Ja nagu ideede generaatori puhul ideaalvariandiks – lõpuks jooksevad ideed ise tema juurde. Nii on ka Mail Sildosega. Ta on loonud mõisate barokk-kontsertide fenomeni. Kontserdi „Vivaldi, Casanova ja Veneetsia” mõte tuli aga eelmisel hooajal veel Eesti Kontserdi produtsendina töötanud Raivo Tarumilt ning hämmastavalt põhjaliku materjali Casanova elust pakkus välja ei keegi muu kui Raivo Järvi ise. Tekstist niipalju, et see on justkui uurimus: ei põhine ainult Casanova paksudel memuaariraamatutel, vaid toetub paljudele ajalooallikatele ning aastate jooksul kokku kogutule. Ja muidugi sai see ette kantud hämmastavalt „salongliku” jutuvestmismaneeriga isanda – Raivo Järvi poolt. Maardu mõisa ja hotelli Victoria järel tuli Tallinna kontserdi materjal juba peast! See lisas ühe olulise dimensiooni.
Vahel oleks ettekantavale žestide näol küll veidi „seltskondlikku lihvi” juurde tahtnud, kohati muutusid juttu saatvad käteliigutused kramplikult korduvateks. Veidi aja pärast andis see siiski maad jälle vabamale vestlusvormile. Igal juhul nauditav ettekanne nii sisult kui vormilt. Ja, mis peaasi, tõi oma literatuursete allusioonidega ajastu hõngu palju lähemale.
Kolmas särav meesterahvas sel õhtul oli Neeme Punder (barokkflöödid). Kui teiste ansamblikaaslaste puhul oleks tahtnud diferentseeritumat dünaamikaskaalat, siis tema muusikamaastikul oli „orgusid ja mägesid” küllaga. Kõige nauditavamaks kujunes Vivaldi sonaat flöödile, tšellole ja basso continuo’le. Sellega kontserdi esimene pool ka lõppes ning publik saadeti vaheajale. Kavas oli igati tunda läbimõeldust ja „strateegiat”. Esimese poole venitas vahest liiga pikaks viiulisonaat, mis ka kunstiliselt midagi juurde ei andnud. Kuigi, põhimõtteliselt on pillide vaheldumisi solistina ülesastumine kontserti liigendav ja värvikas vahend. Ning seda oli kasutatud põhjalikult. Tõnu Jõesaar sai soleerida sonaadis tšellole ja basso continuo’le, tema puhul võlus mahlakas täiuslik tämber. Rohkem oleks tahtnud ehk sära ja vaheldust – rokokoolikku espriid, kergust ja vaimukust.
Kontserti ilmestasid ka ülimalt harva kuuldavad seaded. Üks neist oli Bachi seade Vivaldi kontserdile G-duur op. 7. Et selline tõsine suurkuju nagu Bach üldse kellegi teosele seadet tegema hakkas, näitab tema siirast vaimustust Vivaldi loomingust. Aga – see polnud ei Bach ega Vivaldi: viimase särava glamuuri on Bach raskepärasemaks teinud ja Bachi enda monumentaalset tõsidust selles ka pole. Huvitav näide sellegipoolest. Ega see olnud kerge ülesanne Lembit Orgsele (klavessiin), kes loo professionaalsel kõrgusel ära mängis, aga säravat elamust sellest ikkagi ei tulnud.
Jõesaar ja Orgse olid pandud koos basso continuo osa esitama, mis sai kahtlemata selle võrra kahe pilli tämbris täiuslikum, pakkus kummalegi aga vähem enda ja pilli avamise võimalusi.
Võimalusi oli see-eest küllaga Neeme Punderil, kes esitas naljaka loo, J.-J. Rousseau’ seade Vivaldi kontserdile „Kevad” tsüklist „Aastaajad”, maailma tuntumaid ja armastatumaid teoseid, mille orkestri ja solisti vastanduva faktuuri nüüd flööt üksi pidi ära mängima. Eks kahtlemata jäi kõnealune muusikaõhtu selle vastanduse võrra vaesemaks, aga pidi võitma peadpööritavate flöödikaskaadide võrra. Kas võitis? Esitus oli kahtlemata särav ja vaimukas, üleoleku ja võrratu stiilitundega.
Õhtu lõputeoses, kontserdis flöödile, viiulile, tšellole ja basso continuo’le, oli tunda meistrite musitseerimist. Corelli Consortis on mänginud paljud eesti muusikud. On lastud noortel lavale tulla ja ka neil, kes muidu barokkmuusikat just tihti ei esita. Seekordne koosseis oli tunnetuslikult ühtne ja sulanduv: säravale flöödile vastas repliikides viiul, teised jäid tagasihoidlikumalt foonile.
Kui Corelli Consort sai hiljuti 2007/2008. aasta muusikaelu rikastavate kontserdisarjade eest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, siis uue hooaja avakontsert oli sammuke juba pärjatud rikastamisest edasi.