Teadlaste elulugusid lugedes kipuvad neid ikka alailma sisse juhatama ja sageli läbiva lõimena tähendusrikkaks siduma lapsepõlve fragmentaarsed mälestuskillud. Kõige varajasemad kujutluspildid teeviitadest hilisemate suurte tegudeni. Umbes nii, et keegi käis viieselt vanematega seenel, meelde jäid hiigelsuured sirmikud ja pärast oligi mükoloog valmis; vanaisa paberite seast leitud künnimasina manuaali sirvinust sirgus insener jne. Teekond lapsepõlve seenemetsast professoritoolini võib küll olla rohkemal või vähemal määral raskustest käänuline, ent alati loogiline ja peaaegu et enesestmõistetav. Või vähemalt näikse see nii paistvat eluõhtul. Ja polegi õieti tähtis, kas see need lapsepõlve mälestuskillud meenutavad aset leidnud sündmusi või on need üksnes ähmastuva mälu kõverpeegli koolutused. David Vseviov armastab ikka tuua näidet, kuidas ajalugu tagantjärele ümber hinnatakse, ja seda mitte ainult üksikisiku tasandil, vaid tervete riikide skaalas – et kui Hiina ülemvõim maailmas veel palju suuremaks kasvab (ja küllap see nii ka läheb), siis seda tähtsamaks verstapostiks Eesti ja Hiina suhetes võib saada daatum, mil Eestis avati esimene Hiina restoran. Ja kommertslikest ajenditest lähtunud tegu saab turjale korraliku diplomaatilise rüü. Sedasorti tähendusrikkust luua, eriti tagantjärele, ei ole keeruline, õigupoolest liigagi lihtne, aga see selleks.

Jaanus Paali (snd 1947, edaspidi JP) seiklusrohket elulugu lugedes aga midagi sellist ei leia. No kohe üldse mitte! Trepist üles ja trepist alla võrdlus pealkirjas käibki tema enese elukäigu kohta, mis on üks igati kirevate elupaikade ja elanikega asustatud pidevalt lammutatav ja uuesti üles ehitatav paraadna. Ei mingeid nostalgiakillukesi, mis teadusele, sh bioloogiale, kas või vihjavaidki kiiri heidaksid. Ei mingit tagantjäreletarkust, mis kõiges juhtunus tervikut või süsteemi näeks, mälestusi, mis õigele teeotsale suunaksid. Pole isegi mitte hargnevate teede aeda, rohkem nagu kasvuraskuste viljakal pinnal vohav pea läbimatu okastaimede tihnik.

Võtame või kvantitatiivselt. Raamatus on kokku 436 lehekülge, millest viimased sadakond on pühendatud lisadele, nimeregistrile ja ülevaatele tema suguvõsast, mis koosnebki valdavalt vanemate sugulaste mälestustest, mitte JP tekstist. Niisiis, alles jääb 350 lehekülge JP enese elulugu. Leheküljel 139 on ühes lõigus kirjeldatud, miks ta valis ülikooli astudes bioloogia eriala: „1969. aastal tegin uuesti ülikooli sisseastumiseksamid, aga mitte enam arstiteaduskonda, vaid hoopiski bioloogia erialale. Sellega seoses tuli teha ka bioloogiaeksam. Bioloogia oli keskkooli õppekavasse lisandunud alles aasta-kaks tagasi ja mul ei olnud sellest vähimatki aimu.“ Mingit erilist huvi looduse vastu JP eelnevalt ei väljenda, pigem on ta tüüpiline sõjajärgse Tartu linnapoiss. Järgmisel leheküljel aga „lendavad organid juba peale“ (kuna ta kirjandusalmanahhe koostab ja levitab), ning järgmine tõsisem ja järjepidevam kokkupuude bioloogiaga tuleb peategelasel alles alates 265. leheküljest, kui ta vabatahtlikult nendesamade organite terrori eest ja üldse mitte loodusteaduslikest ajenditest lähtuvalt koos perega Karjalasse emigreerus. Tema õpinguidki varjutavad pea täielikult õpinguvälised asjaolud. Sellegi kaheksa ja poole aasta pikkuse Karjala maapao peamisteks meenutusteemadeks on sekeldused nii julgeoleku kui ka kohalike natšalnikutega, samuti elamisväärsete elutingimuste poole püüdlemine. Ülikooli lõpetab JP viimaks alles leheküljel 304. Ja sealt peaks ju alles algama teekond teaduse ja teadlaseks olemise poole …

