1.

Luuletamisest on Eestis saanud tõesti üllas ja ilus harrastus – jah, ikkagi harrastus, sest professionaalselt saavad seda endale lubada siin üksikud, kel muid elatusvahendeid käe-jala juures või kellel on oma avaldamisveerg mõne suurema väljaande juures. Regulaarselt ilmuvad eri meediumes, suuremate väljaandjate käe alt praegu vist vaid Janek Mäggi, Marko Pomerantsi ja Contra (kellest on saanud teleluuletaja) värsid. Nemad on siis ehk ka ainsad luuletajad, kellele luuletamine niiviisi igapäevase / iganädalase / perioodilise tööna natukenegi (saan muidugi aru, et sümboolselt) ära tasub, kui mitte sekka arvata mängitumate poplugude laulusõnade tegijaid. Igatahes žanriliselt on märgata siin teatavat meediale omast lorilaululembust, aga ega tõtt-öelda miskit muud ju ootakski. Postimehe ja Ekspressi nädalaluuletustest see-eest leiab aeg-ajalt ka pärle, päris tekste kohe, mitte liiga tihti, aga siiski.

Sellegipoolest kahtlen, kas kunagi enne on nii palju uut luulet korraga (kaanetatult) ilmunud: peaks Indrek Tarti painama ja uurima, aga mul on tunne, et viimased aastad on kvantiteedi poolest aegade tõhusaimad.

Võib-olla on asi eelkõige just selles ilmumises, ilmutamisvabaduses, kvantiteedis, aga tegelikult jagub kvaliteetigi. Esimese hooga torkavad viimasel ajal näppu juhtunutest meelde verinoorte Andrus Kasemaa ja Joanna Ellmanni debüüt, siis Kalju Kruusa ja Maarja Kangro uued raamatud, Lauri Saatpalu kogumik, Joel Sanga „Ohvitseride maja”… Andres Ehini uut priskemat köidet pole veel kätte saanudki, kuulu poolest on peagi ilmumas Jan Kausi proosaluulekogu, fs-i uus valimik, nii mõndagi veel, mida põnevusega ootan. Ja see on vaid näpuotsaga puistatud valimik luule üllastest harrastajatest.

Tol taustal hakkavad kuidagi kõrvuti silma kaks põlvkonnakaaslast, poeeti-mõtisklejat-õppejõudu, Ku-Ku klubi ja muude boheemlasurgaste veterani, kes avaldasid ootamatult üle pika-pika aja uue portsu alles hiljuti kirjutet värsse, tekstikesi, poeese ja mõtteluuletusi – õigupoolest on üks neist nõnda pirakas poeet, et on end lausa kaheks löönud, et raamaturuumi ilusti ära mahtuda. Nii et pean siinkohal koguni kolmel mehel peatuma. Need on muidugi Leonhard Lapin, Albert Trapeež ja Andres Langemets.

Selles harukordsuses, millise pika ajaperioodi järel nad oma luulekogu taas kokku pannud ja avaldanud – ja dateeringuid uskudes ka kirjutanud –, selles avaldubki tolle ülla luuleharrastuse võlu. Vananev, sõprade surma kaudu juba kõdulõhna ninna saanud, meelemürkide mõju eksperimenteerinud, võib-olla koguni liialdanud, kurblik, omal moel alati siiski uhke mees, ta hingeelu, tuuakse neis teostes üsna alasti lugeja ette. Seda nii metafoorsel kui naturalistlikul tasandil. See on peaaegu muistsete vanameeste vääriline, oma elu salvestav värsikultuur.

 

2.

Lapin on neist kahest kindlasti budistlikum, luuletus „CV” kuulutab meheliku ja piduliku elusaavutuste ja -nöögi nimekirja lõpul uue CV-lehekülje lahtikeeramist pääle ümbersündi. Ja üldse on Lapini suhe oma materjali ja maailmaga kuidagi efemeersem, ütleme – selle kõige kohal ulpivam, hooletum. Langemets seevastu ütleb sääl kuskil, et tema tollest budistlikust asjast hästi aru ei saa, et ikka luterlane, vähemasti harjumuse poolest. Ja võtab ka toda maailma enam osalisena, praktilise eluuitajana.

