Inimmõtlemisele, mis sageli toimib nn binaarsete opositsioonide¹ abil, sobib hästi kõikvõimalike nähtuste jaotamine kaheks: maa ja taevas, öö ja päev, põrgu ja paradiis, must ja valge jne. Binaarsed opositsioonid on vastandpoolused nagu yin ja yang, mis muu hulgas defineerivad vastastikku teineteist, üht pole ilma teiseta. Inimesedki saab mitmel viisil jagada kaheks, näiteks vastavalt jõukusele rikasteks ja vaesteks. Tuntud laulu moodi: „… Kes on rikas, sõidab autos lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünar­nukk on paljas …“²

Samavõrra lihtsustav jaotus vaatab meile vastu inimeste liigitamisel „esimeseks ja teiseks Eestiks, Ameerikaks, Prantsusmaaks …“³ Siinsed sotsiaalteadlased tulid lennuka loosungiga esimest korda välja 2001. aastal, s.t 20 aastat tagasi. Ka praegu on meie sotsiaalteadlaste hulgas neid, kes peavad vahe­tegemist Eesti oludes kehtivaks. Mõni väidab koguni, et „teine Eesti on tagasi ja vastandub esimesele tugevamalt kui kunagi varem“.⁴ Seepärast tasub küsida, kas niisugune nähtus siinmail objektiivselt esineb või on kellegi peas sündinud, välja öeldud ja siis oma elu elama hakanud.

Lõhe nn esimese ja teise Eesti vahel seisnevat selles, et edukale ja oma eluga hästi toime tulevale esimesele Eestile vastandub „vaeste ja heitunute teine Eesti“, kuhu kuulujad on elule alla jäänud ega ole saanud nautida üldist edu. Tallinna ülikooli sotsioloog Tõnis Saarts maalis meile „laia pintslitõmbega teise Eesti sotsioloogilise portree“, mille tüüpesindaja „elab pigem väikelinnas või maapiirkonnas (kui suurlinnas, siis mõnes vähem jõukas linnaosas), on alla keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes vähemprestiižses tööturu sektoris ja on enamasti kõrgkooli diplomita“.

Probleemiks on, kas ja kus selline teine Eesti üldse asub, mis peaks vastanduma esimesele, mille tüüpesindaja elab pigem „suures linnas või suurlinna jõukas linnaosas, on üle keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes kõrge prestiižiga tööturu sektoris ja on enamasti kõrgkooli diplomiga“. Kui püüda sellele lihtsakoelisele skeemile konkretiseerides liha ümber kasvatada ja üles otsida teise Eesti tüüpesindajad sotsioloogi osundatud kohtadest, jääme hätta.

Kuna möödunud kahekümne aasta jooksul pole keegi suutnud ega vist ka eriti üritanud tõestada „esimese ja teise Eesti“ tegelikku olemasolu, piirdun järgnevas arutluses mitte empiiriliste argumentidega, vaid annan teadmistele tugineva hinnangu (ingl educated quess). Kasutan mitteformaalse osalusvaatluse tulemusi, mida olen teostanud tahes-tahtmata oma teadliku elu kestel.

Elu ja lihtsustavad skeemid

Külastades regulaarselt meie tüüpilisi väikelinnu, mis peaksid väidetavalt olema teise Eesti pelgupaiku, võib kõikjal näha märke edasiminekust, sest nii meie suuremate kui ka väiksemate linnade ilme paraneb aasta-aastalt jõudsasti. Kõikides väikelinnades on elanikud saanud juba kolmkümmend aastat hoolitseda oma eluaseme eest, milleks väikelinnades on valdavalt eramud. Inimeste vaba loovuse ja aktiivsuse potentsiaal on realiseerunud eraomandi eest hoolitsemisel, mis on näha ka „relvastamata silmale“. Kui keegi tahab väita, et just seal elavadki meie vaesed ja heitunud, siis on selline jutt kahtlase väärtusega.

