Vabadust teavad ihata muidugi kõige enam need, kes on temast ilma. Nende jaoks on ka vabaduse mõiste sisu kõige selgem. Eestlased on olnud selles olukorras mitut puhku. Viimati tundsime seda eredalt kolmekümne aasta eest, kui ihkasime vabaks. Tollest võitlusajast on „vabadus“ ka peaaegu ainus sõna, mida me leedu ja läti keeles tunneme (hästi, läti „jäätise“ kõrval).

Kui aga tagantjärele hinnata, kas ihkasimegi vabaks … või hoopis rikkaks? Kas ei ununenud lubadused kartulikoori süüa esimeste magusamate palade neelamisel? Lõpuks – kas Euroopa Liitugi tahtsime uute vabaduste järele või hoopis rikkuse järele? Kui alguses paistiski vabaduste kimp esiplaanil, et mitte seista Soome piiril alandavas viisatajate sabas jne, siis praegu on tähtsamad juba sealt laekuvad tõukemiljardid, mis maksku mis maksab ära tuleb kulutada.

Ja siin paljastub hukutav vastuolu: suure rahaga oleme kaotamas oma Eestit. Sest mida muud on Rail Baltic koos arutute kaevanduste ahelaga, mida muud on metsade pidurdamatu raie või RMK rajatud hiiglaslikud metsaväljaveo teed, mida muud on vohav keeleline kapitulantism, mida muud on lõpuks ka meie välismaale teenima siirdunud ja seal juurdunud kaasmaalased, kes samuti suure tüki kadunud Eestit moodustavad. Rikas olemise vastu ei ole kellelgi muidugi midagi, kuid ühemõttelises rikkuse võidujooksus ei pea Eesti lihtsalt vastu.

Et me rikkust vabadusest tähtsamaks peame, näitab kas või see, et läbi aegade populaarseim erakond on meid just rikkaimate riikide hulka lubanud viia, samal ajal surub ta ka kõige ägedamalt läbi vaenukõne seadust, mis põhimõtteliselt vabaduse määra ei kasvata, vaid kahandab.

Rikkus ongi vabadusega sageli vastuolus, sundides ehitama piirdeaedu vaesemate pealetungi vastu. Kas saab olla vaba tara taga?