„Detsembrikuumus” annab enam-vähem selge vastuse küsimusele, kui palju maksab ühe vabariigikukutajast mässaja elu. Kümme pirukat oli see hind, mille vastu vahetatud kuul niitis Spetsialisti tänavasillutisele verd ökitama. Muidugi jättis film vaatajale ka võimaluse arvata, et tulistajaks oli suhteliselt äpu, kuid vapper leitnant-arhitekt Tanel Rõuk, kuid pagar Juliuse poeg Joosep (Emil-Joosep Virkus) pidi ju ometi kätte maksma oma tapetud isa eest. Revolver lapseohtu nagamanni käes ja teda vaakuvalt sihtiv riigikukutaja annavad juhtniidi ühe kuuli versioonile. Sest kui leitnant, kelle peamine relv oli sel mässuööl rahvuslik paekivi, mingi paugu lahti saigi, siis jooksis see enamasti piima järele. Muidu võinuks ta seal varahommikusel film noir’ uulitsal teha oma kuldse dublee – võtta rajalt maha ka detsembrimässu ninamehe Jaani.
Kitsa teema lai lõige
Pärast mullust nn plahvatust on Eesti film viimaks ometi suutnud välja tulla suure filmiga, kuid seda kitsal teemal. Meie kui rahva ja riigi jaoks on detsembrimässu ajaloosündmusena raske üle hinnata, aga rahvusvahelises plaanis on see suhteliselt marginaalne üritus. Ka filmis on teema kui põhisündmus üpris kitsas ulatuses, kuid seda lahata üritava sündmustiku sõlmpunktid ja neid välja mängivad detailsed episoodid hooti küllaltki nüansseeritud. Justkui oleks makaron mitte risti, vaid pikuti pooleks lõigatud ja enne lõppu ka jupp otsast murdunud. Pole erilist kahtlust, et see teema väärib nii suurt, kulukat ja põhjalikku ettevõtmist, filmikunst aga suuri küünlaid ja juubeliaastal pole kombeks koonerdada.
Ühtegi etteheidet ei saa teha filmi kunstnikule (Silver Vahtre): ajastu keldrid, kangialused, perroonid, tantsusaalid ja omnivooril sisse löödud laternasilm on autentselt paigas. Kostüümid (Reet Aus) mitte nõelasilmast ja triikraua alt viikis võetud, vaid paraja kuluvusega viltjad, kortsus ja lotendavad. Tuldi ju popsisaunast, une pealt kasarmust, lee äärest, aga mitte Pariisi ooperist. Eriti veenvalt narmas on kaltsakproletaarsed mässajad, kelle tüübistik on aga mõneti liiga karikeeritud nagu Lutheri vabrikus agiteeriv prolemutt.
Üheks „Detsembrikuumuse” vooruseks on entusiasmiga tembitud naljakad episoodid, mis on mõnel juhul kildu kiskuvalt piiri peale kruvitud ja siis jälle üle võlli keeratud. Näiteks, filmi avab läbi piiri murdmise stseen, kui Elis Kingissepp (Carmen Mikiver) piirivahil kõri läbi lõikab ja mässajad kotipoistena Venemaalt sisse jooksevad. Staatilise groteskiga pakub üle ka moment, kui salakorteris kommarid nagu üks mees relvad uksekoputuse suunas tõstavad. Kaadri kompositsiooni huvides nihutab siis Kingissepa lesk tuki vasakusse kätte, kuigi ta oli osav peamiselt paremaga nii pussnuga kui revolvrit käsitsedes. Ikka on huvitav, kui revolutsiooniline kirg seksuaalse ihaga seguneb. Selles suhtes on kunstiliselt huvitav labasele aktile eelnev suitsetamise stseen salakorteri kunkus. Aga sugutamist tunnistava Spetsialisti (Tambet Tuisk) suust etteheitev: „Kuradi lasteaed, raisk!” kukub lihvimata dialoogi kapsaaeda. Suts liiga isepäiselt naljakaks on lastud minna Zinovjevi kõrvalosatäitjal Jevgeni Knjazjevil, aga luureülem Bērziņš (Roman Kalkajev) mõjub psühholoogiliselt täpselt, Kuusinen täitvalt (Ilkka Koivula) kaame vahakujuna. Võib-olla peabki kunstlikult kangutatud naljakus punaste puhul sobituma nende ürituse punnitatusega?