Jah, meil on ka endisi, üldjuhul monofunktsionaalseid asulaid, kus 1990. aastate alguses saadi valusalt pihta turumajandusele ülemineku ja Vene turu kadumisega. Kuid väidan, et üldine sotsiaal-majanduslik edenemine ja riigi võimaluste suurenemine on avanud ka sealsetele elanikele rohkelt uusi võimalusi. Aja jooksul leitakse kindlasti üles sobivad funktsioonid ja turunišid, pole kahtlust. Sellist lootuste puudumist ja stagnatsiooni, nagu võis kohata kogu Eestis Nõukogude aja lõpul, neis kohtades enam ei märka.

Nüüd otsime suurlinnast Tallinnast jõukaid linnaosi, kus tuvastada hulgakaupa esimese Eesti esindajaid. Selleks võiksid hästi sobida näiteks Pirita ja Nõmme. Nii Pirital kui ka Nõmmel maksab maa tõesti palju ja seal elamine on prestiižne, kuid suur hulk linnaosade majadest on suhteliselt amortiseerunud ja seal elatakse ennemini tagasihoidlikes tingimustes. Iseseisvuse ajal on Piritale ja Nõmmele ehitatud uhkeid villasid, kuid väita, et esimene Eesti elab Nõmmel ja teine Mustamäel ja Lasnamäel, on totruseni lihtsustav. Ja veelgi kohatum on väita, et Lasnamäel elav venelane ja maal või väikelinnas elav eestlane kuuluvad üldjuhul mõlemad teise Eesti alla, sest nad on pettunud ja heitunud.

Sama raske on rakendada praktikas jaotust „tööturu vähem- ja enam­prestiižseteks sektoriteks“, mis pealegi korreleeruvat kõrghariduse olemasolu või puudumisega. Kas kõrgharidusega kultuurisfääri (nt raamatukogu-)töötaja tegeleb prestiižse või väheprestiižse tööga? Kui hinnata sissetuleku järgi, siis pole see töö küll hästi tasustatud. Kui aga lugeda väärtuseks viibimist meeldivalt vaimses keskkonnas, kus saab paljudega suhelda ja palju kirjandust lugeda, on tema töö kindlasti prestiižne. Kas näiteks kõrgkooli doktorikraadiga õppejõud, kes elab Mustamäel üheksakorruselises majas ja kelle kuusissetulek jääb 1000 euro kanti, kuulub esimesse või teise Eestisse? Mina küll ei oska vastata, sest elu on alati keerulisem kui lihtsustavad skeemid.

Olen kaugel väitmast, et Eestis puudub (varanduslik) kihistumine, kuid elatustaseme- ja eluviisijaotused on mitmekesisemad, mitmetähenduslikumad, kui seda võimaldab riigi lõikamine esimeseks ja teiseks. Kindlasti saab välja tuua väga jõukate kihi, maailmaturgudel toimetavad ärimehed, nagu ka poliitilise ja kultuurieliidi hulka kuulujad, kes kokku moodustavad võib-olla ca ühe protsendi elanikkonnast. Samuti leiame Eestist väga vaeseid inimesi, ka neid, kes on ilma töö ja kindla elukohata, aga kes moodustavad elanikkonnast siiski vaid pisikese osa. Elanikkonna põhimass jääb kuhugi sinna vahele nii oma sissetulekute kui ka tegevusala prestiiži alusel hinnatuna ja kindel on see, et mõned tulevad oma eluga paremini toime kui teised. Toimetulek sõltub omakorda lisaks päranduseks saadud materiaalsele ja sotsiaalsele kapitalile haridusest, isikuomadustest, andekusest ja miks mitte ka juhusest, nagu elus ikka.

Oleme liikunud heaoluühiskonda

Läänemaailm on võrreldes Disraeli ja Marxi aegadega palju muutunud. Eesti on viimasel kolmekümnel aastal kiiresti liikunud tavapärasesse lääne heaoluühiskonda, kus suur osa on olnud riigi sihipärasel suundumisel sotsiaalriigi⁵ poole. Väidan, et objektiivselt hinnatuna on kõigi siinsete elanike elu läinud paremaks, kui rääkida näiteks materiaalsest inimesele kuuluvast omandist või pakutavatest võimalustest ükskõik millises valdkonnas ennast teostada.