Sattumuslikkusest

Kümmekond aastat tagasi veetsin ka mina mõne aasta emigratsioonis, peamiselt Tšiilis, küll vabatahtlikus ning nüüdisaegsemas, õigupoolest juba normiks saanud vormis ehk järeldoktorantuuris. Töötasin riigi rahastatud tasulises ülikoolis, kus bakalaureusetudeng pidi õpingute eest maksma keskeltläbi paar tuhat USA dollarit kuus. Kõik mu kolleegid, kraadiõppuritest professoriteni, olgu nad pärit Arizonast, Venezuelast, Boliviast või kohalikud, kellega ma vähegi suhtlesin – nad kõik viimseni olid käinud erakoolides, kus olid eriprogrammid, kallakud ja muu sedasorti suunatud pedagoogika, mis pidi viima loodusteadusalase elukutse juurde. Teadusse ei satutud niisama lihtsalt, see oli rangelt elukäiguetappidest vormitud astmetega teekond, mille lõppeesmärk oli paika pandud juba varajases nooruses. Selleks et jõuda professori tiitlini, mis on ühe tegevteadlase positsiooniline kulminatsioon, tuleb sihikindlalt vaeva näha juba tatikast peale. Mitte aga kooliekskursioonil kogemata noaga klassiõde susata (lk 52), koolitundides olemise asemel jõekaldal hüljatud laeval sõbralike sotsmaade veine timmida (lk 67–70) ja arvukaid rahvustevahelisi massikaklusi korraldada, seda nii Eestis kui ka naabervabariikides (lk 70–75). Rääkimata siis Raadil uitmõtte ajel „ühe litsimaja tühjakslöömisest“ (lk 101), mille eest sai JP kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga laagris (aastatel 1966–1968).

Sattumuslikkus on üks alatähtsustatud tahk ökoloogias – teaduses, mis uurib elusorganismi ja teda ümbritseva vahekordi. Juba seepärast, et seda põlistavaid tulemusi ei ole teab kui lihtne avaldada, ennustamatust on ju keeruline veenvalt ennustada. Sattumuslikkus pole päris seesama mis juhuslikkus. Sattumuslikkus eeldab küll juhuslikul ajal juhuslikesse kohtadesse sattumist, ent ülimalt kaalukat rolli mängivad ka sattuja enese omadused. Õigel ajal õigesse kohta sattunu võib oma šansid maha magada, olgugi et need tal otse silme all avanevad, ja samamoodi võib valel ajal valesse kohta sattunu siiski puhta nahaga pääseda, kui tal, talle ehk eneselegi üllatuseks, teatud jooned avalduvad. Mõeldes oma bioloogidest kolleegidele kodumaal, siis niisuguseid ühisjooni, nagu ma järeldoktorantuuris kolleegide puhul märkasin, on raske leida. Sõjajärgsel ajal, teaduslikus mõttes eesti ökoloogia alguses, oli veel teatud „klasterdumist“: klassivennad Hans Trass ja Erast Parmasto ja nendega samas poistekambas olnud Harry Ling Nõmmelt panid vastavalt aluse eesti taime-, seene- ja loomaökoloogiale, (sinna juurde veel paar aastat vanem Viktor Masing, kes enam-vähem kõigi eluvormide ja elupaikadega tegeles). Ent praegusel ajal ei ole teadlastel enam justkui mingeid ühiseid jooni – kui, siis see, et erakoolis pole vist keegi käinud. Ollakse nii linnast kui maalt, suurtest peredest kuni üksiklasteni, kuldmedalistidest kolmemeesteni, töölisperedest väärikate teadlassuguvõsadeni. Seega on loodusteadlase karjäär väga sattumuslik, kui ehk välja arvata, et paljusid ühendab kas varajasest noorusest pärit kollektsioneerimise või vaatlemise kirg, või tahe ja soov anda oma panus looduse säilimisse ja kaitsmisse. Kuigi ka need kired ja soovid võivad alguses puududa või pärast hoopis hääbuda. Ehk on selles kobarsattumuslikkuses ka üks põhjusi, miks eesti bioloogiateadus maailma skaalas nõnda üleelusuurune näib?

Jaanus Paali elukäik tundub üdini ja lausa üleelusuuruselt sattumuslik, täis omavahel koordineerimatult rööprähklevaid ootamatusi, millega on tulnud kiiresti kohaneda. Sestap on raamatu tekst sirgjooneliselt sündmusi ja tegutsemist kirjeldav, pole ei heietusi ega oletusi, et mis võinuks olla. Kui Paalil ongi mingid eesmärgid ja kaugemad püüdlused elus olnud, siis niivõrd katkestusliku ja stohhastilise elu juures polegi mõtet neist heietada, kuna need niikuinii ei realiseerunud ega saanukski seda teha. Või noh, kui – siis mitte kitsalt isikliku elu raames. Küll aga suuremal skaalal, näiteks geopoliitiliselt. Elukutsest ja ametist kohati tähtsamgi tundub JP-le olevat vastupanu Nõukogude okupatsioonile (protestivaimu tugevuse näiteks on ehk see, et tema vana kirjutusmasin on Tartus KGB kongide muuseumi üks eksponaate). Et Eesti tema eluajal uuesti vabaks sai, ongi ehk miski, mille saavutamine võiks talle olla südantsoojendavam kui mis tahes tööalased õnnestumised, eriti veel nähes oma järglasi nautimas neid vabadusi ja võimalusi, millest ta noorena ise suuresti ilma oli jäänud.