Kõige enam on Lapin oma ilmas füüsilise osalejana kohal ikkagi jõuliselt erootilistes (kohati pornograafilise nüansiga) armastusluuletustes, kus naiselik alge on teadvustatud peamiselt füüsiliselt, objektina. Ning keskseks tegelaseks, talaks, olemismõtteks ikkagi mehe suguliige (millega kaasneb küll palju muud: näiteks igatsus või mõni püha riitusena tajutav tegevus), aga esmalt jääb Lapini puhul siiski mulje, et tegu on autoerootiliste luuletustega – vahel muutub enese ja oma ihuliikme tajumine mehena tähtsamaks naisterahva kohalolustki. See hakkab luulena toimima, sest jätab mulje, et Lapin on mehelikult, õigemini isegi ürgpoisikeselikult siiras oma imetluse juures. Igal juhul võib öelda, et tänase eesti luule pildis on autoreid, kes räägiksid nii jõuliselt erootilistel teemadel, neid kirjeldaks, ikka näpuotsaga, ja Lapin on kindlasti neist üks põnevam.

Trapeež jätkab Lapini alustatut pornograafilis-sotsiaalsel rajal, teda on mõneti (võllaroalikul, pätilikul kombel) lõbusam lugeda, aga tõtt-öelda on piir hetkiti hägustunud, mõni tekst sobiks mõlemale. Trapeež ja Lapin tunnevad vist üksteise suhtes suurt nostalgiat ja seetõttu kuidagi sarnastuvad, liginevad (mõni trapeežlikum tekstike siin on pärit ka 1990ndaist).

3.

Ahjaa, too pornograafilisem osa toob kindlasti elevust, ent ei ole siiski kõik, mis raamatul pakkuda: Lapini „Isiklik” algab idamaalike, ajuti haikulike lühivormidega, kust leiab küll vahepääl mu jaoks liialtki kirsiõite(l) lembimist, kuid sekka poeetilisi, ülima lihtsusega köitvaid torkeid nagu: „Eestis lumi / Tiibetis veri (26.03.2008)” (lk 11). Noh, ja leiab ka oodi valgele klaarile, kusjuures sellesarnaseid on eesti kirjanduses viimasel ajal rohkem märgata: mingi võitlus kaduvate ja koduste maitsete eest on vist algamas, mil majanduskriisis, kallinev maailm võib anda tuld antiglobalistlikule vaimule laiemalt. Kohalik võib muutuda peagi paratamatuks.

Lisaks auto- ja muiduerootikale, sotsiaalpornole, haikulikele lühivormidele leiab siit pikema tsükli surnud sõprade mälestuseks. Neid pole vähe, ja see vahest annabki Lapini „Isiklikule” ja Trapeeži „Üleüldisele” nukra läike. Mulle tundub, et kohati on siin tähtsam fakt, et need on kirjutatud, mitte isegi niivõrd, kuidas need on kirjutatud. Nagu epitaafid valgel paberil, hauakividel – selliseid on raske kirjanduskriitikuna lugeda, eks ole. Tsükli lõpetab väike tekstike: „olen üksi // järsku ehmatab mind mu vari // vaatan ringi / meid on terve kari // hajume kõik koos pimedusse” (lk 48). Mõneti on see tunne, ehk isegi hirm (sest siin ju ehmatatakse) just see, millest räägib Langemets.

 

4.

Kui Andres Langemets kogule pealkirja mõtles, siis mida muud täpsemat võinukski ta leida kui voodri metafoori, mis kirjeldab ehk seda, millega ta aasta 2008 esimeses pooles ametis oli – uuris oma vana voodrit. „Enamasti ma seda poolt / ei taha lähedastelegi näidata / see kõik on üks kulunud vooder / mida pole millegagi vahetada / sest vahepeal ka uhkeldav pealisriie / laguneb just täpselt samasoodu / pole enam ühtki võimalust / mis midagi tagasi tooks / ega viiks järelejätmatult minema” (lk 28).