Algtase, kust me Nõukogude Liidu lagunedes alustasime, oli niivõrd madal ja inimeste valdav põhimass koosnes neist, kellel polnud üldse mingit omandit. Mitte ainult kitsas rikaste kiht, kes „võib endale kõike lubada“, vaid ka tavaline keskmine inimene saab nüüd kasutada hüvesid, mis veel põlvkond tagasi olid võimalikud vaid väljavalitutele. Eestis moodustab nüüd suure ja üha kasvava osa elanikkonnast keskklass, nagu see on tavapärane kõrgelt arenenud riikides. Nn teist ja esimest Eestit, mis moodustaksid kahe peale kokku enamiku ühiskonnast, pole leida kusagilt.

Paradoksaalsel viisil võib hoopis väita, et Nõukogude Eestis sai rääkida enam-vähem selgelt välja kujunenud kahesest jaotusest, ehk esimesest ja teisest Nõukogude Eestist. Esimese Eesti moodustas tolleaegne (tipp)nomenklatuur, mille esindajad elasid oma reeglite järgi, tarbisid asju ja teenuseid, millest ülejäänud põhimõtteliselt ilma jäid, sest neid oli võimalik saada eripuhvetitest, -poodidest, -puhkekodudest, see nomenklatuur reisis välismaal, sai endale lubada eriprojektiga ehitatud kortereid jne. Need korterid kuulusid küll riigile, ei olnud eraomand, kuid riigi order andis õiguse neid kasutada. Kahene jaotus vastas siis enam-vähem ühele protsendile tippnomenklatuurile ja üheksakümne üheksale protsendile ülejäänutele. Paradoksaalne oli olukord seetõttu, et bolševike ideoloogia järgi pidid kõik olema võrdsed ja klassivastuolud ammu likvideeritud, kuid sellisest arengust puudusid igasugused märgid.

Elanikkonna jaotamisel esimeseks ja teiseks ešeloniks on ühtaegu suur märgiline, ideoloogiline ja poliitiline tähendus. Kuigi objektiivses mõttes teist Eestit ilmselgelt ei ole, on meil ometi olnud ja on erakonnad, kes esindavat just seda osa, kes tunneb, et nad on „pettunud ja heitunud“. Jah, meil pole vähimatki põhjust väita, et selliseid inimesi Eestis ei ole, sest valimistel on just sedalaadi loosungite abil head häälesaaki kogutud ja kogutakse ilmselt ka veel. Soodsad valimistulemused on aga saadud erakondade selgelt sihitud sõnumite ja lubadustega, mis toodavad ja taastoodavad sihipäraselt subjektiivselt rahulolematute inimeste hulka, keda objektiivsete näitajate järgi ei saa kuidagi pidada mingiks teiseks Eestiks.

Veelgi enam: tunnet, et sa väärid hoopis paremat elu, kui sa praegu elad, saab mingis annuses sisendada igaühele sõltumata tema objektiivsest elujärjest. Näiteks autoomanikule, kes on ostnud endale Opeli, võib korraga hakata tunduma, et ta väärib hoopis Mercedest. Kellel on Mercedes, see usub, et ta väärib hoopis Rolls-Royce’i. Ja Rolls-Royce’i omanikule pole võimatu selgeks teha, et tal võiks olla isiklik Boeing 747. Teadlasele, kes on saanud akadeemikuks, võib põhjustada palju tuska asjaolu, et talle pole millegipärast antud Nobeli auhinda.