Teisalt näib JP sattumuslik elu tagantjärele peaaegu et kadestamisväärne. Eks selle põhjuseks ole tema kohanemisvõime ja küllaltki edukas hakkamasaamine mis tahes oludes, vähemalt tema enda silmis, nii nagu see ühele mälestusraamatule ikka tavakohane on. Ent kes tänapäeva teadlastest ei igatseks kaheksa aasta pikkust rahastust, et teha tööd ühe konkreetse projekti kallal (JP puhul siis Karjala taimkatte geobotaaniline analüüs), ilma et peaks tegelema samal ajal õppetööga ning ajama kõiksugu administratiivasju. Kusjuures JP-l polnud ju selleks ajaks isegi mitte kõrgharidust. Lugeja mõte võibki nii triivida, ja mul liikuski sinnamaani, et kas see poleks tore. Kuid ei saa unustada, kui suurt erinevust neis toredustes põhjustab see, kas tehakse neid asju vabatahtlikult ja omal soovil või seepärast, et muud võimalused pere ülalpidamiseks on läbi lõigatud. Siiski, JP vintsutused on piisavalt talutavad, et neid ei pea sattumuslikkuse asemel määratlema kertészliku saatusetusena.

„Trepist üles, trepist alla…“ on kirjutatud ajavahemikul 1973–2018 ning see on žanrilt küllaltki mosaiikne teos. Killustatust põhjustavad varem juba avaldatud lood ning ka mõningad arhiivi­materjalid. Raamatu keskteljeks on minajutustaja nii vormiliselt kui ka sisuliselt ühtne tekstivoog, mis tõmbab raamatu kokku korralikuks tervikuks pidevalt aset leidvate ootamatute elupöörete kiuste. Vahest ainult lk 375–427 esitatud „Perekonnakroonika“ peatükk langeb selles tervikust välja. Nii oma kodanikunime kui ka pseudonüümi J. Laap all 1980. lõpul ja 1990. alul kirjandusajakirjades avaldatud jutud („Armas hällipäev“, „Sic transit…“, „Jumala tuul“, „Viisnurga vari“) on küll täiesti eraldi nauditavad ja ka väga hästi kirjutatud lood, ent sobivad ülejäänud raamatusse nagu rusikas silmaauku. Neis on kujutatud lohutut ja banaalset argielu vangilaagris ja tagakiusatuna ülikooliajal, jõhkrat ja tahumatut ebaõiglust – maailma, kus vastuvaidlemist mittesalliv vali ja ülekohtune sõim endast allapoole oli pigem norm kui erand. Kuid ometigi pakatavad need tekstid nooruslikust energiast, tõmbavad kaasa justkui seiklusjutud, ent sellised, kus peategelase elu ei puhuta vägisi suureks eepiliseks mulliks, vaid kus kõik jääbki naturalistlikuks. Tegemist on ju ikkagi loodusteadlasega.

Ekstra tore oli seda raamatut lugeda seepärast, et mul endalgi on olnud küllalt pika aja vältel JP-ga rohkem või vähem vahetuid kokkupuuteid. Kui ma 1990. lõpul ülikoolis bioloogiaõpingutega alustasin, oli Jaanus Paal kõige kardetavam õppejõud. Temast räägiti, et ta on vanglas istunud poksija, kes hiljem Venemaal päris metsikuks läks. Kust see info pärines ja tudengiteni jõudis, ei olnud mul aimugi. Kõigi rohelisema bioloogia suuna tudengitele oli kohustuslik tema aine geobotaanika, kus ta keskendus peaasjalikult kõikvõimalikele taimkatte analüüsi meetoditele. Kõik tütarlapsed (poisse oli toona sellel suunal üldse väga vähe) nutsid peatäie selle aine, õigemini õppejõu pärast – kes enne suulist eksamit, kes pärast, ja omajagu oli neidki, kes mõlemal puhul. Mul vedas eksamil: JP küsis mult nõelameetodit, mida olin just terve eelmise suve Kukeranna rannaniidul teha vehkinud. Sain ilma suurema jamata hea kätte.

