Vabadust võib ette kujutada vabadusena mitte sõltuda, taotleda tunnustust, kanda peas kuldset krooni jne. Kui see puudub, tundub selline vabadus ahvatlevana. Vabadus on nagu midagi kauget, mis vajab saavutamist. Sellisena mõistetud vabadus on midagi ümmargust ja ähmast. Pole kindel, millisel määral see täitub ning millal on õige vabaduse määr saabunud, sest liiga palju vabadust võib mõjuda hukutavalt. Kui vabadus on totaalne, siis mida see vabadus tähendab?

Vabaduse puiestee teises otsas on vabaduse tähendus, mis saab eriti teravalt sisukaks siis, kui on tarvis millestki pääseda, vabaneda rõhuja ikkest või vabaneda hädast. Üleliigse kohalolek käivitab vabaduse otsingumootori ja sunnib mööda vabaduse puiesteed liikuma helgema tuleviku poole, põlgusest helgusesse.

Siis on lõpuks veel see vabadus, mis on kogu aeg siinsamas olnud, ilma et oleksime sellest õigupoolest teadlikud. See vabadus on potentsiaalselt kusagil asjade, olukordade, sõnade ja tähenduste vahel. See vabadus on meelekindlus tunda end vabana igasugustes oludes. Vabadus peitub varjatult kõiges ja oleneb rohkem sellest, kas seda on märgatud, kui sellest, kui palju seda on taga nõutud. Vabaduse puiestee kummaski otsas on vabadus kogu aeg isegi kohalejõudnuna olnud­ lihtsalt seisund, mida me pole märganud või osanud pühitseda ning mis on meid sundinud aina enam otsima ja minema selle järele, olema teel selleks, et päralejõudnuna olla üha uuesti teel. See on olnud kogu aeg seisund, mis on oodanud märkamist ilma päralejõudmise paineta. See on vabadus olla üle omaenda piiratusest, tunda end vabana ka siis, kui pole halvemaid ega paremaid aegu.