Siin valdkonnas mingeid objektiivseid piire polegi ja igaühel võib teatavate asjaolude kokkulangemise tagajärjel kujuneda välja millestki ilmajäetuse tunne. Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse sedalaadi emotsionaalset seisundit, mis kaasneb kaotaja enesetundega, frustratsiooniks. Frustratsioon ja agressiivsus on kaks seisundit, mis isiku tasandil on lahutamatult omavahel seotud. Juba 1930. aastatel esitati frustratsiooni-agressiivsuse hüpotees, mis on korduvalt leidnud empiirilist kinnitust.⁶ Selle teooria järgi tekib inimesel (ka loomal), kes tunneb, et on ära teeninud millegi saamise, kuid on selle realiseerimisel mingitel temast sõltumatutel põhjustel takistatud, emotsionaalne seisund – frustratsioon. Frustratsiooni peaaegu automaatne järelm on emotsionaalne agressiivsus ja kalduvus käitumuslikule vägivallale.

Niisugust psüühika omadust tundsid ja oskasid hästi ekspluateerida omaaegsed revolutsionäärid, klassivõitlejad, marksistid-leninistid, kes olid varmad tuvastama neid, kellele sai sisendada, et neid on teenimatult halvasti koheldud. Loomulikult leiti üles ka need, kes olevat olnud süüdi esimeste halvas kohtlemises ja paljaks riisumises, kellelt oli seetõttu õiglane kõik kokkuröövitu ära võtta. Siit alates tuntakse küünilist poliittehnoloogiat, mida saab edukalt rakendada nii võimule tulemisel kui ka olemasoleva sotsiaalse korra pea peale pööramises. Tegevusloosungiks võetakse ikka ja jälle „mida halvem, seda parem“, sest mida rohkem on frustreerunud inimesi, seda suurem on toetus revolutsionääridele.

Tänapäeva eliidivastasus tugineb täpselt samale skeemile, kui räägib süvariigist, Brüsseli diktaadist, Sorosi vandenõust ja teab veel millest. Teise Ameerika isa, ekspresident Trump koos oma meeskonnaga rakendas mõnuga eelkirjeldatud skeemi. Nende võitluse tipphetk saabus 6. jaanuaril 2021, kui frustreerunud rahvamassi veendi, et neilt alatult ära võetud valimisvõit tuleb kohe jõuga tagasi võtta. Pealik ise lubas koos rahvaga Kapitooliumi minna, kuid mõtles ikkagi ümber ja läks Valgesse Majja toimuvat televiisorist vaatama. Teame, millega aktsioon lõppes.

Frustratsioonile soodne aeg

Frustreerunud inimesi nägime 2007. aasta aprillis Tallinna rüüstamas ja 2021. aasta kevadel võis neid märgata Toompeale kogunemas. Aprillimässu ajal oli tollane Tallinna linnapea kuhugi ära kadunud ja ei saanud kuidagi öeldud manitsevaid sõnu neile, kes oleksid teda tõenäoliselt kuulda võtnud. Sarnaselt käitus ka Trump jaanuaris 2021, kui hoolimata korduvatest palvetest inimesi rahustada, ta seda ei teinud. Ja nii näeme käesoleva aasta kevadel selgelt EKREt kui poliitilist jõudu, mille juhid avalikult igasugusest rahuolematusest rõõmu tunnevad ja sellele oma käitumise ja sõnadega hagu juurde annavad. Mäletate, „mida halvem, seda parem“ kehtib sedalaadi poliitjõududele ka siinmail.

Eestis on koos koroonapingetega frustratsiooni tekitamiseks soodus aeg, kuigi rahva valdava osa elujärg on juba kolmkümmend aastat üha paranenud. Marksistlik ühiskonnateooria räägib revolutsioonilisest situatsioonist, mis tähendab rasket olukorda, mil „alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa enam vanal viisil jätkata“. Mõnede uuringutega⁷ on siiski tõestatud, et ühiskonna kataklüsmid, massiline rahulolematus, mäss olemasoleva korra vastu leiab aset mitte siis, kui rahval on objektiivselt kõige raskem, vaid just siis, kui asjad hakkavad minema paremaks, kuid lootused pole täitunud sel määral, nagu omal ajal loodeti, unistati. Just siis tekib hulk rahulolematuid inimesi, kes pealegi näevad, et mõnel teisel on läinud hoopis paremini kui neil. Ja see ajabki tigedaks, frustreerib teatavaid inimgruppe, luues nii sobiva pinnase rahulolematuse kasvuks ja poliitilise populismi levikuks. Pole vahet, kas parem- või vasakpoolse äärmusluse või populismi levikuks saabuvad siis head ajad.

