutuste kui ka instituudisiseste laskmisvõistluste eest. Talle oli väga oluline täpsus, seda igas asjas. Tema projekteeritud on märkimisväärne hulk tööstus- ja olmehooneid, mida iseloomustab struktuuri selgus ja ratsionaalne põhjendatus. Tema käe alt tuli ka arvukalt eramuid ja suvilaid. Mitme tema projekteeritud hoonega ei ole kahjuks kõige paremini läinud: Väikesele Munamäele projekteeritud suusahüppetrampliini ei ehitatud valmis, ENSV Riikliku Plaanikomitee Arvutuskeskus pidi alla vanduma superministeeriumi hoonele.
Iseloomult oli Ülo tagasihoidlik, aga kindlameelne. Seltskonnas rääkis ta oma minevikulugusid tasasel häälel läbi huumoriprisma, mis hoidis kuulajad teravad ja tähelepanelikud. Tema lugudes tuli alati välja naljatlevalt riukalik nõukogudevastasus. Näiteks, kui ta sai Vorkutast vabastusteate ning käsu kohemaid kodu suunal liikuma hakata, kuulutas ta vanglajuhile ja raamatupidajale, et enne ta sealt ei lahku, kui palk on välja makstud. Vangilaagris käinud Ülole oli Eesti iseseisvuse taastamine erilise väärtusega.
Tema looming on näiteks Oru turbakombinaat (1962, kaasautor Maimu Kaarnaväli, lammutatud), Tallinnas Eesti Kaabli haldushoone Jõe 4 (1962, kaasautor Enno Treiberg, ümber ehitatud), Eesti Tööstusprojekti hoone Rävala pst 6 (1963, kaasautor Voldemar Herkel, ümber ehitatud), Riikliku Statistikaameti Peaarvutuskeskuse hoone (nüüd Centenniali büroohoone) Endla 15 (1965, kaasautor Maimu Kaarnaväli, rekonstrueeritud), sanatooriumi Rahu magamiskorpus Pärnus (1977, kaasautor Lembi Siimer), ENSV plaanikomitee arvutuskeskus Suur-Ameerika 1 (1978, lammutatud), endise Maardu Keemiakombinaadi laborid ja olmehoone (1978), Standardi kontorihoone Tallinnas Kopli 25a (1970ndate lõpp, kaasautor Ilmar Seibe).
Sel sajandil kavandas ta muu hulgas Kaitsejõudude Side- ja Infosüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskuse (vana kasarmu rekonstruktsioon), Tapa väeosa staabihoone, Võru Kuperjanovi pataljoni staabihoone ja kasarmu rekonstruktsiooni, Balbiino jäätisevabriku külmhoone ja jäätisetsehhi rekonstruktsiooni ning Ämari kooli juurdeehitise ja rekonstruktsiooni.
Mälestame ja avaldame kaastunnet omastele ja sõpradele.
Eesti Arhitektide Liit