Aga kindral Ernst Põdderi (Tõnu Kark) puhul paistab kõik paisuvalt ehe kui ahjusooja lükatud tainas. Õhtu või õigemini hommiku naelaks saab muidugi põige bordelli, kuhu vana läbinägelik rindehunt on sunnitud sisse keerama. Sest just litsikambri aken on kõige õigem ambrasuur, kust maha tõmmata paar kaitseministeeriumi ukse kallal närivat „rotti”. Võib uskuda, et sest bordelli episoodistikust saab eesti mängufilmi ilmekas näide, kuidas tõsise põhjaga värk viimse vindini naljakaks kruvida ja võimalusest kõik võtta.
Sõdurid ja sõlmpunktid
Kui kristlik pagar, väge täis kindral ja heitunud leitnant on lahingujalule aetud, mida teevad siis teised Eesti Wabariigi ohvitserid ja sõdurid? Ka nemad on öise peo pealt tulnud, aga nüüd ninuli raudteejaama põrandale surutud nagu Tondi sõjakooli kursandidki. Ainsa hoobiga pühitakse voodisoe unerähm ja võimalustest võrsub vastupanu. Üheks „Detsembrikuumuse” faabula andestamatuks auguks on küsimus, kuidas pääsesid need ohvitserid, kes mässu algfaasis Balti jaama põrandale lõksu võeti? Okei, üks reetur sai kuuli, leitnant Rõuk (Sergo Vares) pääses põgenema. Aga teised?
Detsembrimässu sõlmpunktid olid Tondi sõjakool, kaitseministeerium, telegraaf, 5. politseijaoskond, kus tegevustik on vaheldumisi astendades piisava selgusega lahti mängitud. Aga Balti jaam kui üks tähtsam strateegiline tugipunkt ja sündmuskese jääb ripakile ning riigivanem Akeli maja üldse mängust välja. Siit küsimus: miks on film nii lühike ja väidetavalt 45 minutit vaevaga võetud materjali üle parda heidetud? Kas seda tingis hollywoodliku helindamise eelarve? Või tehti esilinastuse tärmini surves uisapäisa montaaži? Oma paarkümmend minutit Balti jaama, Akeli residentsi jm telgitaguseid taustu tulnuks nii liinide kirkuse kui kompositsioonilise terviku huvides filmile kindlasti kasuks. See on etteheide esmajoones produtsendile, kes osales ju aktiivselt nii stsenaariumi vormimisel kui võtete organiseerimisel.
„Detsembrikuumuse” näitlejate kallal närida ja norida ei saa. Üks suur küsimärk on tegelane Anna Liisi Koiksoni kehastuses. Kas teda rõhub mingi psüühiline hälve? Millest selline rabe tõrksus? Mis lendlehti ta gümnaasiumiplika noorusliku maailmaparandamise valus koos Jaaniga seal Pärnus ikkagi plankudele kleepis? Mis neil poolikuks jäi? Kas Jaan tegi vägistamiskatse vms? Paradoksaalselt polegi vaatajal vaja Anna minevikku täpselt teada, võimaluste skaala jäetakse targu kodutööks. Igatahes miski minevikus juhtunu on piisava nüansseeritusega välja mängitud. Nagu seegi, et naine jääb kahtlevalt lahtiseks, kui mässu ninamees talle muutuva riigikorra vesiliival uues tulevikus kõike lubab.
Üldse on „Detsembrikuumuse” mitmete kandvate rollide märgilised poolilmed ja veerandtoonid väga vihjava pausilaetusega täidetud. Juristi (Mait Malmsten) kurjakuulutav pale on enne mässu suundvalgusega sümboolselt poolitatud: üks põsk täielikus pimeduses, teine maailmakorra muutuse võimalusest pinges. Ühtviisi hästi sõidavad kaasa pagar Juliuse (Ain Lutsepp) ja ohvitseri (Indrek Tarand) silmad: pagar jälgib, kuidas poeg põrandale kukkunud revolvri tõstab, ohvitseri kõõrdpilk tunnistab vene viisi kummutatud viinaklaasi kindral Põdderi käes.