Sedasama näeme ka Eestis ja just selle üldise edenemisega kaasneva frustratsiooni pinnalt EKRE omale toetust kogubki, lubades kõikidele rahulolematutele („Kas me sellist Eestit tahtsime?“) just seda, mida need kuulda tahavad. Nagu ka muu maailma populistide juhtide puhul, pärinevad siinsed EKRE juhid ise kindlasti mitte nn teise Eesti hulgast, keda nad väidetavalt kaitsta ja hoida tahavad. Sarnaselt Ameerikamaa esipopulistiga on ka meie „senjöörid“ majanduslikult hästi kindlustatud, aga samal ajal suure-suure südamega. Või suure, kõikelubava suuga, sõltub, kustpoolt vaadata. Selleski pole midagi uut, sest teatavasti oli ka marksismi-leninismi klassik Friedrich Engels pesuehtne kapitalist, tehaseomanik, kes käis valehabeme ja parukaga õhtuti tööliste kihutuskoosolekutel ja toetas heldelt sõber Karl Marxi.

Kui aga lõpetada tõsisemate nootidega, siis kardan, et need meie sotsiaalteadlased, kes püüavad üles äratada teise Eesti nimelist kolli ja otsivad hoolega vaeseid ja viletsaid kui suurt gruppi, kes võiks objektiivsete näitajate poolest sinna kuuluda, teevad meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile karuteene. Selle asemel et uurida tõsiteaduslikult avaliku arvamuse mõjutamise ja inimestega manipuleerimise võtteid, mis kuuluvad populistide tööriistakasti ja aidata leida rohtu nende neutraliseerimiseks, tegelevad nad jätkuvalt nn jalgpalliteadusega, s.t seletavad väsimatult takkajärgi, miks kõik läks just nii ja mitte teisiti.

Paraku pole sedalaadi jalgpalliteadus kunagi neutraalne, vaid kannab endas kindlasuunalist sõnumit, mis paigutab need sotsiaalteadlased küüniliste poliittehnoloogidega samasse seltskonda. Sotsiaalteadustes on selline mõiste nagu „isetäituv prohvetlus“, mis põhineb klassikalisel Thomase teoreemil. Nimetatud teoreem ütleb järgmist: „Kui mingeid olukordi defineeritakse reaalsetena, on nende olukordade tagajärjed reaalsed.“⁸ Ja selle üle tasub meil kõigil sügavalt järele mõelda.

1 Binaarsete opositsioonide mõiste on pärit Šveitsi keeleteadlase ja semiootiku Ferdinand de Saussure’i strukturalismi teooriast.

2 Vt Fr. Estica lauluraamat :: Rikas ja vaene (cfe.ee)

3 Algselt pärineb mõiste Benjamin Disraeli 1845. aastal avaldatud esseest „Sybil, ehk kaks rahvast“ (Sybil: or the Two Nations).

4 Tõnis Saarts, Teise Eesti taastulemine. – Postimees 23. IV 2021.

5 Phillip Anthony O’Hara (toim), Welfare state. Encyclopedia of Political Economy. Routledge, 1999, lk 1245.

6 John Dollard, Leonard W. Doob, Neal E. Miller, Orval H. Mowrer, Robert R. Sears, Frustration and Aggression. Yale University Press, New Haven 1939.

7 James C. Davies, Toward a theory of revolution. American Sociological Review 1962, 27, lk 5–19.

8 William Isaac Thomas, Dorothy Swaine Thomas. The child in America: Behavior problems and programs. Knopf, New York 1928, lk 571–572.