Jah, see on nukravõitu sissevaade ühe argise mehe siseellu, kusjuures see argine, realistlikuvõitu, mõtisklev mees vaatab asjade kulgu ka muidugi üsna argiselt: Langemetsa keeles on märgata palju asesõnu. Ta, sa, me… Ta lookesed muutuvad seeläbi nagu lihtsamaks, selgemaks, ta kujundid kohati mängulisemaks (petlikumaks ehk), aga kogumulje toetab ikka just nimelt argist ja lihtsat. Eks ole siin päris palju juhuslikke kohtumisi: ühe nukrusest suitsetava naisega bussipeatuses, naabermaja leskohvitseriga, kel pole enam mõtet ega miskit, kahe vanainimesega lähikonnast, kes ikka veel – kuigi töntsilt – lähevad, ja veel… „Ei riigikord ega piirid päästa / kui me nukrus / aastatuhandeid on vana,” (lk 15) ütleb ta. Jah, kummalisel kombel pole see kurbus siin raamatus rusuv, vaid annab nagu lootust. Eks sellele olegi inimeksistents üles ehitatud: lootusele, et teised kogevad todasama kurbust, hirmu, todasama rõõmu või kirge. Et siis on see nagu jagatud tunne, asi, kus äkki ei ole siis nii üksi.

Muidugi, vahendeid on erinevaid: „Jah ma alati joobun ja jauran / mõnuga ja kahetsuseta / see viimane tuleb ikka hiljem / kuid vältimata” (lk 30). Või ka teistmoodi mõeldes: „Tuleks välja mõelda võimalus / vabaneda meelemürgist hingehellusest ja muust / õhust lumest ja jääst / tuleks ükskord pääseda / iseenda käest” (lk 12) – selles iseenesest
on juba veidi budistlikku taotlust (lapinlikus mõttes), kadumislootust kadumiskurbuse kõrval või koguni asemel. Aga Langemets ei lama siin kuskil öös üksi oma imetluse ja tugitala – suguliikmega nagu Lapin, ei, tema tegelane võib küll joosta muulile tormi kätte või konnata üksi öid või sattuda mõne kummalise tegelasega kokku, aga ta ei eksponeeri oma mehisust mitte oma ihu ja ihulisuse paljastamisega, vaid kurbuse, tolle vana voodri väljapoole pööramisega. Jah, naisterahvagi juures jääb ta esmalt imetlema soonilist rannet, nõtket ja tõhusat: „ja kui keegi kunagi küsib / mis asi on anne / siis vastan alati / see on süda mõistus ja ranne” (lk 24).

Võib-olla on „Vooder. Luuletusi 2008” üks paremaid sissevaateid mehelikku kurbusse ja üksildusse, ajal, mil ümberringi … noh, ajal nagu meie oma.

 

5.

Luuletuses „Hommikuhirm” algab Langemetsal kõik nürilt ja jubedalt, mullegi tuttaval moel (ma pole kunagi hommikuinimene olnud ja kannatan hommikute all): „Miks midagi olulist ei juhtu hommikul / miks päevakergituselgi pole / meil kellelgi kujutlusjõudu / hirmu ega armastust / on kas peavalu kohv või hambapesu / ja tülgastav bussisõit…” (lk 26), seda muidugi hullumeelse, kõikelubava, -õhkava õhtu ootuses. Jah, aga kurbust ei saa ju kunagi täiesti lõpuni tunda seda hommikutki täie rinnaga tundmata ja tunnetamata. Mõtlesin Langemetsa pääle ja siis enda pääle: peaks hakkama hommikuid rahulikumalt, mõõdetumalt võtma, leidma aja, et neid märgata. Aga tõesti, kellel selleks siis aega on, jah, sest kes luuletada tahab, niiviisi üllalt, harrastuse korras, see peab ju tegema tööd, et elaks ära ta ise ja ta pere, et kõik kulgeks. Oma määratud lõpu poole, käsikäes nagu Arlekiin ja Pierrot, nagu yin ja yang, nagu Lapin ja Langemets.