JP oli üks väheseid, kui mitte ainus õppejõud, kes tudengite peale valju häälega kärkis. Hiljem, kui ma kraadiõppes mõnda kaitsmiskomisjoni sattusin, sain aimu, et tudengite ees oli ta veel üsna vaoshoitud olnud. Eks midagi oli möödanikust kaasa tulnud. Minule lõppes kõik ootamatult hästi. Jaanus Paal oli mu doktoritöö kaitsmiskomisjonis. Kui oponent mind parasjagu grillis ja kaitsmisel pinge haripunktis, otsustas JP juua võtta. Ta haaras plastpudeli mulliveega, mis tol lämbel maikuu pärastlõunal oli peahoone konditsioneerimata ruumis kõvasti endasse päikesevunki kogunud, ja pritsis end korralikult täis. Niisamuti nagu lahkus pudelist vunk, kadus tänu sellele muigelsuisele katkestusele ka diskussioonist pinge, ja edasine oli juba käkitegu.

Post scriptum. Tähelepanu filmitegijad!

Lehekülgedel 95–99 kirjeldab JP niinimetatud piimastreiki, 1966. aasta oktoobripühade järel Tartu kesklinna kohvikus Tempo toimunud elegantset aktsiooni protestimaks selle vastu, et kohvikus oli hakatud valdavalt kohvi ja saiakesi tarbivatele tudengitele eelistama kangemat kraami kaanivaid tööinimesi, kuna neil olid paksem rahakott. Seepärast võeti kohvikusse ettekandjad, kes pärastlõunal üksnes lauast teenindasid ja vaesemate laudkondade peale koha kinnihoidmise pärast turtsusid. Mis võis olla üsna vastik toonase teeninduskultuuri niigi pahurat suhtumist arvestades. Tol oktoobripühapäeva hommikul pani üks punt tudengeid end kokkulepitult viisakalt riidesse ja seejärel mindi üheskoos, JP nende hulgas, kohvikusse, kus hõivati kõik lauad. Joodi üksnes mittealkohoolseid jooke. Kella neljaks, kui tööle pidid asuma ettekandjad, olid kõik alkoholivabade jookide tagavarad otsas. Nii piimad kui mahlad. Palvele, et ehk saaks teed, kähvati leti tagant, et vesigi on otsas. Ettekandjad ei julgenudki üldse saali tulla ja tööle hakata. Mitu korda käisid miilitsad, ka erariides onklid – passisid närviliselt peale, aga midagi teha ka ei saanud. Kohvikukülastajad olid igatepidi viisakad. Lõpuks lahkuti pool üheksa, selleks ajaks oli kogu teenindav personal kohviku tagaruumisügavusse varjunud ega julgenud isegi löögile saanud viinaninasid teenindama hakata. Hiljem veeti arvatavaid piimastreigi korraldajaid (küll valesid inimesi, nagu väidab JP) mööda partei- ja linnakommiteesid, kuna nad olid oma nurjatu alkoholilembusetusega kohviku käibeplaanile korraliku põntsu pannud. Kedagi tuli ju karistada.

Seda peatükki lugedes meenus kohe samast ajast pärinev film – viimane, mille Miloš Forman Tšehhoslovakkias tegi – „„Tuletõrjujate ball“ („Hoří, má panenko“, 1967). Juhtus nii, et Forman läks koos stsenaristide Ivan Passeri ja Jaroslav Papoušekiga Vrchlabí-nimelisse Põhja-Tšehhi väikelinna, et saaks rahulikus provintsis uue filmi stsenaariumi kirjutada. Et vahepeal töötegemisse pisuke paus teha, läksid nad ühel õhtul tuletõrjujate korraldatud peole. See olevat olnud nii absurdne kogemus, et nad otsustasid otsekohe poolelioleva stsenaariumi kõrvale heita ja kirjutasid ühe soojaga uue stsenaariumi tuletõrjujate peoõhtust, sebisidki sellesama linnakese elanikud ja tuletõrjujad filmi näitlejateks ja võtsid Vrchlabís filmi naksti üles kah. Film jõudis kinodesse veidi enne 1968. aasta Praha sündmusi. Enne Praha kevadet kurtsid ainult tuletõrjujad, et film heidab neile halba valgust, aga pärast Praha kevade mahasurumist keelas Tšehhoslovakkia kommunistlik partei filmi igaveseks ära, kuna see heitvat halba valgust kogu riigile.

Eesti kinodesse on viimasel ajal ilmunud riburada pidi mitu linateost, kus püütakse nõukogude elu absurdihuumoriga näidata. Piimastreigist saaks küllalt hõlpsasti (filmitegemise võhiku hinnangul) teha filmi, kus tolleaegset jaburust näidata konkreetses ja terviklikus, ajaliselt ja ruumiga piiratud ning väga selge konflikti kammerlikus valguses, mis võimaldaks heita pilk mitte üksnes kõike katvale absurdirüüle, vaid ka sinna alla – kogu toonase elukorraldusliku süsteemi mädanevale kehandile. See krutskitega tõsieluline lugu on täiesti varnast võtta, rippudes unustatuna saatuse trepikojas.

Lauri Laanisto, geobotaanikas hinnatud heaga.