Seega on institutsioonide audiovisuaalsete kogude hoidjatel vaja spetsiifilise teabe ja kogemuste vahetamiseks omavahelisi kontakte ja täienduskoolitust. Ma ei taha eelnimetatud „emaorganisatsioone” mingil juhul pahatahtlikkuses kahtlustada, vaid püüan selgitada, miks BAAC tekkis ja kellele ta vajalik on, ning pigem tunnustust avaldada toetuse ja arusaamise eest, antud juhul ürituse põhikorraldajatele Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Kirjandusmuuseumile.
BAAC on küll veel lühikese ajalooga organisatsioon, initsiatiivgrupp (läti päritolu Andris Ķesteris Kanada rahvusraamatukogust, Tedd Urnes Norra TV arhiivist, Lasse Nilssen Rootsi TV arhiivist ja esindajad Eestist, Lätist ja Leedust) kohtus 2004. aasta kevadel Riias, kus leiti kiiresti üksmeel selles, et täienduskoolitus audiovisuaalses vallas ja sellekohane rahvusvaheline kogemus on äärmiselt vajalik. Algatuseks otsustati korraldada sama aasta sügisel seminar Riias, mis ka igati õnnestus ja näitas suurt huvi audiovisuaalsete kogude problemaatika vastu. Niinimetatud Riia seminar ongi toimunud iga aasta septembris, seekord küll asukohaga Tartus. Juba on otsustatud, et järgmine seminar peetakse Vilniuses.
Organisatsiooniks vormus BAAC 2005. aastal, esimeseks presidendiks Piret Noorhani Eesti Kirjandusmuuseumist. Praegu on organisatsioonis 27 individuaalliiget ja 14 institutsiooni. Tartu seminari alustas Tartu ülikooli õppejõu Kurmo Konsa ettekanne „Audiovisuaalsete artefaktide informatsiooni mudelist ja säilitamise probleemidest”, andes hea aluse järgmiste ettekannete mõistmiseks. Põhiline tänapäeval huvi pakkuv teema on muidugi digiteerimine eeskätt kasutatavuse suurendamiseks ja oma organisatsiooni teadvustamiseks ehk kunagist reklaamlauset parafraseerides: kui sind pole Internetis, siis pole sind olemaski! Huvitava ettekande andmekogude struktureerimisest ja sellest, kuidas parimal viisil ära kasutada Interneti-avarusi, esitas Henri Laupmaa OÜ Wisemanist. Andmebaaside tutvustustest avaldas kahtlemata kõige rohkem muljet ülemaailmse virtuaalse kommunismimuuseumi esitlus, mille tegi Marcus Kolga. Piret Noorhani tutvustas Balti diasporaad hõlmavat infot ja Mairold Kaus Filmiarhiivi andmebaasi FIS.
Selge see, et nii andmebaasid kui koduleheküljed on märksa huvitavamad, kui seal leidub fotosid, liikuvat pilti, helisalvestisi. Aga siinkohal põrkume autoriõigusega: mäluasutused jäävad kasutajate ja autorite ühingu nõudmiste kahe tule vahele. Sellel teemal esinejate seast võib märkida Karl Atle Knapskogi (Bergeni ülikool) ja Vjačeslavs Embursi (Läti TV) ettekandeid. Autoriõigusega seonduv on väga komplitseeritud teema ja meil Eestis pole seda veel piisavalt teadvustatud.
Teiselt poolt peitub oht läbimõtlemata digiteerimises: nõuavad ju heli, foto ja liikuvad pildid palju rohkem mälumahtu. Nii võibki juhtuda, et esimese hurraaga digiteerimise tulemuseks on tõdemus: kuna digitaalne säilitamine nõuab nii korralikku kirjeldamist ja veelgi enam läbimõeldud digitaalset säilitamist, kuid sellele hakatakse mõtlema alles teatud kriitilise massi läbitöötamisel, siis tuleb pea kõik otsast peale teha. Olga Cerrato Norrast rääkis digiteerimisteemalisest projektist LongREC, Pekka Gronow andis Yleisradio arengu näitel ülevaate helisalvestiste vormidest kuni vajaduseni koostada korralik digiteerimise ja digitaalse säilitamise kava, et vältida korduvat digiteerimist. Digiajastu fotode kirjeldamise ja autentsuse teemal kõnelesid Merilis Sähka (Eesti Ajaloomuuseum) ja Eero Kangor (Tartu ülikooli raamatukogu).
Andris Ķesteris (Kanada rahvusraamatukogu) kõneles tuntud läti päritolu inseneri ja filmimehe Alberts Jekste nitraatalusel filmikogu näite varal säilitamisest tänapäevase kasutamiseni, Tedd Urnes tõi huvitavaid näiteid kroonikakaadrite kasutamisest mängufilmides. Toredaks näiteks, kuidas ajaloolisi dokumente ja filmilõike kasutada, oli Rasa Miškinytė dokumentaalfilm leedu animatsiooni ajaloost. Selle vaatamine oli meeldivaks vahepalaks ettekannetele.
Väga mõtlemapaneva ettekande audiovisuaalse ainese kogumise kontseptsioonist pidasid Pille Runnel ja Taavi Tatsi ERMist. Tõesti, praeguseks oleme harjunud kõikvõimaliku interaktiivse meediaga, aga palju meie igapäevaelust jääb alles saja aasta pärast ja kes, kuidas ja mida meie elust peaks koguma.
Seminari jooksul oli võimalik tutvuda ajalooarhiivi, Tartu ülikooli raamatukogu, kirjandusmuuseumi ja ERMi kogudega.
Digiteerimisest sõltub see, kas ja kui palju suudame audiovisuaalset kultuurilugu tulevastele põlvedele pärandada ja praegustele digiteerimisega kättesaadavaks teha. Kindlasti on selleks vaja koostööd ja kogemust!
BAACi kohta saab infot kodulehelt www.baacouncil.org
Ivi Tomingas,
BAACi juhatuse liige, Eesti Filmiarhiivi direktor