Filmi teine kindral Johan Unt jääb saladuseks nii „Detsembrikuumuses” kui Eesti ajaloos. Kinolinal antakse mitmeid vihjeid kommunistidega kokkumängu võimalusele. Unti esitava Priit Pedajase marmorlikult vaikiv habemenägu, trummeldavad sõrmed ja sigari pahvimine pakuvad pigem varianti, et taktik ikka ootas maskide langemist ja punarottide urgastest väljaronimist. Et 149 ametiühingutegelase protsessi kära foonil mitte haarangutega ennetavalt jälle vägivallatsema hakata. Miks aga Johan Unt 1930. aastal ikkagi mõrvati, mis võis selle taga olla? Sooja pudruna pealemineva „Detsembrikuumuse” kõrvale peaksid pädevad ajaloolased kindral Undi keissi nüüd päevalehtedes populaarteaduslikult lugejale selgitama. (Vahepisteks seda, et Tiit Pruuli raamat „Mäss. Detsembrimäss/Aprillimäss”, mis filmiga kaasas käib, tundub südamega ja hästi koostatud, heas mõttes õnnestunud toode, mis lööb mitut-setut kärbest korraga. Jaak Pihlak kirjutab selles ka Johan Undi asjus, aga sellega ei peaks piirduma.)
Ehedad trumbid
Muidugi on ka juhtivate riigipöörajate rollid korralikult täidetud: Elis Kingissepa kibestumine, Spetsialisti kompromissitu sihtpalavik. Selgesti paistab filmis dissonants sõ
nade ja tegude vahel, kõnelevad just poosid, kehapöörded ja ilmed, aga mitte suust kohati süüdimatult välja aetav XX sajandi lõpu punasinimustvalge leksika. Seevastu kindral Põdderit kehastava Tõnu Kargu viimase peal tämbriga intoneeritud mitu tiraadi aga kõlavad kuldsuiselt ja pesuehtsalt karakteriga unisoonis kui vana vabariigi parim plära.
Omajagu võluv on ka „Detsembrikuumuse” koduvillane, kuid seda usutavam märul, milles pole plahvatus- ja kuulirahefilmide masinliku action’i nürjust. Poolpurjus kindral Põdder tulistab väärika ohvitseri klassikalises asendis ka keset turmtuld ja viib poisid barrikaadi ründama.
Eriti peab kiitma „Detsembrikuumuse” operaatoritööd, mis ei kipu kordagi filmis iseväärtusena esile. Öeldaksegi ju, et parim operaatoritöö on märkamatu. Selles suhtes läheb Kjell Laggerroosi kaamera konkreetse sündmustiku olemusega – temperatuuri, tempo ja temperamendiga alati adekvaatselt kaasa. Lahingustseenides on üksjagu hüplev käsikaamera täiesti omal kohal. Intiimsemates interjöörides aga libiseb delikaatselt rööbiti püütava(te)ga. Kaadrikompositsioon töötab laitmatult, tihti ja palju kõnelevad ka vaikivalt keskplaani võetud tegelased. Arvan, et mõni filmikoolis teadmisi jagav spetsialist peaks „Detsembrikuumuse” operaatori loomingu analüüsimiseks ette võtma.
„Detsembrikuumus” on suur ja uhke film, milles lahatakse kitsast ja tähtsat teemat enam-vähem sisse lõigates, aga jäetakse mitmed olulised sektorid kergekäeliselt vaatluse alt välja. Patriotism ja propaganda ning filmikunsti justkui ülesoolatud vahekord selles filmis mind väga ei häiri. Rohkem kriibib silma igikulunud klišeena sõja foonile upitatud armastuse liin. Võinuks midagi originaalsemat välja mõelda. Riigi juubeliaasta lahkuses poetatud 16 miljonit krooni ja üldse 28 miljonit tundub just see paras pisuke hambaraha, mille pinnalt võinuks tegutseda ebastandardselt ja julgemini riskida. Kindlasti on vaja teha veel pikk dokumentaalfilm 1924. aasta detsembrimässu eel- ja tagamaadest.