Raadioteater kuulutas välja algupäraste kuuldemängude võistluse. Millised on raadioteatri ootused võimalike kuuldemängutekstide suhtes?
Raadioteatri mängukavas on läbi aegade nii proosa- kui draamaseadeid, ka klassikat. Ometi on alati vaja algupäraseid kuuldemänge. Loodame avardada nii kirjutajate ringi kui ka kuuldemängude temaatikat. Ootame tekste, kus on nii kaasajatunnetust kui igavikulist kullaproovi. Kuuldemängud jäävad ju heliarhiivi alles, neid kuulatakse ka aastakümneid hiljem. Žanriliselt pole piiranguid, ent millegipärast napib alati häid, vaimukaid komöödiaid.
Kuuldemängu soovitav pikkus on kuni 25 000 tähemärki (koos tühikutega), siis peaks see mahtuma saatekava ajaraami ning olema kuulamiseks sobivaim.
Kuivõrd peab kuuldemängukirjutaja arvestama raadiospetsiifikaga ehk mille poolest erineb raadiole kirjutatud tekst näitemängust?
Mu lemmiktsitaat omaaegse kuuldemängude toimetaja Lennart Mere 1962. aasta esseest „Raadiokunst” on tulvil aktuaalsust: „Kuuldemängu tempo-rütm peab alati olema märksa intensiivsem kui sama teose tempo-rütm laval. Mõte ja kujutlus liigub kiiremini sõnast, füüsilisest tegevusest. Piisab väiksest vihjest tegevusele – kuulaja mälu fikseerib selle ja kuulaja tähelepanu on vabastatud autori mõtte jälgimiseks. Kuuldemäng võib takistuseta liikuda ajas ja ruumis. Hea kuuldemäng ei apelleeri konkreetselt-visuaalsele kujutlusvõimele, ta ei pea arvestama maailma naturalistliku nägemisega…”
Kuuldemäng sarnaneb rohkem filmi kui lavateosega, aga pilt sünnib kuulaja fantaasias. Ei ta nõua aja- ega kohaühtsust, jutustava-kirjeldava teksti asemel on helid, mida loovad tekstist inspireerituna režissöör ja helirežissöör. Kirjutaja võib end argireaalsusest lahti rebida. Samas ei pea vormimängud ega raadiospetsiifika kujunema kramplikuks eesmärgiks omaette, sest kui idee on köitev, tekst andekas, situatsioonid ja tegelased elusad, saab raadiopärasust süvendada koostöös kuuldemängu tegijatega.
Milline on olnud seniste kuuldemänguvõistluste „saak”?
Oma 80 eluaasta jooksul on raadioteater regulaarselt korraldanud kuuldemängutekstide võistlusi. Tänu võistlustele on raadioteatri autorid olnud Gert Helbemäe, Raimond Kaugver, Ardi Liives, Jüri Tuulik, Aime Maripuu, Inge Trikkel, Rein Saluri, Vallo Raun, Helju Rammo, Heidi Sarapuu jt. Ent viimasest avalikust võistlusest on möödas juba kümme aastat. Oleme korraldanud ka sihttellimusega võistlusi, tellinud tekste otse autoritelt, kirjutajaid „värbavad” režissöörid. Nii on mängukavva jõudnud Madis Kõiv, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Ervin Õunapuu, Andrus Kivirähk jt. Õnnelik kogemus raadioteatrile on koostöö kirjutava lavastaja Andres Noormetsaga, kelle huvi helide universumi vastu väljendub viimasel ajal põnevalt ka tema teatrilavastustes. Viimati tunnustati tema kirjutatud-lavastatud kuuldemängu „Päev” Berliinis möödunud laupäeval lõppenud nädalapäevad kestnud televisiooni ja raadio teoste festivalil „Prix Europa”. „Päev” valiti Euroopa parimate kuuldemängude esiviisikusse koos Prantsuse, Iiri ja kahe Ühendkuningriigi kuuldemänguga.
Millal kuuldemängutekstid žüriilauale peaksid jõudma?
Tähtaeg on 2009. aasta 15. jaanuar. Võitjad selguvad raadioteatri 81. sünnipäevaks, mis tuleb 24. veebruaril. Kuuldemänguvõistlust toetab kultuurkapital. Auhinnafondi oleme jaotanud nii: I auhind 20 000, II auhind 15 000, III auhind 10 000 krooni. Kolm ergutusauhinda à 5000 kr. Sõltuvalt laekunud tekstide tasemest jääb žüriile õigus auhinnasummad ümber jaotada.
Nädal tagasi oli raadioteatris ka esietendus – millega tegu?
Jah, eelmisel laupäeval esietendus Vikerraadios Jaan Kruusvalli „Sild”. See on Becketti laadi meenutav dialoog: mees ja naine, kes pika elu koos elanud, valmistuvad nüüd lahkuma. Paljukest nad aga teineteist tunnevad ja mõistavad? Režissöör on Tamur Tohver, helirežissöör Külliki Valdma, osades Kalju Komissarov ja Mari Lill. Jaan Kruusvalli igavikulised tekstid, kus hingeseisund on olulisem kui konkreetne tegevusaeg ja -paik, on äärmiselt raadiopärased. Kummatigi on „Sild” alles teine Kruusvalli kuuldemängutõlgendus: hiljuti esietendus „Hääled” Aleksander Eelmaa režissööridebüüdina.